Võrukesed: erinevus redaktsioonide vahel

Võru keele oskust võrukeste identiteedi põhilise alustalana näitab see, et võrukesteks võib nimetada ka kõiki neid, kes ennast ise niisugusena määratlevad, vaatamata sellele, kas nad elavad Võrumaal või mujal (Valk, 2000, lk 42<ref name=":0">{{Raamatuviide|pealkiri=A kiilt rahvas kynõlõs... Võrokeste keelest, kommetest, identiteedist|aasta=2000|koht=Võro|kirjastus=Võro Instituut'|lehekülg=39-5639–56|artikkel=Võrokeste identiteedist|toimetaja=Koreinik, Kadri; Rahman, Jan|Artikli autor=Valk, Aune}}</ref>). Võru keelt mittevaldavate Võrumaa elanike seas oli uurimuse järgi vaid 3% neid, kes nimetasid ennast võrukesteks (Valk, 2000, lk 49<ref name=":0" />). Küll aga võib väita, et võrukeseks olemise juures on suur tähtsus ka [[Võrumaa|ajaloolise Võrumaa]] piirkonnas sündimisel ning vanemate päritolul (Valk, 2000, lk 43<ref name=":0" />).

[[Silvia Laul]] on 1986. aastal võrukeste kujunemise kohta kirjutanud, et muistse Võrumaa rahvastik kujunes ühises suures hõimurühmituses, kuhu kuulusid veel [[Vepslased|vepslaste]], [[Karjalased|karjalaste]], isurite ja [[Vadjalased|vadjalaste]] esivanemad. Ta viitas, et keeleteadlane Ella Keem [<nowiki/>[[Hella Keem]]] on põhjalikult uurinud võru murret ja selle suhet teiste naabermurretega. Autori sõnul võib arvata, et Keemi poolt eristatud vanad ühisjooned võru murdes, vadja, vepsa ning karjala keeles pärinevadki ajast, mil üksteisega oldi veel piisavalt lähedased. Kogu mainitud kultuuriala iseloomustab veel meie ajaarvamise algussajandeil maapealsete [[kalme]]<nowiki/>ehituste puudumine. Samal ajal matsid põhja- ja lääne-eestlased, soomlased ja liivlased, kes tegelesid juba intensiivselt põlluviljelusega, oma surnud maa peale ehitatud [[Kivikalme|kivikalmetesse]] (Laul, 1986a, lk 8-98–9<ref name=":1">{{Raamatuviide|pealkiri=Võrumaa ja võrulased|aasta=1986|koht=Tallinn|kirjastus=Perioodika|lehekülg=8-98–9|Koostaja=Kasesalu, Heikki|artikkel=Muinasvõrulaste jälgi mööda}}</ref>).

Artiklis lõunaeesti murdealade kujunemisest on Laul ka oletanud, et võru ja teiste murdealade piirid võisid hakata välja kujunema 3.-5. saj. jooksul, kuna sel ajal eristuvad kivikalmete alal Lääne-Eesti ja saared muust Põhja-Eestist (Laul, 1986b, lk 32<ref name=":3">{{Raamatuviide|autor=|pealkiri=Keelest ja rahvaluulest. Emakeele Seltsi aastaraamat 30 1984|aasta=1986|koht=Tallinn|kirjastus=Eesti Raamat|lehekülg=28-3828–38|artikkel=Kas lõunaeesti murdealade kujunemine on arheoloogiliselt jälgitav?|Artikli autor=Laul, Silvia|toimetaja=Ahven, Heino}}</ref>).

Suuremaid muutusi võrukeste kujunemisloos hakkas toimuma alates I aastatuhande lõpust m.a.j., mil [[Eesti viikingiaeg|viikingite]] [[Bütsants|Bütsantsi]] kulgevad kaubateed hakkasid läbima idapoolsemate läänemeresoome rahvaste asualasid. Viikingi-slaavi [[ekspansioon]] ja järgnenud [[Kiievi-Vene|Vana-Vene riigi]] teke viis kohaliku rahvastiku järkjärgulisele segunemisele. Katkes ühenduslüli Eesti kaguosa kääbaskultuuri järglaste ja itta jäänud sugulashõimude vahel. Lisaks [[Saksa ordu]] ja katoliku kiriku pealetungile alates [[12. sajand|12. sajandi]] lõpust, intensiivistasid siin oma rünnakuid ka [[Novgorodi vürst|Novgorodi]] ja [[Pihkva vürstiriik|Pihkva]] vürstiriigid. [[Eestlaste muistne vabadusvõitlus|Vabadusvõitluse]] lõpuks kujunenud poliitiline ja usuline piir jagas sellest alates võrumurdelise rahvastiku kaheks (Laul, 1997, lk 93<ref name=":4">{{Raamatuviide|autor=|pealkiri=Õdagumeresoomõ lõunapiir: konverents Kütioron märdikuu 28.-30. 1996|aasta=1997|koht=Võru|kirjastus=Võro Instituut|lehekülg=86-9586–95|Artikli autor=Laul, Silvia|toimetaja=Pajusalu, Karl; Jüvä, Sullõv|artikkel=Läänemeresoome lõunarühma ühiskultuurist ja selle diferentseerumisest}}</ref>).

