Vikipeedia

J. R. R. Tolkien: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
P Tühistati kasutaja 82.131.60.144 (arutelu) tehtud muudatused ja pöörduti tagasi viimasele muudatusele, mille tegi Vilho-Veli.
Märgis: Tühistamine
KendraRand (arutelu | kaastöö)
23 muudatust
Resümee puudub
49. rida:
'''John Ronald Reuel Tolkien''' ([[3. jaanuar]] [[1892]] [[Bloemfontein]] – [[2. september]] [[1973]] [[Bournemouth]]), tuntud kui '''J. R. R. Tolkien''', oli [[Inglismaa|inglise]] [[kirjanik]] ja õppejõud. Tema tuntuimad teosed on "[[Sõrmuste isand]]", "[[Kääbik, ehk sinna ja tagasi]]" ja "[[Silmarillion]]".
 
Tolkieni kirjutatud "Kääbik" ja "Sõrmuste isand" on tänapäevani väga populaarsed ja avaldamise järel tekitasid suurt huvi ka imeulmekirjanduse vastu. Seetõttu peetakse Tolkieni modernse ulmekirjanduse teerajajaks. [[2008]]. aastal [[The Times]]i avaldatud nimekirjas "50 suurimat Briti kirjanikku pärast 1945. aastat" sai Tolkien 6. koha ja. [[Forbes]]i andmetel on Tolkien suurima teenistusega postuumsete kuulsuste edetabelis viiendal kohal.{{lisa viide}}
 
== Elulugu ==
{{vikinda}}
SeeTolkien spetsialeeris [[Oxfordi Ülikool]]is [[keskinglise keel]]e lääne-midlandsi dialektile. spetsialiseerunud meesTa elas suhteliselt tavapärast ja tähelepandamatut väikekodanlikku elu: pidas loenguid, kasvatas lapsi, elas [[Oxford]]i äärelinnas, ja hoolitses aia eest. ningTolkien suri vaikselt ja rahulikult, 81kui aastata vanuseltoli 81-aastane. See elu oli kahtlemata täis akadeemilist sära, kuid seda vaid väga kitsal erialal, mis tavainimesteletavainimesele väga vähe (kui üldse) huvi pakub. Sellegipoolest sai ta hakkama millegi sellisega, mis muutis ta legendiks juba tema eluajal. Ja nagu maailmas tihti juhtub olema, oli selle millegi loomise aluseks just tema hobi – huvi keelte, nende kujunemise ja ajaloo vastu.{{lisa viide}}
 
Tolkieni erilisekshuvitas huviobjektiks olideriti muistse Põhja-Euroopa ja vanad anglosaksi pärimused. Päevast päeva vanade legendide keskel elamine viis ta ilmselt sellisesse seisundisse, kus ta küllaparvatavasti suutis tunda ja mõelda, nagu seda tehti sajandite eest. Koltunud ürikute kaudu jõudis Tolkienini nende kaugete sündmuste kaja aegade hämarusest. ja kindlastiKindlasti oli osa legende tuhandete aastate vanused. Nende materjalide keskel viibides ja töötades küpses temas juba tudengipäevil pead tõstnud iha: luua mütoloogia Inglismaa jaoks. Sellele soovile võlgneme me tänu selliste kultusteoste nagu "Kääbik" ja "Sõrmuste isand" olemasolu eest. Mütoloogiat ennast kirjeldab raamat "[[Silmarillion]]".{{lisa viide}}
 
