Aatomnumber: erinevus redaktsioonide vahel

Algselt tähendas elemendi järjenumber tema kohta [[Mendelejevi tabel]]is. Kui [[Dmitri Mendelejev]] asetas tuntud keemilised elemendid sarnaste omaduste järgi rühmitatuna tabelisse, siis tekkisid [[aatommass]]ide rangest järjekorrast lähtumisel mõned ebakõlad. [[Jood]]i ja [[telluur]]i koht tabelis tuli ära vahetada, et omadused paremini kokku klapiksid. Samuti oli Mendelejev lähtudes keemilistest omadustest pannud [[koobalt]]i [[nikkel|niklist]] ettepoole, kuigi nikkel on massi poolest koobaltist pisut kergem. Millest selline ebareeglipärasus järjekorras, seda tolleaja teadmistele tuginedes seletada ei osatud (õieti ei saanudki, sest lähtuti aatomi massist, mis polnud kõige täpsem järjestamise alus). Järjenumbriks hakati nimetama seda järjekorranumbrit, mis elementidel oli tabelis. Kuigi järjenumber osutus aatomi [[mass]]iga ligikaudu [[võrdelisus|võrdeliseks]] (eriti just tabeli algusepoolses osas), pidi see nähtavasti kajastama mingit massist erinevat omadust.

Esimesena pakkus idee aatomituuma laengu ja perioodilisustabeli järjenumbri samasusest välja hollandi amatöörfüüsik [[Antonius van den Broek]]. Ta esitas oma [[hüpotees]]i aastal 1911 20. aastaljuulil ajakirjas [[Nature]], umbes kuu peale seda, kui [[Ernest Rutherford]] oli avalikult esitanud oma uue aatomimudeli (peale kuulsat katset-kuldlehe pommitamist alfaosakestega). [[Henry Moseley]] olles tuttav Rutherfordi mudeli ja Van den Broeki hüpoteesiga, samuti [[Niels Bohr]]i töödega kinnitas [[1913]]. aastal eksperimentaalselt ([[röntgenspektroskoopia]] abil), et see on tõesti nii, Van den Broeki hüpotees peab paika. Keemilised elemendid, mille karakteerseid kiirgusi Moseley uuris järjestusid kindlalt ritta.

Ta seletas ära ka perioodilisustabelis olevad [[anomaalia]]d. MoseleyTol ajal oli ebamäärasusi lantanoidide järjestuse ja arvuga. Üks põhjus uuringudoli näitasidselles, et [[röntgenstruktuurianalüüslantanoidid]]il saadudon elementidekeemiliselt spektriteväga ningsarnased. nendeMoseley õigejõudis kohakatseandmetele vaheltoetudes järeldusele, et lantanoide ([[lantaan]]ist [[perioodilisustabelluteetsium]]isini) on kindeltäpselt vastavus15. Ei vähem, ega rohkem. Kinnitust leidisleidnud van den Broeki hüpotees, et- tabeliperioodilisustabeli järjekorranumber vastab üksüheselttäpselt [[aatomituum]]a [[elektrilaeng]]ule - tegi järjekorranumbrist reaalse füüsikalise suuruse. 1919 aastal selgitab Rutherford, seeolles tähendabametlikult avastanud [[prooton]]itei, et see (keemilise elemendi järjekorranumber, aatomnumber, tuumalaeng) tähendab prootonite arvulearvu tuumas.

Selgus, et keemilise elemendi [[keemilisedtähtsaim omadused]]eripära olenevadon just tema tuuma elektrilaengustelektriline laeng, mitte aatommassistaatommass.