Pihkva valdusse ja [[Õigeusu kirik|ortodoksse kiriku]] ning [[Slaavlased|slaavi]] kultuurisfääri jäänud rahvastiku baasil kujunesid eraldi rühmana [[setud]], kelle keeles ja kultuuris justnagu konserveerusid vanad läänemeresoomelised ning kunagistest sidemetest volgasoomlastega säilinud ühisjooned (Laul, 1995, lk 142-151142–151, viidatud Laul, 1997, lk 93<ref name=":4" />).

[[Heiki Valk]] kirjutab 1997. aastal, et selgelt tajutavad erinevused Põhja- ja Lõuna-Eesti vahel on jälgitavad ka [[Eesti keskaeg|keskajal]]. Arheoloogiliste leidude põhjal saab määratleda uutmoodi, [[Noorem rauaaeg|nooremast rauaajast]] oluliselt erineva ajastu algust Lõuna-Eesti kultuurialal juba 13. saj. keskpaigast või teisest poolest alates, samas kui Põhja- ja Lääne-Eestis on keskaeg arheoloogilise perioodina jälgitav alles 13. saj. lõpuveerandist või 14. saj. algusest (Valk, 1997, lk 118<ref name=":2">{{Raamatuviide|autor=|pealkiri=Õdagumeresoomõ lõunapiir: konverents Kütioron märdikuu 28.-30. 1996|aasta=1997|koht=Võru|kirjastus=Võro Instituut|lehekülg=118-132118–132|artikkel=Lõuna-Eesti kultuuriomapäradest 13.-17. sajandil|toimetaja=Pajusalu, Karl; Jüvä, Sullõv|Artikli autor=Valk, Heiki}}</ref>). Lõuna-Eesti ainelise kultuuri esmane ja ühine erijoon 13.-17. sajandini on eheterohkus, mis tuleb esile nii kalmistutes, juhu- kui ka aardeleidudes. Hilisemal ajal ilmuvad uued üle-eestilise levikuga, linnalise algupäraga ehtevormid, kuid nendegi esinemissagedus on Lõuna-Eestis märkimisväärselt suurem, kui mujal (Valk, 1997, lk 119<ref name=":2" />).

Keskaegsel Võrumaal toimusid seoses [[Kolonialism|kolonialiseerimisega]] veel kaks suuremat vastandlikku sotsiaalset arengut. Esiteks, erinevalt Põhja- ja Lääne-Eestist, kus osa muinasvanematest said vallutuse järel väikevasalli staatuse, kaotasid Lõuna-Eesti ülikud oma positsiooni ja sulasid talurahva hulka. Kuna Lõuna-Eestis puudus sotsiaalne vahekiht, kes kannaks maarahvale üle uue aja kombeid, jäi piirkond tervikuna kultuurilises mõttes märksa vanamoelisemaks kui Eestimaa põhja- või lääneosa. Kuni [[Rootsi aeg|Rootsi ajani]] püsisid laialdaselt kasutusel mitmed rauaaegse algupäraga ehtetüübid, nt [[Hoburaudsõlg|hoburaudsõled]] ja spiraalsõrmused. Maarahvas pidas väga tähtsaks vana kommet matta surnuid mitte kirikaeda, vaid poolpaganlikele, tihti väikekabelitega seotud külakalmistutele (Valk, 2005, lk 127<ref name=":5">{{Raamatuviide|autor=|pealkiri=Vikerkaar 7-8/2005|aasta=2005|koht=Tallinn|kirjastus=Kultuurileht|lehekülg=124-128124–128|artikkel=Lõuna-Eesti kaugemast minevikust|Artikli autor=Valk, Heiki}}</ref>).

* Külli Eichenbaum, Karl Pajusalu. (2001). Setode ja võrokeste keelehoiakutest ja identiteedist. ''Keel ja Kirjandus nr 7'', lk 483-489483–489.

* Aune Valk. (2000). Võrokeste identiteedist. Toim: Koreinik, Kadri; Rahman, Jan. ''A kiilt rahvas kynõlõs.. Võrokeste keelest, kommetest, identiteedist'', lk 39-5639–56. Võru: Võro Instituut'.