J. R. R. Tolkien töötas eri rahvaste folkloorse materjaliga, muistendite ja müütidega ning kujundas seda folkloorset materjali vastavalt oma eesmärkidele. Tolkien "sulatas" pärimusliku materjali ümber ja valas uude vormi. Ta andis kangelastele näod ja nimed, tegutsemiseks ruumi. Veelgi enam – ta piiritles ka ajalised raamid. Seda hoolimata asjaolust, et võlujõududest tulvil maailmas on aja kulg mitmesuunaline ning täpselt määratletud ajal on vaid dekoratiivne väärtus. TolkienKasutades toob aastaarvud mängu jaaastaarve, muudab selle läbiTolkien oma kangelaste ajaloo "reaalsemaks", kui seda suudavad tavapäraselt muinasjuttudes kasutatud terminid nagu "ammu", "ennemuiste" või "vanasti". Valmis salapärane, pisimate detailideni põhjalikult läbi mõeldud maailm mitmesuguste asukate, sugupuude, erinevate keelte, üksikasjalike kaartide ja isegi oma kalendritega.{{lisa viide}}
 
Tolkieni fenomenikuulsuse üks esilekerkivamaid põhjuseid ongi asjaolu, et ta muutis piiri fantaasiamaailma ja reaalsuse vahel õhemaks, kui seda enne ja pärast teda on suudetud. Ja see ongi üks tema üüratu populaarsuse põhjuseid – muinasjutumaailmast on saanud midagi käegakatsutavat. Midagi, mis eksisteeriks justkui siinsamas kõrval – pruugib vaid harjunud keskkonnast veidi eemalduda, minna loodusesse ja oledki Keskmaal.{{lisa viide}}
 
Tolkienist sai alguse viljakas ja lugejamenukas ilukirjanduslik traditsioon. Ta on justkui kaasautoriks kõigile sama rada käivaile hilisematele tekstidele. Traditsiooni loov tekst peabki andma kõigile tulevastele kindla põhja – mängureeglid, kujundid, suhted, struktuurid, mida on alati võimalik uuesti kasutada. Tolkien lõi oma loominguga võimaluse sedalaadi fantaasiakirjanduseks.{{lisa viide}}
 
Tolkieni loodu ja sellega haakuv nii sõnas, pildis kui ka helis on justkui muster, mida võib igas suunas edasi joonistada. See muster tundub kummaliselt tuttav ja omane., Sestsest need mustrid on kokku segatud paljude rahvaste kollektiivse mälu toitepinnasestmälust.{{lisa viide}}
 
===Lapsepõlv===
J. R. R. Tolkien sündis Lõuna-Aafrikas Bloemfonteini linnakeseslinnas. Mõlemad tema vanemad pärinesid Birminghamist. IsaTa isa Arthur Tolkien pärines kuulsast klaveritootjate perekonnast, mis oli laostunud. See oli peamiseks põhjuseks, miks Arthur Tolkien üritas leida õnne asumaalt. Bloemfontein asus sisemaal. Linna ümbrus kubises hüäänidest, huntidest ja metskoertest. Sealne kliima ei sobinud kõigile, nende hulka kuulus ka Ronaldi ema Mabel, kes igatses tagasi "vanale heale Inglismaale".{{lisa viide}}
 
Aastal 1895. aastal tuli Mabel koos laste, Ronaldi ja tema venna Hilaryga Inglismaale puhkusele. Arthur pidi lõpetama oma töö ja perele järele sõitma, kuid haigestus reumaatilisse palavikku ning suri, olles 38-aastane. Mabel jäi lastega oma vanemate juurde Birminghami. Ronaldile meeldis vanavanemate juures ja täiskasvanuna tõdes ta, et kuigi tema nimi on Tolkien, pärinevad tema anded ja kasvatus emapoolsetelt vanavanematelt – Suffieldidelt.{{lisa viide}}
 
Mabel kolis lastega Birminghami lähedale Sarehole'i külla. Seda aega oma elust on Ronald nimetanud õnneajaks, kuid see jäi väga üürikeseks. Sealne vaikne maaolustik, rõõmsad inimesed, kaunid rohelised niidud ja aasad olid tõenäoliselt kääbikute ja Maakonna prototüübid.
Mabel hakkas peagi oma poegi õpetama. Ronald oli andekas laps: juba nelja-aastaselt oskas ta lugeda ja varsti õppis ta ka korralikult kirjutama. Ronaldi lemmiktundideks olid keeled. Ema tutvustas teda juba varastel Sarehole'i päevadel ladina keele algtõdedega. Sõnade kõla ja kuju huvitas poissi samavõrd kui nende tähendus ning ema pani tähele, et pojalpoeg on keelteeriti pealeandekas erilinejust anneerinevates keeltes.{{lisa viide}}
 
