Prantsuse Võõrleegion: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Vaher (arutelu | kaastöö)
PResümee puudub
63. rida:
==Leegionärid Saudi Araabias==
 
Samal ajal kui enamus leegioni volitatud ohvitserid on prantslased, on ka täpselt 10% nendest endised leegionärid, kes on tõusnud läbi auastmete. Ülejäänud leegion koosneb peamiselt erinvast rahvusest meestest, prantslasi olion leegionäride hulgas koguni 60%. Vabatahtlikud välismaalt on peamiselt Euroopa päritolu. Enne ja pärast II maailmasõda, paljud juudid Ida-Euroopast põgenesid Prantsusmaale ja lõpetasid sellega, et panid ennast kirja võõrleegioni ridadesse. Iroonilisel kombel, paljud sakslased (kes moodustavad enamuse leegionist), pärast Kolmanda Riigi langust liitusid leegioniga ja nende arv ulatus kuni 60%-ni kogu leegioni löögijõust. Paljud Saksa väeosad tulid otse pärast II maailmasõda leegioni. Raamat „Devil's Guard” kirjeldab, kuidas hoolimata endiste Waffen-SS-i liikmete jõhkrast minevikust, võitlesid nad koos teiste SS-liikmetega Indohiinas vietnamlaste vastu. 1980. keskel oli leegionis väga palju inglasi ja serblasi. Kuni tänase päevani võib täheldada nende liikmete arvu suurenemist, kes pärinevad Aafrika ja Balkani maadest.
 
Kui varem võis leegionär valida, kas ta asub teenistusse pseudonüümi all ja vahetab kodakondsust, siis tänapäeval on see kohustuslik kõigile, kes taotlevad oma nime muutmist. Selline tendents eksisteerib selle tõttu, et lubada inimestel, kes soovivad oma elu uuesti alustada, saaksid samuti väeteenistusse astuda. Prantsuse kodanikud saavad liituda, kui nad panevad ennast kirja mõne muu riigi (tavaliselt mõni prantsuskeelne riik, nt Kanada või Monaco) kodanikuna. Pärast aastast teenistust saavad leegionärid seda muuta ja määrata endale tagasi oma pärisidentiteedi.