Gupi: erinevus redaktsioonide vahel

Liik pärineb Lõuna- ja Kesk-Ameerikast ([[Venezuela]], [[Barbados]], [[Trinidad]], Põhja-[[Brasiilia]] ja [[Guyana]]), kuid teda on bioloogilise "moskiitotõrjevahendina" aklimatiseeritud paljudesse regioonidesse üle maakera.

Looduses elab gupi soojades allikates ja nendest moodustunud veekogudes, rohtukasvanud kraavides ja ojades. GruppRühm kalaliigi esindajaid viidi ka Hollandisse, kus nad elavad Coruse terasetehase jahutusvees. See avaldas ootamatut mõju liigi arengule: sealne arvukus kasvab jõudsalt ja kalade suurus on läbi teinud drastilise muutuse – normaalsuuruses gupid on seal 12 cm pikad.

Gupit on palju kasutatud bioloogiaalastes uurimustesbioloogiauurimustes, eriti tänuväärseks objektikstänuväärne on liik olnud geneetika ja loodusliku evolutsiooni uurimisel. Konkreetsemalt on palju uuritud gupide populatsiooni Trinidadi saarel (Venezuela rannikust kirdes), kus gupid asustavad väga piiratud mahuga magedaveelist asuala.

RahulikuTänu loomuserahulikule loomusele ja vastupidavuse tõttuvastupidavusele on gupi ideaalne kalaliik algajatelealgajale akvaariumipidajateleakvaariumipidajale janing üks armastatumaid akvaariumikalu üldse. Ta eelistab pigem karedaveelist akvaariumi ja talub erakordselt hästi vee liigset soolsust.

Gupi kuulub elussünnitajate hulka ja liigi aretamine on väga lihtne. Kui betta puhul on kõige iseloomulikum tunnus agressiivsus, siis gupi puhul on selleks soodumus sigida. Looduslik gupi on hall kuni oliivroheline, ent valikulise aretustöö tulemusena on tänapäeval poodides saadaval kõikvõimalikes värvitoonides ja erikujuliste uimedega variatsioone.

Isased on emastest väiksemad (emased umbes 5 cm, isased 3,5 cm pikad) ja iseloomuliku mõõgakujulise pärakuuimega (gonopood), mis on omane kõigile elussünnitajatest hammaskarplaste (''Poeciliidae'') sugukonna liikmetele. Kui emased on reeglinatavaliselt helepruuni või -halli värvi (vav.a kollakasvalged [[albiino]]d), siis isastel on värviline sabauim ningja kõikvõimalike mustritega kaetud kere.

Gupid on toidu suhtes väga leplikud –: nad söövad kõiki kalatoite ja kuna neil on väikesed kõhud, on neid väga kerge üle toita. Gupide võimetus toiduga piiri pidada seab kalaomanikele piirangu – kunagitoitu ei tohi neiletuleb anda rohkemnii süüapalju, kui see, midaet kalad jaksavad selle ära süüa kahe minuti jooksul. MuiduVastasel juhul lähevad nad paksuks, samuti kujutab ülejäänud ja akvaariumi põhja vajunud toit riknedes ohtu akvaariumivee kvaliteedile.

Juhul kui omanik peab mingil põhjusel kodust eemal olema (puhkusel vms), ei pea gupide pärast muretsema – nad saavad toitmatatoiduta edukalt hakkama kuni kaks nädalat. Asjatundjad isegiei soovitavadsoovitagi toitmatajätmistkalu selle asemel, et usaldada oma kaladjätta kogemusteta naabrite või sugulaste hoole alla, vaid jätta nad lihtsalt toitmata. Pikemaajalise eemaloleku puhul soovitatakse automaatset kalatoitjat.

Gupid on segatoitlased, st eelistatudseega on eelistatud võimalikult lai toiduvalik. Elustoit on akvaariumikaladele parim, ent sedasee ei ole alati hõlpsasti saadaval. Sellepärast loovad kogenud aretajad oma eluskultuurid. Eestis müüakse elustoitu üha vähemates poodides., Väidetavalt võibsest ostetud elustoiduga võib akvaariumisse sattuda ohtlikke bakterikultuure, entkuigi usaldusväärse müüja puhul ei tohiks sellist probleemi olla. Tüüpilised elustoidud on vesikirbud, sääsevastsed, valgeliimukad, mudatuplased, alamad vähid ja väiksed limukad. Väga heakshea alternatiiviksalternatiiv elustoidule on sügavkülmutatud toidud. Selline toit, mis on külmutatud nii, et selles on võimalikult vähe lisaniiskust, ja seeseega säilib vägasee pikka aega. Kolmas võimalus on helvestoit, mis sisaldab samuti palju toitaineid ja on seetõttu eelnevatele väga hea alternatiiv.

Sääsevastsed on gupide looduslik toit. Neid võibsaab loodusest ka ise püüda, eriti palju on mitmesuguseid putukavastseid leida kevaditi veekogude pinnal. Valgeliimukad ja surusääskede vastsed sisaldavad väga palju rasva, ningmistõttu seetõttu tulebvõib neid anda vaid mõõdukates kogustes ja üksnes täiskasvanud gupidele. Valgeliimukad tuleb lõigata väikesteks tükkideks, kunasest nad on gupide suhu mahtumiseks liiga suured. Soolavähid sisaldavad palju [[proteiin]]i ja on seetõttu parimaksparim valguallikaksvalguallikas.