Õpingutest vabal ajal luges Ronald palju. Tema lemmiklektüüri moodustasid Andrew Langi "Haldjaraamatud", eriti "Punane haldjaraamat", milles oli ka lugu Sigurdist, kes tappis lohe Fafniri – kummaline ja võimas lugu, mis leidis aset nimetus Põhjalas. Siit saab alguse Tolkieni eluaegne huvi muistse Põhja-Euroopa muistendite vastu.{{lisa viide}}
 
Ronald armastas väga loodust ja looduses viibimist. Tal oli tugev tunnetuslik side loodusega – taime kuju ja selle puudutus pihuskäes huvitasid teda rohkem kui botaanilised üksikasjad. Ta armastas väga puid joonistada, kuid üle kõige meeldis talle puude juures olla. Ta ronis nende otsa, toetus nende vastu ning isegi rääkis puudega.{{lisa viide}}
 
Aasta 1900. aasta onoli Tolkieni jaoks mitmes mõttes pöördelise tähendusega. Tema ema Mabel koos õe Mayga otsustas astuda katoliku usku. Otsekohe langes nende peale tulihingelistest baptistidest sugulaste viha. Sellest olukorrast tulenev pinge koos rahalise kitsikusega mõjus halvendavalt Mabeli tervisele. Samal aastal astus Ronald King Edward's Schooli. Perekond kolis Moseleysse, mis asus Birminghamile lähemal.
 
1904. aasta aprillis diagnoositi Mabelil tollal ravimatu [[suhkurtõbi]]. Ta suri sama aasta 14. novembril 34 aasta vanuselt-aastaselt Rednalis, kuhu pere oli suveks puhkama sõitnud. Ronald ja Hilary olid jäänudjäid orbudeks.{{lisa viide}}
 
Pärast ema surma võttis poisid oma hoole alla kohaliku katoliku koguduse preester Isa Francis Xavier Morgan. 1905. aastal leidsid Ronald ja Hilary peavarju tädi Beatrice Suffieldi juures. Viimase käest said poisid küll toitu ja ulualust, kuid mitte enamat. Tema suutmatus vanemateta jäänud laste hingemaailma tunnetada päädis Mabelist jäänud kõigi isiklike paberite ja kirjade põletamisega. 1908. aasta algul kolisid poisid proua Faulkneri juurde.{{lisa viide}}
85. rida:
Faulkneri juures elas kolmaski üüriline: 19-aastane Edith Bratt, kes oli oma ema kaotanud 14-aastaselt. Neiu oli silmapaistvalt ilus, väike ja sale. Edith oli muusikaliselt andekas, kuid kooliharidus puudus tal peaaegu täielikult. Poisid sõbrunesid peatselt Edithiga, eriti pidas tüdruk lugu Ronaldist. Nende romanss muutus tõsisemaks suvel, kui nad läksid koos jalgrattaretkele ja isegi suudlesid. Isa Francis, saanud noorte "vallatustest" haisu ninna, keelas neil kohtuda enne, kui Ronald saab 21-aastaseks, st vabaneb hooldaja eestkoste alt. Oodata jäi veel kolm pikka aastat. Sellise keelu otseseks tagajärjeks oli süütu sõpruse muutumine traagiliseks armastuseks.{{lisa viide}}
 
Samal ajal tugevnes ka Tolkieni keelehuvi. Ta hakkas uurima ladina, kreeka, prantsuse ja saksa keelte juuri ning nende kõigi ühisjooni:. ühesõnagaÜhesõnaga, ta hakkas tegelema filoloogiaga. See huvi süvenes veelgi, kui ta tegi tutvusttutvus anglosaksi keelega. Ning lähtudesLähtudes armastusest sõnade vastu, hakkas ta välja mõtlema omaenda keeli. Juba kreeka keele õpinguid alustades oli ta end lõbustanud, mõeldes välja kreeka sõnadega sarnanevaid sõnu. Tema hooldaja hispaaniakeelsete raamatute põhjal lõi ta väljamõeldud keele, mille nimetaks naffariks.{{lisa viide}}
 
