Alusepanek kommete metafüüsikale: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
67. rida:
Kõigepealt jaotab ta [[mõistustunnetus]]e "materiaalseks" ja "formaalseks". Ainult loogika on rangelt võttes formaalne, sest selle aine on aru ja mõistuse vorm, mõtlemise üldised ja paratamatud seadused, [[mõtlemine]] ise. Seevastu materiaalne teadus tegeleb teatud kindlate objektidega ja seadustega, millele need alluvad. Füüsika puhul on selleks objektiks loodus või looduse objektid, eetika puhul inimese [[tahe]]. "Puhta mõistuse kriitikas" (B 78j/A 54j) ütleb Kant, et "puhas üldine loogika" tegeleb ainult iseenda ja oma vormiga, abstraheerudes kõigist tunnetuse esemetest ja nendevahelistest erinevustest (B ix). Loogika kehtestab mõtlemistoimingud olenematult mõtlemise objektidest või sisust. Loogika ka võrdleb ja klassifitseerib [[otsustus]]i "[[loogiline vorm|loogilise vormi]]" järgi. Need loogilised vormid kehtivad igasuguses mõtlemises olenemata objektidest ja sisust. Füüsika ja eetika seevastu piirduvad teatud kindlate objektidega ning seadustega, millele need alluvad. Füüsika objektid on looduse objektid, st ruumis ja ajas antud esemed, "[[nähtumus]]ed". Need empiirilised objektid, kogemuse objektid alluvad [[loodusseadus]]tele, looduslikele jõududele. Neid uurib füüsika, "loodusõpetus". Eetika (kombeõpetuse) objekt on inimese tahe, mis allub "vabaduse seadustele". Loodusseadused kirjeldavad loodusobjektide tegelikku käitumist, vabadusseadused kirjutavad ette, kuidas käituda. Kant rõhutab, et eetika määrab seadused inimtahtele, niivõrd kui loodus seda tahet afitseerib. Kuigi inimesed on võimelised vabaduseks, on nad määratud ka loodusseadustega. Mõnikord aga ei räägi Kant selles seoses mitte inimesest, vaid mõistusega loomusest üldse.<ref>Sedgwick 2008:32–34.</ref>
 
Oma seaduste allika poolest on loogika "puhas": ta saab oma seadused eranditult mõistusest, mitte kogemusest. Need seadused on seega aprioorsed. Iga teadus, mis esitab oma õpetused aprioorsete printsiipide alusel, on "puhas filosoofia". (Kuigi loogika seadused on puhtad, on kogemusel oma roll nende rakendamises. Hajameelsus ja unustamine võivad arutlemisvõimesse sekkuda. Aru tarvitamise empiirilisi tingimusi uurib "[[rakendusloogika]]". ("Puhta mõistuse kriitika" B 77/A 53, A 54j/B 79.)) Kuigi füüsika ja eetika on materiaalsed, on kummalgi oma puhas ja seega metafüüsiline osa. Kummagi uurimisvald sõltub täielikult aprioorsetest printsiipidest, nii nagu loogika puhulgi. Kõrgeima moraaliseaduse allikas on mõistuses ning see seadus on aprioorne. Kant selgitab nüüd, et ainult materiaalsel teadusel saab olla metafüüsiline osa, nimelt selle puhas osa. Nii et loogikal ei ole metafüüsikat. Füüsika põhineb puhastel, aprioorsetel sesdustelseadustel, kuid tal on ka empiiriline osa, milles seadustele alluvad objektid on kogemuse objektid, nähtumused. Füüsika seadused peavad määrama loodusseadused kui kogemuse objekti. Me eksiksime, kui oletaksime, et füüsika seadustele peavad alluma objektid, mida kogemuse vallas ei leidu, nagu näiteks Jumal ja surematu hing. Eetikal on täpselt samas mõttes empiiriline osa. Ka selle objekt, inimtahe, niivõrd kui loodus seda afitseerib, on kogemuse objekt. Selline inimtahe kuulub objektile, mis on ruumis ja ajas, allub looduslikele jõududele ning on oma käitumises mõjutatud oma empiirilisest loomusest tulenevatest ajenditest. Kant usub küll, et meil on õigus mõelda end mitte ainult loodusseadustega determineeritud objektidena, vaid ka vabadena. Meie kui vabade olendite tahe saab looduslikest jõududest kõrgemale tõusta ning algatada tegusid väljastpoolt aega. Nii et eetika objekt on õieti tahe, mis on ühtaegu empiiriline ja mitteempiiriline, looduse objekt ja võimeline loodust transtsendeerima. Kanti eetika aine on inimtahe mõlemast vaatepunktist vaadatuna. Eetikal on empiiriline osa ka selles suhtes, et ta võtab arvesse tingimusi, millel moraaliseadusel väga sageli ei õnnestu tahet määrata. Jutt on teguritest, mis sekkuvad meie motivatsiooni toimida kohusest, näiteks eakaaslaste surve või halvad geenid. Seda osa moraalifilosoofiast, mis tegeleb nende empiiriliste teguritega, nimetab Kant antropoloogiaks. Kant ütleb, et moraalifilosoofia inimesele rakendatuna ei laena vähimatki antropoloogiast, vaid annab inimesele aprioorsed seadused, mis küll veel nõuavad kogemusega teravdatud otsustusjõudu, et eristada, millistel juhtudel neid tuleb rakendada, ja võimaldada neil ligi pääseda inimese tahtele ja olla küllalt mõjusad, et neid rakendataks, sest inimene kui kalduvustest afitseeritu ei ole nii kergesti suuteline panema puhta mõistuse praktilist ideed toimima. Pole siiski tõsi, et moraalifilosoofia antropoloogiast mitte midagi ei laena; Kant tahab nähtavasti öelda, et moraalifilosoofia allikas või õigustus ei laena midagi antropoloogiast. Antropoloogial on kaks rolli. Esiteks, antropoloogia saab valgust heita, millistel tingimustel saavad moraaliseadused meid tegelikult motiveerida. Mujal ("Kommete metafüüsika" sissejuhatuses) märgib Kant ka sotsiaalsete institutsioonide, sealhulgas hariduse rolli vastava hoiaku kujundamisel. Teiseks, antropoloogia saab aidata moraaliseadust konkreetsetel juhtudel rakendada. Peale motivatsiooni seaduse alusel toimida on tarvis teada, kuidas seadust rakendada, ja selleks on tarvis tunda ka inimloomust. Näiteks ei saa ma tõhusalt täita oma kohust arendada oma andeid, kui ma ei oska neid õigesti ära tunda. Ma ei saa aidata ligimest, kui ma ei tea tema vajadusi ja seda, millisest abist tal kasu oleks. Kui inimloomust ei tunta, on teod hoolimata headest kavatsusest ebatõhusad või koguni kahjulikud. Kui praktilisel filosoofial ei oleks empiirilist osa esimeses mõttes (kui selle objekt ei oleks looduse poolt afitseeritud inimtahe), siis ei vajaks ta ka empiirilist osa teises mõttes. Antropoloogiat on tarvis moraaliseaduste rakendamiseks inimestele.<ref>Sedgwick 2008:31–37.</ref>
 
====Kommete metafüüsika====