Ärkamisaeg: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
1. rida:
{{lisa materjali}}
'''Ärkamisaeg''' (ka: '''rahvuslik ärkamisaeg''', '''rahvuslik ärkamine''') oli 19. sajandi keskel alanud eestlaste rahvusliku eneseteadvuse ning tärklevatärkava haritlaskonna kujunemise aeg.
Rahvusliku liikumise kõrgaega on nimetatud ärkamisajaks. Seda perioodi, 19. sajandi teist poolt, iseloomustavad eelkõige mitmed ettevõtmised hariduse- ja kultuurivallas.
 
Loodi omakeelne õppekirjandus, võeti kasutusele ühtne kirjakeel, tekkis eestikeelne kirjasõna, asutati laulu- ja mänguseltse, hakati koguma rahvaluulet ja pandi alus rahvuslikule teatrile ning ajakirjandusele. Rahvusliku liikumise kõrgaega on nimetatud ärkamisajaks. Seda perioodi, 19. sajandi teist poolt, iseloomustavad eelkõige mitmed ettevõtmised hariduse- ja kultuurivallas.
 
Ärkamisajal oli väga tähtis roll [[laulupidu|laulupeol]]. Laulupeod aitasid arendada rahvuslikku eneseteadvust ning neist kujunes rahva ühtekuuluvuse väljendaja ja kinnitaja ajal, kui Eestist endast polnud veel juttugi. Laulupidude kaudu astuti [[venestamine|venestamisele]] vastu ning süvendati [[eesti keelekeel]]e kui riigi ja rahva keele tähtsust. Need ühendasid [[eestlased|eestlasi]] perioodil, kui Eestit veel polnud ja ajad olid rahva jaoks rasked. On tõenäosustõenäoline, et laulupidudeta ei oleks eestlastedeestlased olnud piisavalt ühtsed, et Eesti lõpuks iseseisvuks.
 
Ka ärkamisaegsetel kirjanikel oli suur roll. Loodi omakeelne õppekirjandus, võeti kasutusele ühtne [[kirjakeel]], tekkis eestikeelne kirjasõna, asutati laulu- ja mänguseltse, hakati koguma rahvaluulet[[rahvaluule]]t ja pandi alus rahvuslikule [[teater|teatrile]] ning ajakirjandusele[[ajakirjandus]]ele.
 
Eestikeelse ajakirjanduse teket tuleb eriti oluliseks pidada, sest eestlastest ei saanud mitte ainult innukad lehelugejad, vaid ka aktiivsed kirjasaatjad, st ühiskondlikus elus osalejad. Ilma [[Perno Postimees|Perno Postimehe]], [[Eesti Postimees|Eesti Postimehe]] ja Sakalata[[Sakala]]ta poleks olnud mõeldavad ei ärkamisaegne kultuuriline tegevus ega ka rahvusliku liikumise levimine üle kogu maa. [[Johann Voldemar Jannsen|Johann Voldemar Jannsenit]], kes andis välja nii Perno kui ka Eesti Postimeest, hakkas rahvas tema tegevuse tõttu austavalt Postipapaks hüüdma. Ajakirjandus aitas eestlastel ka üksteist n-ö üles leida, st teistest Eestimaa paikadest sarnase mõtteviisiga inimesi. [[Johann Voldemar Jannsen]] oli ka üks [[I üldlaulupidu|I üldlaulupeo]] algatajatest. Tema tütar, [[Lydia Jannsen]] oli luuletaja ja kirjanik, kes valis endale kirjanikunimeks [[Lydia Koidula]].
 
==Tähtsamad daatumid==