Seejärel aga juhtussattus Tolkieni kätte Joseph Wrighti "Gooti keele aabits". Gooti keel kadus käibelt koos viimaste gootidega, kuid alles jäid kirjalikud fragmendid, mis tõmbasid Tolkieni nagu magnetiga. Temale omaselt ei leppinud ta üksnes gooti keele äraõppimisega, vaid asus leiutama uusi "gootikeelseid" sõnu, täitmaks lünki allesjäänud puudulikus sõnavaras. Samuti töötas ta väljamõeldud tähestike kallal; ühes tema kooliaegsest vihikust võib leida kõigi inglise keele tähtede koodsümboleid.{{lisa viide}}
 
Loomu poolest oli Ronald rõõmsameelne ja isegi talitsematult elujanuline. Ta armastas väitlusi ja kehalist tegevust. Tal oli hea huumorimeel ja suurepärane oskus sõbruneda. Pärast ema surma lisandus tema iseloomu ka süngem pool – pessimism. Teatavas meeleolus lõi temas välja kurbus ema kaotuse pärast ja teda valdas korvamatu kaotuse tunne. Kuid tõele au andes peab nentima, et sellised masendushood ei olnud just eriti sagedased.{{lisa viide}}
98. rida:
Kuid üks osa õppekavas ettenähtud programmist pakkus Tolkienile erilist huvi. Valikaine – võrdlev filoloogia – viis ta kokku silmapaistva õpetlase Joseph Wrightiga, kes andis Tolkienile edasi oma meeletu vaimustuse filoloogia vastu. Wrighti õhutusel süüvis Ronald kõmri keele saladustesse.{{lisa viide}}
 
Tudengipõlves avastas Tolkien enda jaoks ka [[soome keel]]e. Ta leidis Exeteri kolledži raamatukogust soome keele grammatika õpiku, mille abil ta hakkas ründama "Kalevala" originaalkeelt. Ta on öelnud: "Mul oli tunne, et olen leidnud veinikeldri, mis on täissenitundmatutetäis senitundmatute maitsetega suurepäraseid veine." Ta õppis soome keele ära vaid sedavõrd, et sai läbi töötada osa originaalsest "Kalevalast", kuid selle mõju tema keeleloomele oli märkimisväärne. Ta hakkas looma tugevalt soome keelest mõjutatud keelt, mis hiljem ilmub tema raamatutes kui quenya, kõrghaldjate keel. Arvatavasti samal ajal tekkis Tolkienil esimest korda mõte luua Inglismaa jaoks oma mütoloogia.{{lisa viide}}
 
1913. aasta 3. jaanuaril sai Tolkien täisealiseks. Kell kaksteistKeskööl tõusis ta voodist ja kirjutas Edithile kirja, uuendades oma armutõotusi. Vastuses teatas Edith oma kihlumisest George Fieldiga – mehega, kelle nimi on üksnes selle fakti pärast ajalukku läinud. Tolkien ei tunnistanud end lööduks. Viie päeva pärast kohtus ta Cheltenhami perroonil Edithiga. Õhtuks oli asi niikaugel, et Edith tühistas kihluse ja lubas end Tolkienile.{{lisa viide}}
 