Gupidel on katkematu, saadavalolevatest ressurssidest sõltumatu ja mitteterritoriaalne paaritumissüsteem. Nad on ideaalseksideaalne näiteksnäide ekstreemsest sugulisest kahekujulisusest: isased on eredalt värvunud ja polümorfsed, samasemased kui emasedaga alalhoidlikult on elukohaga kokkusulanduvat (kaitse)värvi. Lisaks ilmneb soost olenev kahekujulisus keha pikkuses.: Ilmailma sabata on isaste kehapikkus 12–17 mm, emaste kehapikkus aga ületab sageli 20 mm. Emaste kehapikkuse ja viljakuse vahel on otsene seos, isaste puhul sellist seost ei esine. [[Sooline dimorfism|Suguline dimorfism]] on seksuaalse valiku, röövloomade surve ja ajalooliste tegurite koostoime vili.

Seksuaalne valik on protsess, milles indiviidid erinevad teineteisest võimelt konkureerida teistega paaritumise protsessis või ligi tõmmata vastassoo esindajaid. TeisesedTeisestel seksuaalsedseksuaalsetel karakteristikudkarakteristikutel, nagu näiteks oranž pigmentatsioon ja liikumine, omavadon gupide seksuaalse valiku arengus väga olulisttähtis rolliosa. Nimetatud omadused isase gupi puhul näitavad emasele, et tegemisttegu on osava toiduhankijaga, kes on terve ja kannab häid geene. Nii ongi isased gupid arenenud värvuselt erksamaks ja kurameerimis-käitumiseltkurameerimiskäitumiselt ärksamaks. On teaduslikult tõestatud, et emastel on [[aisting]]uline eelarvamus, justkui seostuksid erksad värvid haruldaste toitumiskohtadega. Näiteks eelistavad emased oranži värvusega isast isegi juhul, kui see pole värvust põhjustavate haruldaste [[karotenoid]]idega kunagi kokku puutunud, mitte tuhmi värvi suguvennalesuguvenda, kes on kasvanud just karotenoidipõhise toidu peal.

Lisaks sellele eelistavad emased valiku olemasolul pigem suurt kui väikest kasvu isaseid. EelpooltooduEeltoodu põhjendab selgelt, mingiteet eelistatudvabalt omadustesigivate esilekerkimisegupide populatsioonis kerkivad esile või kinnistumisekinnistuvad vabaltmingid sigivateeelistatud gupideomadused. populatsioonis2004. aastal Leedsi ja Bathi ülikoolis korraldatud uurimus näitas, et gupid elavad keerukates võrgustikes, valides ja meelde jättes oma sotsiaalseid partnereid.

Loomad muudavad oma käitumist vastavalt neid ohustavate erinevateeri röövloomade mitmekesisuselemitmekesisuse järgi. Trinidadi gupid on olnud oluliseksoluline allikaksallikas süsteemina, mille abil uurida enesekaitsekäitumise evolutsiooni. Seda, kunasest sealsed geograafiliselt isoleeritud gupipopulatsioonid puutuvad kokku vees elavate röövloomadega. Kuigi selliste röövloomade mõju on põhjalikult kirjeldatud, ei teata veel eriti palju teist tüüpi kiskjate mõjust looduslikule valikule.

Denisoni Ülikooliülikooli bioloogia osakonnas viidi läbi ulatuslik töö, uuridesuuriti loodusest püütud indiviidideisendite reageeringut veeloomast- ja tehislikule „õhu”kiskjaleõhukiskjale (linnule). Sealjuures uuriti eraldi nii allavoolu kui ka ülesvoolu elavate populatsioonide käitumist. Nagu ka varem oli tõestatud, näitas ka see uurimus, et allavoolu-populatsioonidest pärit isendid vastasid vees olevale ohule palju ärksamalt ja tugevama reageeringuga kui nende ülesvoolupopulatsioonidestülesvoolu-populatsioonidest liigikaaslased.

Gupid näitasid käitumisega väljareageerisid ka tugevat reageeringut potentsiaalsele õhust tulevale ohule. KuigiReageeringud selerinesid, puhul demonstreerisidkuigi mõlemastmõlema katsegrupistkatserühma isendid demonstreerisid sama suurt käitumuslikku vastust, erinesid reageeringud. Ülesvoolukalad kaldusid neelduma paigale akvaariumi põhja, samas kui allavoolu omadallavoolukalad proovisid leida varju, mille alla hädaohu eest peituda. Vaatlustulemused annavad põhjust oletada, et sellised enesekaitsestrateegiad lähtuvad liigi elukoha omadustest. Kuna käitumine õhust tuleva ohu suhtes nii suurel määralkorral erines veeliseveeröövlooma röövloomaohust ohunii puhulsuurel ilmnenustmääral, võib väita, et eri tüüpi kiskjad avaldavad vastuolulist mõju enesekaitsekäitumise evolutsioonile. Allavoolugupid peavad end kaitsma nii veelistevee- kui ka teiste kiskjate eest ja on seepärast omandanud universaalsema käitumise kui ülesvoolu-populatsioonidesse kuuluvad.

See uurimus tõestas ka edukalt, et uurides mingi liigi enesekaitsestrateegia kujunemise ajalugu, peaksime kaaluma ka võimalust, et subjekti käitumise kujunemist võisid korraga suunata mitut eri tüüpi kiskjad, kes liigi elupiirkonnas esinevad.

Samuti on välja toodudesitatud erinevusi Trinidadi gupide fenotüübis, mis puudutab sotsiaalset käitumist,ja seksuaalkäitumist janing elukohavaliku strateegiaid populatsioonides, mis elavad erineva röövlooma ohuga piirkondades. Samas peab ka arvestama, et võib olla ka olla teisi keskkonnaerinevusi, mis tingisid röövloomade paljususe/vähesuse ning samas muutsid gupide käitumist. Alati ei saa populatsioonide käitumise erinevuseserinevust „süüdistada”põhjendada enesekaitsevajadustenesekaitsevajadusega.