Ada Yonath: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
PResümee puudub |
||
37. rida:
== Karjäär ja avastused ==
[[Fail:Ada Yonath Weizmann Institute of Science.jpg|pisi|292x292px|Ada Yonath Weizmanni Teadusinstituudis|vasakul]]
1970. aastal naasis ta [[Weizmanni Teadusinstituut|Weizmanni Instituuti]], kus asutas [[kristallograafia]] laboratooriumi, mis oli ligi kümme aastat [[Iisrael|Iisraeli]] ainus.<ref name=":1" /> Algas tema koostöö professor [[Michel Ravel|Michel Raveliga]] ja ka [[Paul Sigler|Paul Sigleriga]], kes tuli Iisraeli pooleteiseks aastaks. Neil olid head suhted [[Chicago]] rühmaga ning Yonath veetis hiljem seal oma akadeemilise puhkuse. Läks pool kümnendit enne, kui tulemusi hakati tootma. Sel perioodil avaldasid teadustöid lihtsatel struktuuridel nagu [[trikliiniline lüsosoom]].<ref>Yonath, A.; Sielecki, A.; Moult, J. ja Traub, W. (1977). Crystallographic studies of protein denaturation of renaturation. 1. Effects of denaturants on volume and x-ray pattern of crosslinked triclinic lysozyme crystals. Biochemistry 1977, 16, 7, 1413–1417. <nowiki>https://doi.org/10.1021/bi00626a027</nowiki></ref><ref name=":5">Hargittai, I. ja Hargittai, M. (2006). Candid Science VI: More Conversations with Famous Scientists (lk 392). Imperial College Press. ISBN 978-1-86094-885-5</ref> Yonath oli
[[Max Plancki Instituut|Berliini Max Plancki Instituuti]] jõudis ta 1979. aasta novembris. Ta oli seal rühmajuht koos [[Heinz-Günter Wittmanniga]]. Yonath tegi ettepaneku proovida ribosoomi kristalliseerimist, kohapealsed teadlased olid toetavad. Kahe kuu pärast naasis ta [[Iisrael|Iisraeli]]. Pärast kolme-nelja kuud olid neil mikrokristallid, mis andsid nõrku, kuid lubavaid mustreid. Neli aastat läks, et saada normaalne difraktsiooni muster.<ref>Hargittai, I. ja Hargittai, M. (2006). Candid Science VI: More Conversations with Famous Scientists (lk 392–393). Imperial College Press. ISBN 978-1-86094-885-5</ref> 1980. aastal tuli välja nende teadustöö sellel teemal.<ref>Yonath, A.; Saper, M.A.; Makowski, I.; Müssig, J.; Piefke, J.; Bartunik, H.D.; Bartels, K.S. ja Wittmann, H.G. (1980). Characterization of single crystals of the large ribosomal particles from Bacillus stearothermophilus. DOI: 10.1016/0022-2836(86)90342-6</ref> 1986–2004 oli ta uurimisrühma juht [[Max Plancki Instituut|Max Plancki Instituudis]] [[DESY|DESYis]]
=== Ribosoom ===
47. rida:
Tema arvates oli ribosoomide kiire lagunemine, mis võib omakorda põhjustada struktuurilisi muutusi, peamiseks põhjuseks, miks nendest ei saanud kristalli teha. Juhtus lugema artiklit jääkarude [[Taliuinak|taliuinakust]]. Suur osa nende ribosoomidest on aktiivsed stressirohketes olukordades ([[taliuinak]]). Seetõttu otsis ribosoome, mis oleksid väga robustsed ning tulevad ekstreemsetest keskkondadest nagu [[Surnumeri|Surnumerelt]]. Edasi otsis protseduure, mis pikendaks nende rakendatavust.<ref>Beale, R. (2014)‘I consider science a luxury’: In Conversation with Ada Yonath. theconversation.com, 20. august. Kasutatud 29.01.2021, <nowiki>https://theconversation.com/i-consider-science-a-luxury-in-conversation-with-ada-yonath-30621</nowiki></ref>
Ribosoomi uurimisel töötas Yonath välja uudse protseduuri krüo-biokristallograafia, kus kristall pannakse ekstreemselt madalatesse temperatuuridesse, −185 kraadi, et
2009. aastal võitis ta [[Nobeli keemiaauhind|Nobeli keemiaauhinna]] ribosoomide struktuuride kaardistamise eest.
=== Akadeemilised
* 1970–1974 – teadlane, keemia osakond, [[Weizmanni Teadusinstituut]]
61. rida:
* 1989 ja edasi – Kimmelmani Biomolekulaarse Ettevalmistuse Keskuse direktor, Weizmanni Teadusinstituut
* 1989 ja edasi – Martin A. Kimmelmani eesistuja, Weizmanni Teadusinstituut
* 1989–1990 –
* 1992–1994 –
=== Akadeemilised positsioonid välismaal ===
73. rida:
== Isiklikku ==
Yonath oli abielus.
Yonath kasvas üles usklikus naabruskonnas koos usklike vanematega, kuid pole ise kunagi usklik olnud. Esther, Yonathi ema, taganes ka usust.<ref>Hargittai, I. ja Hargittai, M. (2006). Candid Science VI: More Conversations with Famous Scientists (lk 400–401). Imperial College Press. ISBN 978-1-86094-885-5</ref>
|