1913. aasta suvesemestril vahetas Tolkien antiikkirjanduse kateedri inglise kirjanduse vastu. Ta spetsialiseerus lingvistilistele uurimustele ja sai endale tuutoriks Kenneth Sisami, noore uusmeremaalase. Nüüd veetis Tolkien kirjutuslaua taga palju rohkem aega kui antiikkirjandust õppides. Iseäranis huvitas teda kesk-inglise keele lääne-midlandsi dialekti uurimine, kuna see oli seotud tema lapsepõlve ja päritoluga. Ta luges läbi ka mitmed vanainglisekeelsed teosed, mis olid talle seni tundmatud. Nende hulgas oli ka Cynewulfi "Crist", anglosaksi religioossete värsside kogumik. Eriti tugevalt mõjusid talle kaks rida:{{lisa viide}}
110. rida:
"Ole tervitatud Earendel, säravaim ingel/ kohal keskmaa, inimestele saadetud." "Tundsin kummalist ärevust," kirjutas Tolkien kaua aega hiljem. "Miski oleks nagu minu sees liigutanud, pooleldi unest ärganud. Nende sõnade taga oli peidus midagi väga kauget, kummalist, kaunist ja kättesaamatut, mis jäi vanainglise keele piiridest väljapoole."{{lisa viide}}
 
Tolkieni eriaineks oli vanaskandinaavia keel, mismille oliolid Islandile viidudtoonud norralaste pooltnorralased 9. sajandil. Ta süüvis [[norra]] [[saaga]]desse ja avastas enda jaoks islandi müütide ja legendide iidse varaaida – poeetilise "Vanema Edda". Selle originaalkäsikiri pärineb 13. sajandist, kuid paljud värsid on veel palju vanemad, pärinedes isegi Islandi asustamise eelsest ajast. "Vanema Edda" mütoloogilistest värssidest on kõige tähelepanuväärsem "Völuspa", mis räägib Maailma ajaloost alates selle loomisest ning kuulutab ette selle hävingut. See on germaani mütoloogilistest lauludest kõige märkimisväärsem ning pärineb norra paganlusperioodi lõpust, kui kristlus hakkas vanu jumalaid asendama. Kuid paganlikust kosmosekirjeldusest õhkub veel elava müüdi hõngu, hardust ja salapära. Tolkieni kujutlusvõimele oli see suurepäraseks kütteks.{{lisa viide}}
 
1914. aasta 8. jaanuaril võeti Edith vastu roomakatoliku kirikusse. Kohe pärast seda kihlatikihlus ta ametlikult Ronaldiga. 1914. aasta hilissuvel peatus Ronald oma tädi Jane ja venna Hilary juures talus. Just seal maa viljastavas õhustikus kirjutas Tolkien luuletuse, mille pealkiri oli "Ehatäht Earendeli teekond". See luuletus pani aluse Tolkieni omaloodud mütoloogiale.{{lisa viide}}
 
===Kadunud lood===
Samal ajal, kui Ronald kirjutas "Earendeli teekonna", oli Inglismaa juba Saksamaale sõja kuulutanud. Vaatamata üldise patriotismilaine survele otsustas Tolkien sõjaväkke astumisega viivitada ja soovis enne seda vähemasti kraadi ära kaitsta.
1914. aasta jõuluvaheaja algul sõitis Ronald Londonisse, et osaleda TKBS-i kokkutulekul. Kohe pärast seda kohtumist hakkas ta luuletusi kirjutama. Loomulikult polnud esimesed tulemused suuremat väärt, kuid algus oli tehtud ja käsi oli antud. 1915. aasta algul pöördus ta tagasi oma algsete Earendili värsside juurde ning asus nende teemast laiema tagapõhjaga lugu looma. Ta näitas Earendili luuletusi oma sõbrale, kes tahtis teada, millest need õigupoolest räägivad. Tolkien vastas: "Ma ei tea. Püüan välja uurida." Tõepoolest – ta ei pidanud end loo autoriks, vaid legendi avastajaks. Ja selline hoiak jääbsaatis teda saatma elu lõpuni.{{lisa viide}}
 
Kuigi Tolkieni meeles mõlkusid tema mütoloogia alged, valmistus ta inglise keele ja kirjanduse lõpueksamiteks. Tolkien sooritas need loomulikult võidukalt, pälvides esimese klassi. Seetõttu võis ta olla kindel, et pärast sõja lõppu ootab teda akadeemiline ametikoht. Seni aga pidi ta asuma sõjaväeteenistusse Lancashire'i füsileerügemendi teise astme leitnandina.{{lisa viide}}
 
