Cannae lahing: erinevus redaktsioonide vahel

* 1000010 000 ratsaväelast

[[Teine Puunia sõda|Teist Puunia sõda]] (218-202218–202 eKr) võiks pidada sisuliselt [[Hannibal]]i isiklikuks sõjaks. [[Kartaago]] kaotus Esimeses Puunia sõjas ajendas Hannibali kätte maksma ning ta moodustas ise endale armee [[Hispaania]]s, võttes ette maailma sõjaajaloo ühe kuulsaima sõjakäigu üle [[Alpid]]e [[Itaalia]]sse, lootes Itaalias [[Rooma]] ülemvõimu vastu puhkevale ülestõusule. See ei olnud küll asjatu lootus, sest paljud alistatud rahvad ei olnud Rooma võimuga rahul, ometigi ei toimunud ülestõusu ja vastuhakku sellisel määral nagu Hannibal oli lootnud.

Roomlastel oli '''80 000 leegionäri''' ningja '''6000 ratsaväelast'''. Siia tuleb juurde arvestada ka abiväed. Roomlased kasutasid rõngasturvistikku, sel ajal oli neil ka ovaalne kilp. Põhiliselt kasutati ''viskeoda'' ja lühikest laia ''leegionäri mõõka''. Leegionäride üleolek teiste rahvaste vägedest seisnes väga lihtsas taktikalises nipis. Nimelt seisid leegionärid tihedalt külg- külje kõrval, lüües oma mõõgaga altkäe. Selline võitlusviis nõudis vähe ruumi, mistõttu suurte mõõkadega ning palju ruumi vajavate vastaste kahe mehe kohta oli leegionäre võitlusrivis nende vastas kolm. Selline ülekaal lähivõitluses andis neile suure eelise, vägede üldisele vahekorrale vaatamata.

Roomlaste vägesid juhtis tavaliselt [[Konsul (Vana-Rooma)|konsul]]. Kuna seekord oli tegemist ülisuure väega, siis juhtisid vägesid kaks konsulit vaheldumisi-: ühel päeval üks ja teisel teine. Muidugi suurendas see segadust märgatavalt.

Hannibali armee koosnes kümnete eri rahvaste esindajatest. See oli sõna- otseses mõttes rahvusvaheline väekontigentväekontingent. Ometigi annab Hannibali talendikusest aimu asjaolu, et kogu see eri rahvaste mass täitis oma juhi käske täpselt ja jäi alati distsiplineerituks ja oma juhile ustavaks. Hinnanguliselt oli Hannibalil umbes 54 000 meest.

Teades, et roomaRooma leegionid on lähivõitluses nendest üle ning asuvad peaaegu alati keskel, otsustas Hannibal tsentrisse paigutada nõrgemad väed ning tiibadele tugevamad. Tsentri ülesandeks oli taganeda roomaRooma leegionide ees. Tiibadele paigutas oma tugeva ratsaväe, ratsaväe tagalasse aga jättis ta võimsad [[Liibüa]] jalaväe üksused.

Lahing toimus 2. augusti hommikul, 216 aastal eKr. Hannibali peamiseks mureks lahingu alguses oli, et tema tsentril õnnestuks taganeda roomaRooma leegionide ees ilma, et see murduks. Põgenemisel pääsesid peaaegu alati esimesed, kes põgenema hakkasid ning ülejäänud jäid tavaliselt tagaajajate ohvriks. See oli ka põhjus miks tugev [[distsipliin]] mängis taganemisel väga olulist rolli.

Rooma ratsavägi, mis asus tiibadel, oli Hannibali ratsaväest selgelt nõrgem ja oli sunnitud taganema. Seega olid leegionid tunginud Hannibali taganeva tsentri järel sügavale ette, samas kui Hannibali ratsavägi oli leegionide tiibasid kaitsva ratsaväe minema kihutanud, asudes nüüd taganema löödud ratsaväega eraldi tegutsema ja sattudes leegionide tagalasse. Roomlaste tiivad oli nüüd avatud ja nad ise sisuliselt ümber piiratud. Hannibali ratsaväe tagalas olnud Liibüa jalaväelased asusid nüüd roomaRooma leegionide edasitungimise tõttu nende tiibadel, mis olid aga kaitseta. Nagu Hannibal ette näinud oligi, osutus tugevate Liibüa üksuste rünnak tiibadelt ja samal ajal nende selja taha jõudnud ratsaväe üksuste rünnak Hannibali nõrka tsentrisse läbimurdekohta tekitada püüdvate ja ümber grupeerunud roomaRooma leegionidele surmavaks hoobiks.