Suurvidevlane: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Indo-Hiina > Indohiina |
PResümee puudub |
||
24. rida:
==Välimus==
Eestis leiduvatest nahkhiireliikidest suurim. Selgmine karv on punakaspruun ning iseloomuliku läikega, kõhtmine pool seljast pisut heledam ja läiketa. Nägu, kõrvad ja lennus on tumepruunid. Kõrvad on lühikesed, laiad ja ümaratipulised, traagus „seenekujuline“ (lühike ja otsast laienenud). Tiivad on pikad ja kitsad. Hambaid on 34 (I 2/3, C 1/1, P 2/2, M 3/3).
Sarnaseid liike ei ole Eestis kindlaks tehtud, kuid lähialadel leiduvatest liikidest võib suurvidevlane sarnaneda väikevidevlase (''Nyctalus leisleri'') ja hilis-nahkhiirega (''Eptesicus serotinus''). Väikevidevlane on mõõtmetelt väiksem, küünarvarre pikkus 38–47 mm. Hilis-nahkhiir on sarnane mõõtmetelt, kuid välimuse poolest sarnaneb ta pigem põhja-nahkhiirega. Mõlema liigi lähimad leiualad asuvad Kesk-Lätis.
==Levik==
Levinud Euroopas ning paiguti Aasias. Levila ulatub Suurbritannia keskosast läänes kuni Indohiina poolsaareni idas. Euroopas on suurvidevlane tavaline nahkhiireliik, kelle levila katab enamiku Euroopa mandriosast kuni Uuraliteni idas, kuid puudub Pürenee poolsaarel. Skandinaavias ulatub levila põhjapiir 60–61 laiuskraadini. Ta on levinud Norra kaguosas, Lõuna-
==Elupaik==
35. rida:
Öise aktiivsusega loom, kes veedab päeva varjepaikades, mis paiknevad peamiselt kõrgel asuvates puuõõntes, kuid sageli leiavad kasutust ka nahkhiirte varjekastid. Mitmel pool on neid leitud ka hoonete ventilatsiooniavadest ja korterelamute voodri tagant. Ühte varjepaika võib koguneda mitmekümnest isendist koosnev koloonia. Isas- ja emasloomade kolooniad on lahus, varjepaiku võidakse jagada veelendlase ja pargi-nahkhiirega.
Suurvidevlane on pikamaarändur, kelle talvitusalad paiknevad Kesk- ja Lõuna-Euroopas, kuid mõnel pool on teada ka paikseid populatsioone. Ränded võivad ulatuda 1600 kilomeetrini. Eestis võib liiki kohata maist septembrini. Kabli linnujaamas tehtud nahkhiirte rändevaatluste andmetel jääb 90%
===Toitumine===
41. rida:
===Sigimine ja areng===
Paarituvad augustis-septembris. Paaritumise ajaks hõivavad isasloomad spetsiaalsed sigimisvarjepaigad, mille ava märgistatakse näopiirkonnas paiknevate näärmete nõrega. Et meelitada emasloomi varjepaika, teevad isasloomad selle ava juures oodates kriiskavat häält, mida kuuleb ka inimkõrvaga. Teiste isasloomade eest varjepaika kaitstakse. Viljastumine toimub kevadel pärast talveunest ärkamist. Tiinuse ja poegade kasvatamise ajaks kogunevad emasloomad poegimiskolooniatesse, mis asuvad tavaliselt puuõõntes või nahkhiirte varjekastides. Kolooniatesse kogunevad mais ning need koosnevad 20–60 isendist. Järglased sünnivad juuni keskpaigast juuli alguseni ning tavaliselt on neid 1 või 2, harva ka 3. Noorloomad lennuvõimestuvad ja iseseisvuvad
==Koht ökosüsteemis==
|