Alko (Eesti ettevõte): erinevus redaktsioonide vahel

Ettevõte asutati 5. novembril [[1920]]. Pärast 1923. aasta moderniseerimist töötas avarate keldrite ja käärimisruumidega Viljandis [[Lossi tänav (Viljandi)|Lossi]] 34. Kolmeliikmelise osaühingu juhatuses olid algusest peale juhatuse esimees [[Peeter Mets]], juhatuse liige [[Georg Schnurberg]] ja juhatuse liige [[Johan Luts]]. Üks asutajaid oli [[Ado Tõllasepp]]. 1920. aastast saadik töötas "Alko" pearaamatupidaja-korrespondendina [[Mart Ostrov]]., kellest 1923. aastal sai temast Viljandi OÜ Alko ärijuht.

1935. aastal töötas tehastes 22 töölist. Mitmed aastad järjest oli "Alko" riigile kõige suuremaid aktsiisi maksjaid, mis näitas, et "Alko" tooted läksid turul hästi, tema tootedja muutusid nõutuks Eesti suuremates kauplustes, restoranides ja einelaudades ning ettevõttel õnnestus kindlustada laialdane turg. 1937. aastal pakkus "Alko" peale veinide juba 70 liiki likööre ja napse, nende hulgas ''Alkonjak, Brandy, Estonjak'' (eht Prantsuse Cognaci lisandusega 50%), ''Mandariit, Creme de Orange, Muraka'' ja ''Prunelle'' (ploomi).

1939. aastal töötas ettevõttes 41 inimest<ref name="EE, 1959" />. 1940. aastal "Alko" [[Riigistamine|riigistati]]. [[Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)|Saksa okupatsiooni]] ajal aga jätkas tegevust eraettevõttena. "Alko" pearaamatupidaja ja juhataja oli [[Jüri Põru]]. [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] ajal 1944. aastal rüüstati tehas täielikult<ref name="EE, 1959" />. Ettevõte riigistati pärast sõda uuesti ja 1945. aastal tegutses Viljandis lühikest aega likööri- ja veinitehas "Alko". Seejärel veinitootmine Viljandis lõpetati ja seal hakati tootma konserve.