Tõde ja õigus II: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
PResümee puudub |
||
1. rida:
'''"Tõde ja õigus" II''' on Eesti kirjandusklassiku [[A. H. Tammsaare]] romaanisarja "[[Tõde ja õigus]]" teine osa, mis ilmus [[1929]]. aastal.<ref name="Meie Tammsaare, 2014">''Meie Tammsaare.Kohtumisraamat kirjanikuga''.A.H.Tammsaare muuseum, SA A.H.Tammsaare muuseum Vargamäel, 2014.</ref>
Romaanisarja teise osa saamisloos on olulise tähtsusega autobiograafiline element. Nimelt on teose aineks Tammsaare õpingud [[Tartu]]s [[Hugo Treffneri gümnaasium]]is. Tammsaare on inspireeritud nii kohatud kaasõpilastest, õpetajatest, erinevatest juhtumitest kui ka õpitud raamatuteadmistest ja maailmavaatelistest probleemidest. Sellest köitest algab Tammsaarele omane filosofeerimine, mis jätkub kuni sarja lõpuni.<ref name="Treier, 2000">' Treier, Elem. ''Tammsaare ja tema "Tõde ja õigus"''. Tallinn, 2000.</ref>
Tegevus toimub ärkamisaja mõõnaperioodil Tartus Mauruse koolis, kuhu suundub õppima Indrek. Koolidirektor Maurus on vastuoluline rahvuslane, kelle sõnul on inimese keel ja kodumaa tema kõige olulisem varandus ja inimene peab kõige pealt armastama ennast, enne kui ta saab armastada teisi. Maurus õpetab ka Indreku valetama.
Teoses kajastub nii ebaõiglus kui ka allasurutud rahvustunne ja kõlama jääb mõte, et eesti rahval on õigus eksisteerida maailma teiste rahvastega kõrvuti. Näiteks Mauruse tütar Ramilda mõtleb isegi armastusest rahvuslikult. Nimelt väidab ta, et elus on kõige tähtsam armastus, mistõttu tuleb armastust avaldada vaid emakeeles ja oma rahvuse salgamine väärib hukkamõistu.
"Tõe ja õiguse" II osa kujutab inimese võitlust kõikjale ulatuva ja kõiki puudutava tõega. Näiteks ilmneb raamatu lõpus Indreku ja Tiina vastandus, kus esimese jaoks Jumalat ehk tõde ei eskisteeri, Tiina aga usub, et Jumal ehk kõikjale ulatuv tõde on olemas. Suhetes Tiinaga toimib Indrek ambivalentselt- ühest küljest jääb ta oma tõe juurde, teisest küljest ta loobub sellest. Nimelt ütleb Indrek Tiinale, et [[Jumal]] on siiski olemas, sest see on Tiina tõde ja Indrek tunneb, et ei saa Tiinale haiget teha ja tema tõde röövida. Isegi siis mitte, kui see tema enda tõe valguses naeruväärne. Seega jääb Indrek ikkagi kindlaks enda tõele, kuid ta hülgab selle lihtsalt Tiina ees. Indrek eelistab tõele õigust, mille puhul viimane tähendab hoidumist teise inimese alandamisest ja talle tema tõe jätmist. Indreku jaoks on tõde mingit laadi objekt ning õigus sünnib või sureb selliste objektide suhtes.
Tammsaare kasutab surmaga seoeses päris palju koeramotiivi, mis teises köites tuleb esile mitu korda. Näiteks kirjutab raskelt haige Ramilda surma eel Indrekule surevast koerast ning Indrekule endale meenub ühe koera surm, kui ta enesetapumõtetega puu alla seisab.
"Tõe ja õiguse" II osa on korduvalt lavastatud, sellele on ohtralt viiteid eesti kirjanduses, filmis ja mujal kultuuris. Raamatu põhjal valmis [[1975]]. aastal [[Mikk Mikiver]]i lavastatud film "[[Indrek (film)|Indrek]]", milles mängis peaosas [[Harry Kõrvits]].
Teos on tõlgitud [[soome keel|soome]] ([[2004]]), [[saksa keel|saksa]] ([[1939]] ja [[1980]]), [[hollandi keel|hollandi]] ([[1941]]), [[prantsuse keel|prantsuse]], [[vene keel|vene]], [[tšehhi keel|tšehhi]] ja [[läti keel|läti keelde]].
Teos on digiteeritud toetusprogrammi "[[Eesti kirjandus (toetusprogramm)|Eesti kirjandus]]" raames. Romaani teine köide ilmus [[audioraamat]]una [[2014]]. aastal, sellele andis oma hääle [[Meelis Kompus]].
|