Enne Prantsusmaale saatmist jõudis ta Edithiga abielluda. Tseremoonia toimetatitoimus 22. märtsil 1916.{{lisa viide}}
 
14. juulil 1916 sammus Tolkien oma kompanii koosseisus lahingusse. Ta ei teadnud veel, et 1. juulil oli hukkunud Rob Gilson – üks TKBS-i liikmetest. 27. oktoobril haigestus Tolkien nn [[kaevikupalavik]]ku ja 8. novembril pandi ta Inglismaale sõitvale laevale. Rohkem ta sõjategevusest osa ei võtnud.{{lisa viide}}
 
Sõjas hukkus ka teine TKBS-i liige – G. B. Smith, kes oma viimases kirjas Tolkienile ütles järgmist: "Saagu nii, et sa suudad välja üteldaöelda kõik asjad, mida ma olen püüdnud öelda, ka siis kui mind enam neid ütlemas pole." Need sõnad kutsusid Ronald Tolkieni alustama suurt tööd, mille peale ta oli juba mõnda aega mõelnud, võimsat ja hämmastavat ettevõtmist, millele kirjandusajaloos leidub vähe paralleele. Ta hakkas looma tervet uut mütoloogiat.{{lisa viide}}
 
Idee juured peitusid tema keeleloomeharrastuses. Ta oli avastanud, et kui ta soovib oma loomingus saavutada komplekssust, peab ta keeltele looma ka "ajaloo", mille põhjal noodneed saaksid areneda. Samuti ajendas teda soov luua mütoloogia Inglismaa jaoks. Ta oli sellele vihjanud juba tudengipäevil, kirjutades "Kalevala" kohta: "Sooviksin, et meil oleks sellest rohkem alles – midagi samalaadset, mis oli kord osaksosa inglastest".{{lisa viide}}
 
Ja Tolkien tegi eeposega algust. Ta kirjutas odava klade kaanele jämeda sinise pliiatsiga: "Kadunud lugude raamat". Ning klades hakkas kuju võtma see, mida tänapäeval tuntakse "Silmarillioni" nime all.{{lisa viide}}
136. rida:
Koos kaastöölise E. V. Gordoniga asutas Tolkien Leedsis tudengitele Viikingiklubi. Seal kohtuti selleks, et pruukida rohkesti õlut, lugeda saagasid ja laulda naljalaule. Pole üllatav, et Viikingiklubi tegi Tolkieni ja Gordoni õpetajatena menukaks.{{lisa viide}}
 
Ka Leedsi aastate jooksul jätkas ta oma mütoloogia kirjutamist. 1923. aasta suveks oli "Kadunud lugude raamat" peaaegu valmis. Oxfordis ja Leedsis oli Tolkien kokku pannud lood, mis rääkisid universumi loomisest, Silmarilide valmistamisest ja sellest, kuidas Morgoth need kaunist Valinori kuningriigist varastas. Töö lõpp oli niisiisseega käeulatuses, kuid sellest hoolimata ei püüelnud Tolkien lõppeesmärgi poole, vaid hakkas kogu teost hoopis ümber kirjutama. Näis nagu ei tahakski ta teost lõpetada.{{lisa viide}}
 
1924. aastal sai Tolkien 32-aastaselt professoriks. Briti ülikoolide standardite järgi oli see märkimisväärselt varane iga. 1926. aasta algul pöördus Tolkien tagasi Oxfordi, kus asus tööle anglosaksi keele professorina.{{lisa viide}}
 
