Leib: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Suwa (arutelu | kaastöö)
MerilyS (arutelu | kaastöö)
keeleparandused
2. rida:
[[Pilt:Mischbrot-1.jpg|pisi|Peenleib]]
[[Pilt:Bread хлеб 05.jpg|pisi]]
'''Leib''' on [[rukis|rukki-]] või [[nisu]]-[[jahu]]st (harvem muust) [[jahu]]st valmistatud [[tainas]]t küpsetatud [[toit]].
 
Eestis nimetatakse leivaks [[juuretis]]e abil hapendamise teel kergitatud rukkijahutainast küpsetist; [[pärm]]iga kergitatud heledat nisujahust küpsetist nimetatakse [[sai]]aks või [[sepik]]uks.
9. rida:
Purukshõõrutud teravilja ja vee segust kuumadel kividel või tule paistel leiva küpsetamine oli tuntud juba [[neoliitikum|nooremal kiviajal]]; taina kergitamine [[hapendamine|hapendamise]] või mõne kergitusaine lisamise teel ning [[leivaahi]] on hilisemad leiutised. Maailmas tuntakse väga erineva kuju, koostise ja küpsetusviisiga leiva- ja saiatooteid ([[tortilja]], [[lavašš]], [[pita]], [[naan]], [[puri (leib)|puri]], [[matsa]] jt). Levinuim on nisuleib. [[Rukkileib]] on tuntud eeskätt [[Põhja-Euroopa]]s.
 
Sõna "leib" on eesti keeles [[germaani keeled|germaani]] laen ligikaudu meie ajaarvamise algusest, kuid traditsiooniline rukkileib sai Eestis levinuks alles 2. aastatuhande algul. Enne seda oli tavalisim teravili [[oder]]. [[19. sajand]]i lõpukümnenditeni lisati leivajahule [[agan]]aid, ikaldusaastatel ka muid lisandeid, nagu peenestatud [[tammetõru]]d, [[kask|kase]]- ja [[sarapuu]]-urvad, [[kanarbik]] jms.
 
Taluperedes küpsetati leiba tavaliselt kord nädalas laupäeviti, olenevalt pere suurusest olenedes korraga 6–10 pätsi, millest igaüks kaalus 2–5 kg. Varasematel aegadel reheahjus küpsetatud leivapätsid olid suuremad ja ümmargused, hilisemates väiksemates ahjudes küpsetati veidi väiksemaid ja piklikke leibu.
 
== Leiva valmistamine ==
{{Vaata|Leivategu}}
Leivategu oli tähtis tegevus, mille juures peeti väga tähtsaks puhtust ja korda. Leivajahu pidi olema puhas, kuiv ja sõre. Taina segamiseks ja kerkimiseks kasutati puust õõnestatud [[leivaküna]] ehk leivaastjat. Küpsetamise eelselKüpsetamiseelsel päeval segati juuretis, leige vesi ja pool vajalikust rukkijahust tainaks, siluti, kaeti kaane ja tekiga ning jäeti järgmise päevani soojassesooja kohta hapnema. JuuretiseksJuuretis oli haputaina jääk eelmisest leivateost. Hapnemise[[Süsihappegaas]], mida eritavad hapnemise käigus [[pärmseen|pärmseened]]te ja [[piimhappebakter|piimhappebakterid]]ite poolt eritatav [[süsihappegaas]], muutis leivataina kohevaks.

Järgmisel päeval, kui tainas oli hästi kerkinud, lisati sellele ülejäänud jahu, [[naatriumkloriid|sool]] ja [[köömned]] ning sõtkuti kiiresti, kuni sile ühtlane tainas nõu ja käte küljest lahti lõi. Leivaahi köeti kuusepuudega ühtlaselt kuumaks (250–300 °C) ning ahjupõrand pühiti sütest ja tuhast puhtaks. Vormiti ümmargused või piklikud leivapätsid, siluti ning lükati [[leivalabidas|leivalabidaga]] 1,5–2 tunniks ahju küpsema. Leiva alla pandi vahel suur kapsaleht. Leiva küpsust kontrolliti peale koputamisel tekkiva heli järgi. Ahjust tulnud leib kaeti puhta rätiga; tihti lasti sellel enne söömist kuni nädal seista, et leib oleks tahkem ja peaks kauem vastu. Leiba valmistati nii jämedamast kroovjahust kui ka peenemast ja puhtamast püülijahust.

