Erinevus lehekülje "Kitarrivõimendi" redaktsioonide vahel

Keeletoimetasin.
P
(Keeletoimetasin.)
 
'''Kitarrivõimendi''' (slängis "kitarrivõim") on elektrooniline seade, mis muudab kitarri helipeast tuleva nõrga signaali piisavaltnii tugevaks, et seda läbi valjuhääldi on see inimese kõrvale kuuldavaks heliks tehakuuldav. Kitarrivõimendid ehitatakse koos valjuhääldiga ühte kasti kokku, või eraldi.
{{Keeletoimeta|kuu=veebruar|aasta=2021}}
'''Kitarrivõimendi''' (slängis "kitarrivõim") on elektrooniline seade, mis muudab kitarri helipeast tuleva nõrga signaali piisavalt tugevaks, et seda läbi valjuhääldi inimese kõrvale kuuldavaks heliks teha. Kitarrivõimendid ehitatakse koos valjuhääldiga ühte kasti kokku, või eraldi.
 
Igal kitarrivõimulkitarrivõimendil on omapärane heli. Enamikul kitarrivõimenditel on sisseehitatud ekvalaiser ja moonutuse (''distortion''), mõnel ka kaja-kajanupp (''reverb'') nupp.
 
Klassikalised kitarrivõimudkitarrivõimendid jagunevad kaheks: [[Transistor|transistoripõhised]] ja [[Elektronlamp|vaakumlambipõhised]]. Mõlemal on oma plussid ja miinused. Ajalooliselt on levinumad olnud lampvõimendid, kunasest lamptehnoloogia pärineb 20. sajandi algusest. Transistorvõimud hakkasid levima alles 1960-ndatel.
 
== Vaakumlambi ja transistori ajalugu ==
Kitarrivõimendite ajalugu võib hakata arvestama alates lambipirni1879. leiutamisestaastast, mil [[Thomas Alva Edison|Thomas EdisoniEdison]] pooltleiutas aastal 1879lambipirni. Valgustuse eesmärgil kasutatava lambi tööpõhimõte sarnaneb helivõimenduses kasutatavate lampide omaga: mõlemad töötavad vaakumis, küll aga erinevad nad elementide arvu poolest pirnis.<ref name=":0">{{Raamatuviide|autor=Charles R. Couch|pealkiri=Designing Vacuum Tube Amplifiers and Related Topics|aasta=2009|koht=California|kirjastus=Eureka|lehekülg=}}</ref>
 
Klassikalisel lambipirnil on sees vaid 1üks element ehk [[katood]], mille eesmärk on anda valgust. Aastal 1883 lisas Edisoni assistent William Hammer lambipirni sisse teise elemendi ehk [[anood]]i. Hammer eksperimenteeris oma lahendusega ning avastas, et andes anoodile positiivse ja katoodile negatiivse elektrilaengu, tekib vaakumis elektronide voog negatiivselt positiivsele. Seda nimetati Edisoni efektiks, ning esialgumida ei peetud seda mingitmoodiesialgu tähtsaks nähtuseks.
 
1906. aastal arendas Yale’iYale'i ülikooli füüsik [[Lee De Forest]] seda kontseptsiooni veel edasi, lisades katoodi ja anoodi vahele kolmanda elemendi, nimelt võre. Nüüdsest oli võret läbiva elektrivooluga võimalik kontrollida elektronide voogu katoodilt anoodile ning veel enam, seda [[Võimendi|võimendada]]. Vaakumlampi arendati järgnevatelJärgnevatel aastakümnetel veelvaakumlampi edasiarendati ning aastaks 1930 suutsid paremad lambid anda välja üle 1 W võimsust.
 
Vaakumlamp andis võimaluse raadio ja muu telekommunikatsiooni võrgu arenguks 20. sajandi algul. Kogu heliga seotu, alustades telefonivõrgust lõpetades muusika salvestamise ja kuulamisega, hakkas põhinema vaakumlampidel. Tehnoloogiliselt olid vaakumlambid nii universaalsed, et need hakkasid vaikselt jõudmajõudsid peaaegu kõikidesse elektriseadmetesse.<ref>{{Netiviide|autor=|url=https://www.psaudio.com/article/vacuum-tubes-a-brief-history/|pealkiri=Vacuum Tubes: A Brief History|väljaanne=|aeg=|vaadatud=11.2020}}</ref>
 
Pärast Teist[[Teine maailmasõda|teist maailmasõda]] oli läänemaailm aga jõudnud arusaamale, et vaakumlambid hakkavadpiiravad tänukohmakuse omaja kohmakusele jaebaefektiivsuse ebaefektiivsuseletõttu tehnoloogia arengut piirama ning nende asemele oleks vaja midagi töökindlamat ja energiasäästlikumat. Vaakumlampide energiatarbimine oli tehnoloogia arengularengu piduriks saanudpidurnadneed tarbisid liialt palju voolu, samutining kuumenesid nad töötades kõrgele temperatuurile, mistõttu oli neid mõningates seadmetes keeruline kasutada. Samuti võtsid nad seadmetes palju ruumi, ollesmistõttu takistuseksei tehnoloogiasaanud arendada uusi väiksemaid miniaturiseerimiselseadmeid.
 