===Kirjandusklubi The Inklings===
Kui Tolkien Oxfordi tagasi pöördus, puudus tema elust väga tähtis element. See oli kadunud TKBS-i purustamisega Somme'i lahingus – just sellest ajast peale puudus tema elus sama sügavalt emotsionaalne ja intellektuaalne side. Oxfordis õnnestus tal siiski üsna varsti koondada enda ümber mõttekaaslasi, kellega koos asutati Leedsi Viikingiklubiga sarnanev kirjandusklubi The Inklings ('söeõgijad'). Klubi eesmärk oli propageerida islandi kirjanduse lähtekeeles lugemist. Lugemise elavdamiseks leiti abi viskist ja õllest. Sellised koosviibimised lõppesid pahatihtitihti hilisööl.{{lisa viide}}
 
Tolkieni sõprade hulgast väärib esiletoomist Clive Staples Lewis, keda sõbrad kutsusid Jackiks. Esialgu valitses nende kahe vahel mõningane võõristus, kuid õige pea õppisid mehed teineteist hindama ja juba 1927. aasta maiks oli Tolkien Lewise meelitanud Söeõgijatesse. Sellest sai alguse nende pikk ja keerukas sõprus.{{lisa viide}}
 
1930. aastate alguses moodustus uus rühmitus – The Inklings. Rühmitus hakkas moodustuma umbes sellel ajal, kui Söeõgijate kooskäimised lakkasid, sest nende eesmärk oli täidetud – tähtsamad islandi saagad said läbi loetud ning lõpuks ka "Vanem Edda". The Inklingsi nime kandis esialgu kirjandusselts, kus loeti ette ja arvustati avaldamata teoseid. See klubi polnud enamat kui hulk sõpru, kes kõik olid meessoostristiusku ja ristiuskumehed ning kellest enamus oli huvitatud kirjandusest. Rühmitus kohtus kas kõrtsis või Lewise suures elutoas Magdaleni kolledžis. Keedeti teed, süüdati piibud ja siis otsis keegi välja käsikirja janing hakkas seda valjusti lugema. Järgnesid arvustused. Vahel vaieldi. 30. aastate lõpuks oli The Inklingsist saanud tähtis osa Tolkieni elust. Ta luges nendel koosviibimistel ette ka seni avaldamata "Kääbiku" käsikirja.{{lisa viide}}
 
==="Maa all urus elas kääbik"===
Kõigi oma akadeemiliste tegemiste kõrval oli Tolkienil tähtis roll täita oma laste kasvatamisel. Selle juurde kuulus ka lugude vestmine oma järeltulijatele. Sel viisil kasutas Tolkien oma kujutlusvõimet, millega ta lõi keerukatkeeruka "Silmarillioni", märksa lihtsamate lookestelugude loomiseks.{{lisa viide}}
 
Lühijutud, mis Tolkien 1920.–1930. aastail oma lastele mõeldes kirjutas, olid tulvil fantaasiat ja sügavaid tundeid. Samal ajal tegeles ta suurejoonelisemate teemadega, puudutades vahel Arthuri ja keldi legende, kuid reeglina jäädes siiski enda loodud legendide juurde. Kuid trükki ei jõudnud samas midagi, kui välja arvata üksikud Oxford Magazine'is ilmunud luuletused, mis näitasid tema kolleegidele, et Tolkienile meeldivad loheaarded ja väikesed kummalised mehikesed; kahjutu ajaviide, leidsid nad – ehkki pisut lapsik.{{lisa viide}}
158. rida:
"Kääbik" oli ja on lasteraamat. Hoolimata sellest, et raamat loodi mütoloogia ainetel, ei lasknud Tolkien sellel muutuda ülemäära tõsiseks või toonilt täiskasvanulikuks, vaid jäi oma esialgse eesmärgi juurde – valmistada rõõmu oma ja ehk ka teiste lastele.{{lisa viide}}
 
