Pindpinevus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
PResümee puudub |
||
3. rida:
Vedeliku pindmiste molekulide omavahelised jõud – pindpinevusjõud – on tõmbejõud, mis on suunatud piki pinda, täpsemalt puutuja sihis vedeliku pinna vaadeldavas punktis. Seetõttu lähenevad pinnamolekulid üksteisele, vedeliku pinnakiht on teatava [[pinge (mehaanika) |mehaanilise pinge]] all ja käitub kui kergelt pingutatud [[kile (füüsika) |kile]]. Analoogia kilega on siiski ebatäpne selles mõttes, et vedelikukihi pingus ei tulene mitte venitusest, nagu näiteks õhupalli puhul, vaid molekulaarsetest sidemetest.
Pindpinevus annab vedelikule
Pindpinevusel on oluline osa [[kapillaarsus]]e tekkes.
Pindpinevust iseloomustav [[füüsikaline suurus]] on [[pindpinevustegur]]. See näitab, kui suur
{{vaata|Pindpinevustegur}}
46. rida:
===Tilgad===
{{vaata|Tilk}}
Ka peaaegu kõigi vedelike tilgad võtavad pindpinevuse tõttu ligikaudu kerakuju, kui neile ei mõju muud [[jõud]], sealhulgas [[gravitatsioonijõud]], näiteks [[kosmos]]es. Kerakuju minimeerib pinnakihi "seinapinget" [[Laplace'i rõhk]], mida modelleerib [[
[[Pilt:Water droplet lying on a damask.jpg|pisi|Veetilk [[damast]]il. Pindpinevus on nii suur, et vesi ei lähe riidest läbi]]
57. rida:
Pindpinevuse mõiste võttis kasutusele [[Niccolò Cabeo]] 1629. aastal ning 1751. aastal selgitas seda [[Johann Andreas von Segner]].
Pindpinevuse teooriasse on väärtusliku panuse andnud [[Thomas Young]] 1805, [[Pierre-Simon Laplace]] 1806, [[Siméon Denis Poisson]] 1830 ([[
== Vaata ka ==
|