Kui katsetusi transistorilaadse seadme loomiseks oldi tehtud juba paar aastakümmet, siis tänapäevanetänapäevase versioonversiooni sellest seadmest leiutati aastal 1947leiutasid Bell Laboratoriesi teadlasteteadlased pooltaastal 1947. Transistor tarbis vaakumlampidest kordades vähem voolu, selle mõõtmed olid tunduvalt väiksemad ning samuti puudus transistoritel ülekuumenemiseohtülekuumenemisoht, kunasest nadneed ei eraldanud töö ajal soojust.<ref name=":0" />
 
Kogu läänemaailma elektroonikatööstus võttis transistori kiirelt omaks, temasest töökindlusesee jaoli efektiivsusetöökindel tõttuja efektiivne, ning nõudlus vaakumlampide järele hakkas kahanema. Kuna kallimate vaakumlampide tootjad ei suutnud enam kasumit teenida, pidid nad tootmise lõpetama. ning järelejäänudJärelejäänud odavamate lampide tootjad viisid keskmise kvaliteedi aastakümnete jooksul alla. Ilmselt umbesUmbes pooled tänapäeval toodetud vaakumlampidest oleks 1950-ndatel lääneriigi lambitootjate tehaseliinilt kõrvale lükatud.<ref name=":0" />
 
Tänapäeval kasutatakse vaakumlampe peale kitarrivõimendite väga vähe. Kuna transistor on nii palju töökindlam ja efektiivsem, siis on kogu moodne elektroonika üles ehitatud toimima transistoritel.
 
== Kitarrivõimendi ajalugu ==
Vajadus kitarri võimendamise järele tekkis [[bigbänd]]ide ajastul 1920-ndatel. Kuna kitarr on ilma võimenduseta orkestrist ja trummidest tunduvalt vaiksem instrument, siis polnud seda ülejäänud bändi seest kuulda. Elektromagnetilise [[helipea]] paigaldamine kitarrile, koostöös võimendusega võimaldas kitarril teiste instrumentide seast esile tulla.<ref>{{Netiviide|autor=|url=https://missionengineering.com/early-history-of-the-amplifier/|pealkiri=Early History of the Amplifier|väljaanne=|aeg=|vaadatud=11.2020}}</ref>
 
Esimesed spetsiaalselt kitarrile ehitatud võimendusedvõimendid loodi 1930-ndatel USA-s, kuid kitarri tõeline võidukäik sai hoo sisse pärast Teistteist maailmasõda. Läänemaailma muusikamuusikas liikus järjest enam suunas, kusmuutus kitarri kasutamine koos võimendusega oli ülipopulaarseksaina muutumaspopulaarsemaks. Need võimendusedvõimendid polnud aga ikkagi piisavalt võimsad, ningmistõttu muusikud keerasid neid nii valjuks, et heli hakkas moonduma. Algul püüti seda vältida ning helitehnikud ja insenerid püüdsid leida viise, kuidas moonutusest pääseda, kuid kiirelt jõuti arusaamale, et seda moonutatudsellist heli saab väga hästi ära kasutada.<ref>{{Netiviide|autor=|url=https://www.openculture.com/2018/09/brief-history-guitar-distortion-early-experiments-happy-accidents-classic-effects-pedals.html|pealkiri=A Brief History of Guitar Distortion: From Early Experiments to Happy Accidents to Classic Effects Pedals|väljaanne=|aeg=|vaadatud=11.2020}}</ref>
 
ÜheksÜks moonutuse põhjusekspõhjustest 1950-ndatel ja 1960-ndatel oli ka võimendite kvaliteet. Kuna enamusenamik muusikuid polnud justkuigi kõige rikkamadrikkad, ei saanud nad endale kalleid võimendusiseadmeid lubada. Tänu selleSeetõttu olid enamuspaljud võimendusivõimendid ehitatud kiirelt ja odavalt, mis tingis ka heli moonutuse kerge tekkimise. OluliseksTähtis verstapostiksverstapost kitarrivõimendustekitarrivõimendite helihelis osas võib lugedaon The Kinksi lugu “You"You reallyReally gotGot me”Me" (1964). Selles, looskus oli moonutuse tase tol ajal ennekuulmatu ning see sai aluseks kogu rokkmuusikale.<ref>{{Netiviide|autor=|url=http://education.lenardaudio.com/en/13_guitar_amps_2.html|pealkiri=Instrument Amp History|väljaanne=|aeg=|vaadatud=11.2020}}</ref>
 
Kuni 1960-ndate lõpuni olidpõhinesid kitarrivõimendused põhiliseltkitarrivõimendid lamptehnoloogial põhinevad, kuid 1970-ndate alguseks oli kitarri populaarsus hüppeliselt kasvanud, ningmistõttu seetuli nõudistoodangut järjest rohkem toodangu suurendamistsuurendada ja odavamathinda hindaalandada. Seda võimaldasid transistorid. ning kitarrKitarr jõudis järjest suurema arvu noorte kodudesse.
 
