Alphonse de Candolle: erinevus redaktsioonide vahel

Alguses pühendus ta [[õigusteadus]]ele, aga edaspidi hakkas järjest enam tegelema botaanikaga ja aastalning [[1841]]. aastal võttis ta üle oma isa õppejõukoha [[Genfi ülikool]]is. Kuid [[1846]] loobus ta õppejõutööst ja tegeles kuni surmani põhiliselt teadusega. Lisaks valiti ta mitu korda Genfi kohaliku omavalitsuse liikmeks.

Ta lõpetas isa pooleli jäänudpoolelijäänud teose "''Prodromus systematis naturalis regni vegetabilis''", andes välja selle 8 köidet lisaks 8 isa kirjutatud köitele. Selleks kaasas ta õpetlasi kogu maailmast ja töötas ise sarja peatoimetajana. Seejärel jätkas ta sama tööd, avaldades aastatel [[1878]]–[[1883]] 5viis köidet pealkirja all "''Monographiae Phaneroganorum''" all, kuhu lisas mitu uut [[üheidulehelised|üheiduleheliste]] [[perekond (bioloogia)|perekonda]], aga mõned [[kaheidulehelised|kaheiduleheliste]] rühmad töötas põhjalikult ümber.

Eriti põhjalikult käsitles ta taimede [[geograafia]]t, mille õppimisele oli tal eriline kalduvus. Tal olid laialdased teadmised ka teistes botaanikaga piirnevates teadustes. Juba [[1835]] avaldas ta juhendi "''Instruction à l'étude de la botanique''", milles käsitles taimegeograafiat. See tõlgiti [[vene keel]]de ja [[Venemaa]]l kasutati seda kaua ülikoolides botaanika õpetamisel.

Tema üks olulisimaid teoseid on [[1855]] ilmunud "''Géographie botanique raisonnée''", milles ta ulatuslike ja täpsete uuringute abil püüdis kindlaks määrata taimede liigituse ja leviku seadusi ja põhimõtteid. Selles teoses on ka laialdane uurimus [[kultuurtaim]]ede päritolu kohta. Selle uurimuse andis ta [[1883]] parandatuna ja täiendatuna ka eraldi välja pealkirja all "''Origine des plantes cultivées''" all.

Aastal [[1858]]. aastal valiti ta [[Venemaa Teaduste Akadeemia]] ja [[1859]] [[Rootsi Teaduste Akadeemia]] välisliikmeks. [[1889]] autasustati teda [[Linné medal]]iga.