Vikerkaar: erinevus redaktsioonide vahel

 

Maapealse vaatleja jaoks saab vikerkaar tekkida üksnes siis, kui päike ei ole horisondist kõrgemal kui 40°.

 

Väikesed veepiisad, mida vee pindpinevusjõud peaaegu ümmargusena hoiab, tekitavad õhus ja maapinnal mitmeid optilisi nähtusi. Kui valgus liigub läbi veepiisa läätse edasi-tagasi, siis ta värvus ei muutu. Kui aga valgus läbib veepiiska ainult ühe korra, siis kaldub ta oma esialgsest suunast kõrvale ja lahutub spektriks nagu prismas. Hommikuse kastega või pärast hoovihma võime rohul päikese käes märgata üksikuid eredavärvilisi veepiisku. Kui liigutame veidi oma pead, siis, muudavad niisugused piisad värvi, sobivas ulatuses pead liigutades võime näha pea (silma) asendist olenevalt ühes piisas kõiki vikerkaare värve. Ümmargusse veepiiska sisenenud valgus murdub oma esialgsest suunast piisa keskpunkti poole. Osa sellest valgusest peegeldub piisa tagaseinal piisa sisse tagasi ja piisast väljumisel murdub veel kord. kaugusel Päikesele vastassuunast. Et vee murdumisnäitaja sõltub kuigivõrd lainepikkusest, siis kalduvad sinised kiired oma esialgsest suunast kõrvale rohkem kui punased. Vihmasaju ajal on õhus piisku väga palju ja igal ajahetkel on hulgaliselt piisku ka nendes suundades, kust saabub meie silma spektriks lahutatud valgus. Nii tekibki vikerkaar umbes 42° kaugusel Päikese vastassuunast ja vastassuunale on kõige lähemal (kaare siseservas) algsest suunast kõige rohkem kõrvale kaldunud sinised kiired ning Päikese vastassuunast kõige kaugemal (kaare välisservas) punased kiired. Kesksuvel on Eestis Päike keskpäeval kõrgemal kui 42°. Siis ei ole tasasel maal võimalik vikerkaart näha, see jääb allapoole horisonti. Küll aga saab 42°-st kõrgema Päikese korral näha vikerkaart lennukilt ja näiteks kõrge maja aknast purskkaevu või vihmuti "vihmasajus".