Järgnevatel aastakümnetel toimuskitarrivõimendid kitarrivõimendite areng ja viimistleminearenesid ning tänapäevani pole nende tööpõhimõte muutunud. AinukeseAinuke erandinaerand võibon väljadigitehnoloogial tuua digitehnoloogialpõhinevad põhinevatevõimendused, võimendustemis tekkimisetekkisid 1990-ndatel.<ref>{{Netiviide|autor=|url=http://www.gmarts.org/index.php?go=213|pealkiri=|väljaanne=|aeg=|vaadatud=11.2020}}</ref>
 
== Kuidas kitarrivõimendi töötab? ==
Kitarrivõimendi saame jaotada kolmeks osaks: eelvõimendi, lõppvõimendi ja valjuhääldi.
 
Heliliselt on nendest kõige olulisem eelvõimendi. Kitarri enda signaal ilma võimendita on väga nõrk ja tuhm ning kuulajale igav. Eelvõimendi ülesandeksülesanne on tõstamuuta helitugevus lõppvõimendi parameetritele piisavalt vastuvõetavaks signaaliks. Seda tehes on võimalik hakata heli muutma [[ekvalaiser]]i abil. EnamuselEnamikul võimendustelvõimenditel on olemas bassi, ning keskmiste ja kõrgete helide reguleerimise nupud. See reguleerimine toimubkiReguleeritaksegi just eelvõimendis. Samuti on enamuselvõimenditel võimendustel kaenamasti eraldi moonutuse (''gain'', ''distortion'') nupp. Sellega saab reguleerida signaali tugevust eelvõimendis, ningkusjuures signaali üle eelvõimendi piiri keerates saamegi moonutatud heli., Seda justmida enamusenamik kitarriste otsivadkiotsivad. ''Sound''’i<nowiki/>'i kujundamise poolest on eelvõimeelvõimendi ilmselt kogu signaaliahela kõige olulisemtähtsaim osa. EnamusSuur osa eelvõimendeid on ehitatud sedaviisinii, et neis on ka minimaalsed mürasummutusomadused ning kogu eelvõimendi töö baseerub kas vaakumlampidel või transistoritel.<ref name=":1">{{Netiviide|autor=|url=https://rolandcorp.com.au/blog/inside-guitar-amplifier-part-1|pealkiri=https://rolandcorp.com.au/blog/inside-guitar-amplifier-part-1|väljaanne=|aeg=|vaadatud=11.2020}}</ref>
 
Pärast eelvõimendust on kitarri signaal küll tugevam, kuid ikkagi mitte piisavalt tugev valjuhääldi toitmiseks. Kõlapildi poolest on signaal nüüd valmis, kuid meileet teha heli kõigile piisavalt kuuldavaks tegemiseks, on vaja veel ühte võimendusastet, mida nimetatakse lõppvõimenduseks. Kui eelvõimueelvõimendi ülesandeksülesanne oligioli heli muuta ja kujundada, siis lõppvõimlõppvõimendi seda teha ei tohiks. TemaSelle ülesanne on ainult heli tugevamaksmuuta muutmineainult ningtugevamaks, kõlapilt peaks siseneval ja väljuval signaalil olema võimalikult sarnane. Ka lõppvõimendi olulisteks komponentidekskomponendid on kas lambid või transistorid, mis omavahel võrrelduna annavad lõpuks ikkagi erineva ''sound''’i<nowiki/>'i.
 
Võimendi viimaseksviimane osaksosa on [[valjuhääldi]], mis muudab elektrisignaali inimesele kõrvaga kuuldavaks heliks. See on kõige otsesem lüli meie kuulmismeele ja võimendi vahel, mistõttu on valjuhääldi olulisust keeruline üle hinnata. ning võimendiVõimendi helikarakteristika tekkimise juures on valjuhääldil võtmerollvõtmeosa. OlulineTähtis on ka valjuhääldite suurus ja arv: suuremate ja mitme valjuhääldiga võimendid annavad bassisema heli, ühe väikse valjuhääldiga võimendid keskenduvad rohkem kesksageduste esiletoomisele ning on mõeldud kodus harjutamiseks.<ref name=":1" />
 
==Viited==
1063

muudatust