Šoti Klubi: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Neptuunium (arutelu | kaastöö) Kuulge auväärsed, seda juttu oleks vaja kyll kiiremas korras toimetada. Märgis: Teksti peitmine |
PResümee puudub |
||
2. rida:
[[Fail:Šoti klubi 25 sünnipäev 2018.jpg|pisi|Šoti Klubi 25. aastapäeva tähistamine 2018. aastal]]
[[Fail:Šoti Klubi logo.png|pisi|200px|Klubi logo]]
'''Šoti Klubi''' (ametlikult MTÜ Šotimaa Sõprade Klubi) on
Klubisse kuulub mitmesuguste elualade esindajaid, keda seovad omavahel sarnased väärtushinnangud. Klubi oli algusaegadel küllaltki kinnine; 2020. aasta seisuga on klubis alla saja liikme. Klubi on ka apoliitiline.
Klubil on 12-liikmeline juhatus ja
Klubi ruumides tegutseb restoran Leib Restro & Aed. Tallinna vanalinna südames aadressil Uus tn 29/31 on klubil ka sisehoov, mis on laiemalt tuntud kui '''Šoti Park'''. Lisaks haljastusele on klubi avanud seal büstid olulistele ajaloolistele isiksustele, kellel on side nii Eesti kui ka Šoti kultuuripärandiga.
==Tegevused==
Kuigi Šoti Klubi toimib üsna reglemendivabalt, on klubil välja kujunenud kindlad traditsioonilised üritused
===Robert Burnsile pühendatud õhtusöök===
60. rida:
==Ajalugu==
===Algusaastad===
Klubi
Algse mõttena luua ruumidesse esimene inglise pubi. Idee algatajate visiit Londonisse tõi kaasa täiendava mõtte, et loodavast asutusest ei saaks mitte tavalist, linnarahvast ja turiste meelitavat äriettevõtet. Planeeritava pubi puhul hakati silmas pidama hoopis Londoni härrasmeeste klubi moodi kinnist, sarnaste intellektuaalsete ja ühiskondlike huvidega inimeste kooskäimiskohta. Taust selleks tundus nii majanduslikult kui ka vaimselt igati sobiv – Eestis oli 1962. aastast tegutsenud [[Akadeemiline Inglise Klubi]], mille liikmed tundsid põhjalikku huvi Suurbritannia ning sealsete rahvaste kultuuri vastu. Hulk selle seltskonna liikmeid sattus ka uue asutuse lätetele.
68. rida:
Sellest, mispärast algne inglise klubi muutus ettevalmistuste käigus Šoti Klubiks, on liikvel mitu legendi. Üks neist väidab, et Toivo Lepik kohtus Londonis pubide ja klubidega tutvudes meeldejäävate šotlastega, kes suutsid tekitada temas huvi just šoti rahva, nende kultuuri ja traditsioonide vastu. Teisalt on arvatud, et Šoti-huvi tekkis 1990. aastate alguses Eesti ärksamates inimestes tõsist huvi tekitanud Šoti viski kaudu. Kuna kontakt Toivo Lepikuga on klubil tänaseks katkenud, siis tegelik tõde ilmselt teadmata jääbki. Siiski võib teada oleva info põhjal eeldada, et kuna loodav klubi pidi asutajate arvates olema väga eriline nii liikmeskonna kui ka tegevuste poolest, siis traditsiooniline inglise kultuur tundus ehk pisut liiga tavalisena. Küllap tugeva omapäraga Šotimaa valik pidi rõhutama klubi eksklusiivsust ning mõjuma ka pisut müstilisena. Arvatavasti andis oma tõuke ka paralleel šotlaste ja eestlaste vahel – mõlemad rahvad suutsid osana suurest impeeriumist säilitada oma keele, kultuuri ja traditsioonid ning eriti pärast Nõukogude impeeriumist vabanemist oli see Eesti inimestele emotsionaalselt kõnetav.
Šoti Klubi idee arendamisel, aga ennekõike just ruumide kujundamisel oli oluline roll arhitekt [[Aiki Kama]]l
[[Fail:Johannes Paulus II eskort möödumas Šoti Klubist 1993.jpg|pisi|Paavst [[Johannes Paulus II]] eskort möödumas Šoti Klubist 1993. aastal klubi avamise päeval|alt=]]
78. rida:
Päris alguses oli klubiliikme staatuse tunnuseks magnetkaart, mis avas tavainimestele suletud ukse Šoti Klubi ruumidesse. See maagiline pisike kaart ei avanud mitte üksnes ust kitsukesse pubiruumi, vaid hoopis laiemasse maailma – maailma, milles liikusid kultuuri-, äri- ja ühiskonnaelu kõige mõjukamad persoonid. Ihaldusväärne kaardike oli sadade linnakodanike jaoks pääs seltskonda, kus peeti kõige põnevamaid arutelusid ning tehti olulisi otsuseid. Klubi populaarsust küttis ka ajakirjandus, mis avaldas pikki fotoülevaateid Eesti “vapratest ja ilusatest”, kes Šoti Klubi üritustel osalesid ja seeläbi sissepääsuloa veelgi ihaldusväärsemaks muutsid. Klubi juhid said kiiresti aru, et neid ei rahulda laialt nõutud kaartide jagamine ja niisugune klubiline tegevus, mille liikmetest paljudele oli oluline vaid mugav juurdepääs eksklusiivsele toidukohale. Oli selge, et klubi asutamispõhimõtete säilitamiseks tuleb midagi ette võtta.