Raamatut saatis edu, millist Tolkien ise vaevalt et loota oli julgenud. "Kääbik" ilmus trükisttrükis 1937. aasta 21. septembril. Esimene väljaanne oli jõuludeks läbi müüdud. Paar kuud hiljem ilmunud Ameerika väljaanne pälvis New York Herald Tribune'i hooaja parima lasteraamatu auhinna. Tolkieni kirjastaja Stanley Unwin mõistis, et tema kirjastamisnimistus on lastekirjanduse bestseller. Ta kirjutas Tolkienile: "Laiad massid loodavad teilt järgmisel aastal kääbikute kohta uusi lugusid kuulda!"{{lisa viide}}
 
Järgneva arutelu käigus vaeti nii "Silmarillioni" kui ka lastele mõeldud lühijuttude avaldamist, kuid lõpptulemusena nõustus Tolkien "Kääbikule" järje kirjutama.{{lisa viide}}
170. rida:
Arvustused olid head. Peagi selgus, et esimese trüki kolmest ja poolest tuhandest eksemplarist nõudluse rahuldamiseks ei piisa. Poolteist kuud pärast väljaandmist telliti uus trükk. 20. oktoobril 1955 ilmus triloogia viimane osa "Kuninga tagasitulek". Arvamusavaldajad jagunesid selgelt pooldajateks ja vaenlasteks. Müüginumbrid aga vaenlaste arvamusest ei hoolinud, vaid jätkasid kasvamist.{{lisa viide}}
 
Suur muudatus müüginumbrites toimus aastal 1965. aastal, mil plahvatas skandaal USA turul avaldatud "Sõrmuste isanda" piraatversiooni osas. Vallandunud dispuut pälvis laialdast huvi ning seetõttu olid Tolkieni nimi ja tema raamatute pealkirjad Ameerikas sestpeale hästi tuntud. Siis algas tema "kultus ülikoolilinnakutes". "Sõrmuste isand" sai sadade tuhandete noorte ameeriklaste jaoks otsekui piibliks, mis ületas kõik müügirekordid. Ameeriklaste vaimustus levis kulutulena ka teistesse maadesse. Kasvas huvi Tolkieni raamatute vastu ka Suurbritannias. Nii Londonis kui ka mujal riigis hakkasid koos käima Tolkieni seltsid.{{lisa viide}}
 
Tolkien ise nimetas laialdast entusiasmi oma teoste vastu "minu kahetsusväärseks kultuseks". Kuulsus hämmastas teda. Ta kirjutas ühele lugejale: "Kardan, et oma eluajal kultusisikuks saada ei ole sugugi meeldiv. Kuid ma ei leia, et sellest võib ennast täis minna. Vähemasti minul on tunne, et olen väike ja vääritu. Kuid isegi väga tagasihoidliku ebajumala nina ei jää viiruki magusast lõhnast päriselt puutumata."{{lisa viide}}
 
===Eluõhtu===
Aastate lisandudes muutusid Tolkieni teatavad isikuomadused üha märgatavamaks. Ta rutakas, viletsa artikulatsioonihääldusviisi ja põimuvate lausetega kõneviis üha süvenes. Teatud moel oli vanadus talle väga raske. Teda kurvastas arusaamine oma võimete kahanemisest. 1965. aastal kirjutas ta: "Mul on raske tööd teha – tunnen end vanana, tuli minu kolde ees on madalaks vajunud." Aeg-ajalt täitis see teda meeleheitega, viimastel eluaastatel oli ta iseäranis aldis laskuma süngusse, mis oli alati ta elu ilmestanud. Samas jäi temas endiselt tugevaks loomuse tahk, mis oli võimeline rõõmustama ja sõprade seltskonnast mõnu tundma.{{lisa viide}}
 
1969. aastal kolisid Edith ja Ronald Bournemouthi, kus möödusid Edithi viimased päevad. Pärast naise surma 1971. aasta 22. novembril pöördus Tolkien tagasi Oxfordi. Seal eraldas Mertoni kolledž talle kui oma kolleegiumi auliikmele korteri kolledži majas.{{lisa viide}}
225. rida:
 
==Vaata ka==
* [[rahvusvahelineRahvusvaheline Tolkieni lugemise päev]]
* [[Keskmaa Ordu]]
 
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/J._R._R._Tolkien"