J. R. R. Tolkien: erinevus redaktsioonide vahel

}}

}}

 

 

== Elulugu ==

{{vikinda}}

 

Tolkieni huvitas eriti muistse Põhja-Euroopa ja vanad anglosaksi pärimused. Päevast päeva vanade legendide keskel elamine viis ta ilmselt sellisesse seisundisse, kus ta arvatavasti suutis tunda ja mõelda, nagu seda tehti sajandite eest. Koltunud ürikute kaudu jõudis Tolkienini nende kaugete sündmuste kaja aegade hämarusest. Kindlasti oli osa legende tuhandete aastate vanused. Nende materjalide keskel viibides ja töötades küpses temas juba tudengipäevil pead tõstnud iha: luua mütoloogia Inglismaa jaoks. Sellele soovile võlgneme me tänu selliste kultusteoste nagu "Kääbik" ja "Sõrmuste isand" olemasolu eest. Mütoloogiat ennast kirjeldab raamat "[[Silmarillion]]".{{lisa viide}}

 

 

 

Tolkienist sai alguse viljakas ja lugejamenukas ilukirjanduslik traditsioon. Ta on justkui kaasautoriks kõigile sama rada käivaile hilisematele tekstidele. Traditsiooni loov tekst peabki andma kõigile tulevastele kindla põhja – mängureeglid, kujundid, suhted, struktuurid, mida on alati võimalik uuesti kasutada. Tolkien lõi oma loominguga võimaluse sedalaadi fantaasiakirjanduseks.{{lisa viide}}

 

===Lapsepõlv===

 

1895. aastal tuli Mabel koos laste, Ronaldi ja tema venna Hilaryga Inglismaale puhkusele. Arthur pidi lõpetama oma töö ja perele järele sõitma, kuid haigestus reumaatilisse palavikku ning suri, olles 38-aastane. Mabel jäi lastega oma vanemate juurde Birminghami. Ronaldile meeldis vanavanemate juures ja täiskasvanuna tõdes ta, et kuigi tema nimi on Tolkien, pärinevad tema anded ja kasvatus emapoolsetelt vanavanematelt – Suffieldidelt.{{lisa viide}}

 

 

 

Ronald armastas väga loodust ja looduses viibimist. Tal oli tugev tunnetuslik side loodusega – taime kuju ja selle puudutus käes huvitasid teda rohkem kui botaanilised üksikasjad. Ta armastas väga puid joonistada, kuid üle kõige meeldis talle puude juures olla. Ta ronis nende otsa, toetus nende vastu ning isegi rääkis puudega.{{lisa viide}}

 

 

1904. aasta aprillis diagnoositi Mabelil tollal ravimatu [[suhkurtõbi]]. Ta suri sama aasta 14. novembril 34-aastaselt Rednalis, kuhu pere oli suveks puhkama sõitnud. Ronald ja Hilary jäid orbudeks.{{lisa viide}}

Faulkneri juures elas kolmaski üüriline: 19-aastane Edith Bratt, kes oli oma ema kaotanud 14-aastaselt. Neiu oli silmapaistvalt ilus, väike ja sale. Edith oli muusikaliselt andekas, kuid kooliharidus puudus tal peaaegu täielikult. Poisid sõbrunesid peatselt Edithiga, eriti pidas tüdruk lugu Ronaldist. Nende romanss muutus tõsisemaks suvel, kui nad läksid koos jalgrattaretkele ja isegi suudlesid. Isa Francis, saanud noorte "vallatustest" haisu ninna, keelas neil kohtuda enne, kui Ronald saab 21-aastaseks, st vabaneb hooldaja eestkoste alt. Oodata jäi veel kolm pikka aastat. Sellise keelu otseseks tagajärjeks oli süütu sõpruse muutumine traagiliseks armastuseks.{{lisa viide}}

 

 

Seejärel aga sattus Tolkieni kätte Joseph Wrighti "Gooti keele aabits". Gooti keel kadus käibelt koos viimaste gootidega, kuid alles jäid kirjalikud fragmendid, mis tõmbasid Tolkieni nagu magnetiga. Temale omaselt ei leppinud ta üksnes gooti keele äraõppimisega, vaid asus leiutama uusi "gootikeelseid" sõnu, täitmaks lünki allesjäänud puudulikus sõnavaras. Samuti töötas ta väljamõeldud tähestike kallal; ühes tema kooliaegsest vihikust võib leida kõigi inglise keele tähtede koodsümboleid.{{lisa viide}}

1913. aasta 3. jaanuaril sai Tolkien täisealiseks. Keskööl tõusis ta voodist ja kirjutas Edithile kirja, uuendades oma armutõotusi. Vastuses teatas Edith oma kihlumisest George Fieldiga – mehega, kelle nimi on üksnes selle fakti pärast ajalukku läinud. Tolkien ei tunnistanud end lööduks. Viie päeva pärast kohtus ta Cheltenhami perroonil Edithiga. Õhtuks oli asi niikaugel, et Edith tühistas kihluse ja lubas end Tolkienile.{{lisa viide}}

 

 

''Eala Earendel engla beorthast'',

Tolkieni eriaineks oli vanaskandinaavia keel, mille olid Islandile toonud norralased 9. sajandil. Ta süüvis [[norra]] [[saaga]]desse ja avastas enda jaoks islandi müütide ja legendide iidse varaaida – poeetilise "Vanema Edda". Selle originaalkäsikiri pärineb 13. sajandist, kuid paljud värsid on veel palju vanemad, pärinedes isegi Islandi asustamise eelsest ajast. "Vanema Edda" mütoloogilistest värssidest on kõige tähelepanuväärsem "Völuspa", mis räägib Maailma ajaloost alates selle loomisest ning kuulutab ette selle hävingut. See on germaani mütoloogilistest lauludest kõige märkimisväärsem ning pärineb norra paganlusperioodi lõpust, kui kristlus hakkas vanu jumalaid asendama. Kuid paganlikust kosmosekirjeldusest õhkub veel elava müüdi hõngu, hardust ja salapära. Tolkieni kujutlusvõimele oli see suurepäraseks kütteks.{{lisa viide}}