Nii toimusidki avamisjärgsetel aastatel kaks paralleelset protsessi. Klubi liikmed üritasid alguses üsna kaootiliselt kasvama hakanud klubis luua süsteemi, reegleid ja tavasid. Samal ajal pidi restoranimeeskond hakkama saama klubi majanduspoolega. Klubi kauaaegsemaid liikmeid [[Valdo Kalm]] mäletab, et klubile hakati formaalset struktuuri looma 1994. aasta lõpust, mil koos Toivo Lepiku ja Rein Voldiga pandi kirja olulisemad sisekorrareeglid. Ligi kaheksasajast klubikaardiomanikust jäid klubi liikmeteks paarsada aktiivsemat, keda lisaks heale toidule ja tõeliselt eksklusiivsele joogivalikule huvitas sügavamalt nii šoti kultuur kui ka sotsiaalne läbikäimine teiste liikmetega. Tänu toonase juhatuse tegevusele kujunes klubist välja tõeliselt klubiline asutus, millisena on see toiminud tänapäevani – sarnaseid väärtushinnanguid jagavate inimeste
Samal ajal kui klubiliikmed oma ridu korrastasid, pidas restoran igapäevaselt tõsist olelusvõitlust. Klubilise läbikäimise juurde kuuluvad ju ka söömine ja joomine ning heas klubis peavad need olema korraldatud suurepärasel tasemel. Esimese tegutsemiskümnendi restorani juhataja Kalle Talvi ütleb, et klubiliikmete otsus luua klubi ja nimetada ka restoran sama nimega tõi kaasa majanduslikus plaanis parasjagu keerulise situatsiooni. Ots otsaga kokku tulemiseks tuli ruumidesse meelitada ka sobivat klubiga mitteseotud linnarahvast. Paraku tekitasid restorani nimi “Šoti Klubi” ja meedias eksponeeritud eksklusiivsus olukorra, kus tavalised inimesed pidasid klubi vaid üheks kinniseks kooskäimiskohaks ning ei julgenud restorani tulla. Loomulikult tõi selline olukord restoranijuhi pähe enam kui ühe halli juuksekarva. Õnneks tasakaalustasid neid muresid paljuski klubiliikmed, kes tihtipeale nii isiklikke kui töiseid tähtpäevi klubisse tähistama kogunesid. Toonastest sagedamatest külalistest meenuvad Kalle Talvile kohe Arvi Mägin, Peeter Kangur, [[Valdo Kalm]], [[Peep Mühls]] ja kadunud [[Tarmo Ruben]].
117. rida:
Restorani eneseotsingud tekitasid palju peavalu. Olid ju paljud liikmed harjunud oma ärilõunaid ja -õhtusööke pidama just siin. Nüüd aga juhtus, et kallitele külalistele pakutav kogemus võis olla ebaühtlane. Kalle Talvi meenutab, et sajandivahetuse kandis läks keeruliseks väärilise personali leidmine. Oli küll hulk inimesi, kellele võis alati kindel olla kuid neid oli vähe ja ülejäänud roteeruv meeskond ei suutnud tõepoolest alati ülesannete kõrgusel olla. Nii mõnigi kord hakkas lisaks teenindusele alt vedama ka köögipool. Aga kui miski on Šoti Klubile ajaloos iseloomulik olnud, siis just võime otsida ja leida uusi lahendusi. Tõsi, mitte alati ei ole need uued lahendused kätte tulnud väga lihtsalt. Kui Kalle Talvi restoranipidamisest loobus ja Hiiumaale kolis, katsetati restoranis mitmeid operaatoreid ja lahendusi, kuid paraku ükski neist pikemalt elujõuliseks ei osutunud.
Otsingute aeg sai läbi 2011. aastal, kui noortel ambitsioonikatel restoraniettevõtjatel Kristjan Peäskel ja Janno Lepikul õnnestus klubi juhatust veenda, et restoran ei pea ilmtingimata ajama järge Šoti retseptiraamatus, vaid et sinna sobiks kvaliteetset ja värsket Eesti toitu pakkuv moodne toidukoht. Klubi liige Mart Arrak mäletab nii mõnegi klubilise nõutut nägu, kui uue operaatoriga käed löödi. Toona tehtud julge otsus on ennast ajas igati õigustanud – Šoti Klubi ruumides tegutseb aastaid üheks Eesti parimaks tunnistatud restoran
Kuna Šoti Klubi identiteedi tugevaks osaks on olnud klubi ruumid ja aed, siis tuleb väga oluliseks pidada klubi muutumist rentnikust omanikuks. Klubi liikmetest moodustatud ettevõttel läks korda seni klubi käsutuses olnud ruumide omandamine. Omanikuroll annab rentnikustaatusest märksa suurema kindluse tegevuse jätkamiseks märgilise tähtsusega ruumides.
==Allikad==
* [https://www.ohtuleht.ee/489871/fotod-soti-klubi-tahistas-sean-connery-sunnipaeva/ Šoti klubi tähistas Sean Connery sünnipäeva - Õhtuleht: 26. august 2012]
| |||