Rukkipüülist valmistati ka magushaput leiba. Selle puhul jahu puistati jahu algul keevakeevasse vette, jahtunult lisati juuretis, lasti 2–3 päeva hapneda ning lõpuks küpsetati 2–3 tundi. Püülijahust magushapule peenleivale mõnel pool juuretist ei lisatudki, küll aga lisati tainale nisujahu.
 
== Leib Eestis ==
Leib oli eesti rahvakultuuris nii oluline, et seda sõna kasutatakse kogu toidu ja elatise kohta. Leivaga olid seotud mitmedpaljud [[uskumus]]ed ja kombed. Mahapillatud leivatükk tuli üles võtta ja sellele pidi suud andaandma. Leiba ei tohtinud panna lauale selili, see ennustanuks pereliikmele surma., Leibaega ei tohtinud pannaka lahtilõigatud otsaga ukse poole, sest siis pidi leivajätk majast kaduma. Leivapätsile vajutati enne küpsetamist ristimärk, et kaitsta seda kurja silma eest. Leivanukkide (otsatükkide) söömine pidi andma tüdrukutele ilusad rinnad.

Sooja leiba pidi murdma, mitte noaga lõikama., kusjuures Peresperes tohtis leiba lõigata ainult peremees. Tervet leivapätsi ei lõigatud õhtul lahti, sest õhtune leib pidi kahanema, hommikune aga kasvama. Kohati hoiti esimesest või viimasest lõigatud viljavihust küpsetatud leib alles [[jõulud|jõulu]] ja näärini ning sellest loodeti maagilist abi, et kindlustada head ja viljakat aastat. Jõulude ajal küpsetati ka erilist leiba (see oli tihti seakujuline ja kandis jõuluorika nime), mis jäi lauale pühadeaja lõpuni, viidi siis viljasalve hoiule ning jagati kevadel loomadele. Uudseleiba söödi [[jaagupipäev]]a või [[rukkimaarjapäev]]a paiku.
 
Linnastumise ja tööstusühiskonna arengu käigus on kodune leivategu üldiselt unustusse jäänud. Tööstuslikult valmistatakse tänapäeval suures valikus erinevateeri lisanditega ([[linnasejahu]], siirup, terad, seemned, erinevad maitseained) leibu. Tume rukkileib on eestlaste armastatumaid ja tüüpilisemaid toite, millest tuntakse pikemat aega võõrsil elades tihti puudust tuntakse.
 
=== Eesti rukkileiva valmistamine ===
30. rida ⟶ 36. rida:
 
Juuretise valmistamine:
# 2–3Kaks kuni kolm tahket leivaviilu leotada vees, peenestada, lisada natuke rukkijahu, suhkrut ja petipiima, segada vedela pudru taoliseks, hästi läbi kloppida, riputada peale natuke rukkijahu; hoida rätiga kaetult soojas kohas kuni kaks päeva; valmis juuretist võib hoida külmikus.
# 1Ühele klaasile täistera-nisujahule lisada 1üks klaas vett; iga 24 tunni järel pool segust ära visata ning lisada pool klaasi jahu ja pool klaasi vett; hoida soojas ruumis 3–4 päeva, kuni juuretise pinnale tekivad mullid; säilitada külmikus.
 
==Vaata ka==
*[[Aganaleib]]
*[[Hädaleib]]
*[[Karask]] ehk [[Odraleibodraleib]]
*[[Leivajuuretis]]
*[[Leivaauto]]