Erinevus lehekülje "August Nigol" redaktsioonide vahel

Suurus jäi samaks ,  10 kuu eest
P
Märgised: Mobiilimuudatus Mobiiliveebi kaudu
Nigol tundis sügavat huvi Venemaa eesti asunduste vastu. [[1913]]. aastal lootis ta külastada [[Oudova]]t. [[1915]]. aastal reisis ta mööda [[Eestlased Krimmis|Krimmi eesti asundusi]]. [[1916]]. aastal reisis August Nigol mööda [[Vologda]], [[Ufaa]], [[Volga]] ja [[Arhangelsk]]i eesti asundusi. [[1917]]. aastal [[Vjatka]], [[Kostroma]], [[Jaroslavl]]i ja [[Samaara]] eesti asundusi.
 
Ameerikas elavate eesti seltside ja ühendustühenduste asjus küsitles ta [[Eduard Vilde]]t, kes elas alates [[1911]] USA-s ja pöördus [[1917]] kodumaale. Oma reisidelt kogus Nigol suures hulgas andmeid 313 Venemaa eesti asunduse kohta, millest jutustava 96-leheküljelise käsikirja ta novembris 1917 Tartusse trükki saatis. Tartu langes aga novembris [[1917]] punaste kätte ja siis hävis ka Nigoli käsikiri. Ta koostas uue käsikirja, mis trükiti Tartus aastal [[1918]].
 
August Nigol kavatses Eestisse tulla tagasi, kuid kuna tal ei õnnestunud Eestis saada pastorikohta, üritas ta Eestisse naasta poliitikute kaudu. Ta kirjutas [[1917]]. aasta lõpus Venemaa eesti asunduste tegelasele [[Samuel Sommer]]ile oma soovist, et talle enesele ja Samuel Sommerile loodaks [[Jüri Vilms]]i ja [[Otto Strandman]]i abil töökohad tulevases Asunduste ministeeriumis. Nigol saanuks ministeeriumi juhi ja Sommer ministeeriumi sekretäri koha. Lähedasi suhteid poliitikutega näitab ka see, et ta [[nekroloog]]i ei kirjutanud mitte vaimulik, vaid tegevpoliitik [[Karl Einbund]]. Kuna Soomes ei teatud Eesti iseseisvumisega seotud asjaolusid, siis Nigol, [[Gustav Suits]] ja [[Ferdinand Kull]] andsid välja 50-lehelise dokumentide kogumiku "Sini-musta-valkoinen".
Soome kodusõda lõppes mais 1918, samuti oli Venemaa ja Saksamaa vahel sõlmitud [[3. märts]]il [[1918]] allkirjastatud [[Brest-Litovski rahuleping]]. Selle tõttu arvati, et reisimine Venemaale on muutunud palju turvalisemaks.
 
[[10. juuni]]l [[1918]] anti kirikunõukogu poolt Nigolile luba Siberisse sõiduks. Augustis [[1918]] sõitis ta Tartu kaudu [[Moskva]]sse, kus kohtus ka Moskva [[kindralsuperintendent|kindralsuperintendendi]] [[Paul Willigerode]]ga. Aga enne Siberi eesti asundustesse jõudmist arreteerisid punased ta [[Perm]]is ja lasid [[16. august]]il maha, andmata talle ühe pealtnägija sõnul ka võimalust telegrammi saatmiseks Moskva kindralsuperintendendile, kelle abiga ta lootis punaste käest vabaneda.<ref>Eest Entsüklopeedia VI. Toimetaja [[Richard Kleis]]. Loodus. Tartu 1936. Lk 198</ref>
 
==Teoseid==
475

muudatust