Alusepanek kommete metafüüsikale: erinevus redaktsioonide vahel

Vähemalt enamasti on igaühel vahetu kalduvus oma elu alal hoida. Enamasti me hoiame oma elu alal või hoolitseme enda eest selleks, et rahuldada oma praegust huvi, mitte tulevikku puutuvat huvi. On oluline erinevus, kas me hoiame oma elu alal vahetust kalduvusest või kohusest. Inimesel, kes hoiab oma elu alal vahetust kalduvusest, ei ole seesmist väärtust ning tema [[maksiim]]il ehk kavatsuse printsiibil ei ole moraalset sisu. Võrdleme elu alalhoidmist sellepärast, et elu nauditakse, elu alalhoidmist hoolimata halvast saatusest ja lootusetust leinast. Teisel juhul hoitakse elu alal, seda armastamata, mitte vahetu kalduvuse pärast. Motiiviks on kohus. Teine näide on kaastundlik hing, kes ilma edevuse ega omakasu motiivita saab rõõmu külvamisest seesmist rahuldust. See filantroop toimib kohusekohaselt, ta teeb seda, mida kohus nõuab, kuid tema heategudel pole seesmist moraalset väärtust. Tema motiiviks ei ole kohus, vaid kalduvus, nimelt vahetu kalduvus: ta tõesti naudib oma tegusid ning saab nendest rahuldust. Kuigi tema lahkus ja heldus väärib kiitust ja julgustust, ei vääri see austust, sest ta toimib kalduvusest. Sellisel juhtumil on meil ahvatlus nimetada tema tahet heaks, sest tema käitumine on moraalselt imetlusväärne. Aga oletame, et me ütleme, et subjektil on moraalne väärtus, kui ta toimib teatud liiki kalduvusest. Siis hea tahe on tahe, mis tahab rõõmu külvata. Aga selline määratlus pole tõenäoliselt veenev neile, kellel sellist kalduvust pole. Siis neil pole ka alust sellist määratlust toetada: nende kohta see ei käi. Aga Kanti järgi peavad moraalinõuded kehtima kõigi mõistusega loomuste kohta. Kohus ei saa seisneda sellise kalduvuse järgimises, mida kõigil ei ole, ükskõik milline see kalduvus ka ei oleks. Hea tahe viib ellu mõistuse, mitte kalduvuse ega instinkti seatud eesmärke. Õnnelikkusele apelleerimine ei saa olla moraali alus. Moraalireeglitel on universaalne ja paratamatu kehtivus. Nii et asi ei ole ainult selles, et ei saa eeldada, et igaüks soovib rõõmu külvata. Mõistusega loomusele ei saa universaalselt ja paratamatult omistada ühtki kalduvust, sest kalduvused peegeldavad olendi eripära. Need on empiirilisest loomusest tulevad soovid ja eelistused. Igaühel on ainulaadne isiklik ajalugu ning elukoht ja -aeg. Sünniviis ja kogemused ei lange täpselt kokku. Pole täielikku üksmeelt selles, mis on soovimisväärne. Igaühel on erinev kalduvuste komplekt. Kalduvused ka muutuvad. Arusaam õnnelikkusest muutub. Kui me rajaksime moraalsed kohustused kalduvusele, oleksid kohustused sama muutlikud kui tujud. Et kalduvustes ei saa olla üleüldist üksmeelt, ei saa nad olla universaalse kehtivusega moraalireeglite aluseks. Et kalduvused on muutlikud, ei saa nad toetada paratamatuid reegleid. Üks raskus on kalduvustega veel. Oletame, et juhtumisi me kõik peame kehtivaks käsku toimida teatud soovi järgi. Siis ei oleks ikkagi võimalik, et me kõik seda käsku täidaksime, sest kalduvusi ei saa käskida. Me ei saa tahteaktiga panna end midagi soovima (küll aga millegi poole püüdlema). Isegi kui kõik oleks nõus, et käsk soovida rõõmu külvata on kehtiv, siis seda saaksid täita ainult need, kellel on filantroobikalduvused. Nii et võime kohust täita sõltuks kalduvusteskalduvustest, mis loodus juhtus meile andma. Meie moraalne väärtus oleks lõppkokkuvõttes õnneasi.<ref>Sedgwick 2008:62–65.</ref>