 

 

===Kadunud lood===

 

Kuigi Tolkieni meeles mõlkusid tema mütoloogia alged, valmistus ta inglise keele ja kirjanduse lõpueksamiteks. Tolkien sooritas need loomulikult võidukalt, pälvides esimese klassi. Seetõttu võis ta olla kindel, et pärast sõja lõppu ootab teda akadeemiline ametikoht. Seni aga pidi ta asuma sõjaväeteenistusse Lancashire'i füsileerügemendi teise astme leitnandina.{{lisa viide}}

Ka Leedsi aastate jooksul jätkas ta oma mütoloogia kirjutamist. 1923. aasta suveks oli "Kadunud lugude raamat" peaaegu valmis. Oxfordis ja Leedsis oli Tolkien kokku pannud lood, mis rääkisid universumi loomisest, Silmarilide valmistamisest ja sellest, kuidas Morgoth need kaunist Valinori kuningriigist varastas. Töö lõpp oli seega käeulatuses, kuid sellest hoolimata ei püüelnud Tolkien lõppeesmärgi poole, vaid hakkas kogu teost hoopis ümber kirjutama. Näis nagu ei tahakski ta teost lõpetada.{{lisa viide}}

 

 

===Kirjandusklubi The Inklings===

Lühijutud, mis Tolkien 1920.–1930. aastail oma lastele mõeldes kirjutas, olid tulvil fantaasiat ja sügavaid tundeid. Samal ajal tegeles ta suurejoonelisemate teemadega, puudutades vahel Arthuri ja keldi legende, kuid reeglina jäädes siiski enda loodud legendide juurde. Kuid trükki ei jõudnud samas midagi, kui välja arvata üksikud Oxford Magazine'is ilmunud luuletused, mis näitasid tema kolleegidele, et Tolkienile meeldivad loheaarded ja väikesed kummalised mehikesed; kahjutu ajaviide, leidsid nad – ehkki pisut lapsik.{{lisa viide}}

 

 

Pikka aega ei juhtunud selle lausega midagi ning paari aasta jooksul sai sellele lisaks valmis Thróri kaart. Aga 1930. aastate jooksul sai sellest "Kääbik". 1937. aastal, varsti pärast raamatu ilmumist, kirjeldas Christopher Tolkien kirjas jõuluvanale raamatu saamislugu: "Issi kirjutas selle hästi ammu ja luges seda Johnile, Michaelile ja mulle talvel õhtuti pärast teejoomist ette, aga lõpp oli hästi kohmakalt kirjutatud ja polnud üldse trükitud. Ta lõpetas selle eelmine aasta ära."{{lisa viide}}

"Kääbik" oli ja on lasteraamat. Hoolimata sellest, et raamat loodi mütoloogia ainetel, ei lasknud Tolkien sellel muutuda ülemäära tõsiseks või toonilt täiskasvanulikuks, vaid jäi oma esialgse eesmärgi juurde – valmistada rõõmu oma ja ehk ka teiste lastele.{{lisa viide}}

 

 

Järgneva arutelu käigus vaeti nii "Silmarillioni" kui ka lastele mõeldud lühijuttude avaldamist, kuid lõpptulemusena nõustus Tolkien "Kääbikule" järje kirjutama.{{lisa viide}}

Tolkien laenas valmis masinakirjaeksemplari C. S. Lewisele, kes pärast selle läbilugemist talle kirjutas: "Ma olen rikkalikult täidetud karika põhjani joonud ja vaigistanud oma ammuse janu. Kui see ühtlaselt ülesmäge rühkiv hiilguse- ja hirmulugu kord hoo sisse saab, jõuab see kõrgustesse, mida mina narratiivses kunstis varem kohanud ei ole."{{lisa viide}}

 

 

Arvustused olid head. Peagi selgus, et esimese trüki kolmest ja poolest tuhandest eksemplarist nõudluse rahuldamiseks ei piisa. Poolteist kuud pärast väljaandmist telliti uus trükk. 20. oktoobril 1955 ilmus triloogia viimane osa "Kuninga tagasitulek". Arvamusavaldajad jagunesid selgelt pooldajateks ja vaenlasteks. Müüginumbrid aga vaenlaste arvamusest ei hoolinud, vaid jätkasid kasvamist.{{lisa viide}}

Tolkien ise nimetas laialdast entusiasmi oma teoste vastu "minu kahetsusväärseks kultuseks". Kuulsus hämmastas teda. Ta kirjutas ühele lugejale: "Kardan, et oma eluajal kultusisikuks saada ei ole sugugi meeldiv. Kuid ma ei leia, et sellest võib ennast täis minna. Vähemasti minul on tunne, et olen väike ja vääritu. Kuid isegi väga tagasihoidliku ebajumala nina ei jää viiruki magusast lõhnast päriselt puutumata."{{lisa viide}}

 

 

1969. aastal kolisid Edith ja Ronald Bournemouthi, kus möödusid Edithi viimased päevad. Pärast naise surma 1971. aasta 22. novembril pöördus Tolkien tagasi Oxfordi. Seal eraldas Mertoni kolledž talle kui oma kolleegiumi auliikmele korteri kolledži majas.{{lisa viide}}