Anton Suurkask: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Lisatud üks viide |
PResümee puudub |
||
1. rida:
'''Anton Suurkask''' ([[7. august]] [[1873]] [[Uue-Kariste]], [[Pärnumaa]] – [[16. aprill]] [[1965]] [[Viljandi]]) oli eesti kirjamees, kunstnik
Ta oli aktiivne ühiskonnategelane, kes tegutses paljudes valdkondades, muuhulgas töötas õpetaja, ajakirjaniku ja kirjastajana, lõi kaasa seltsides ja ühingutes, oli rahvaluulekoguja, paranähtuste uurija ja ravitseja.<ref name=":1">{{Netiviide|autor=Rutt Hinrikus|url=http://krzwlive.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=335&table=Persons|pealkiri=Anton Suurkask (1873–1965)|väljaanne=Kreutzwaldi sajand: Eesti kultuurilooline veeb|aeg=|vaadatud=6. veebruaril 2020}}</ref>
5. rida:
Anton Suurkask oli viljakas kirjamees. Ta kirjutas või tõlkis üle saja raamatu mitmesugustelt aladelt.<ref name=":1" /> Põhiosa ta loomingust moodustab perekondlike ja kiriklike tähtpäevade puhul loodud juhuluule.<ref name=":2">{{Netiviide|autor=Mait Talts|url=https://sakala.postimees.ee/2396667/anton-suurkask-kirjastaja-raamatuillustraator-ja-grafomaan|pealkiri=Anton Suurkask – kirjastaja, raamatuillustraator ja grafomaan|väljaanne=Sakala|aeg=9. august 2003|vaadatud=6. veebruaril 2020}}</ref> Loomingulisele produktiivsusele andis jõudu ta tegutsemine ka kirjastajana. Luuletajana sai ta tuntuks 1900. aastast ilmunud luulekogudega "Elumerel". Kõige suurema populaarse saavutas ta lasteraamatutega. Ta oli Eestis esimene, kes hakkas välja andma värvirikkaid vähese tekstiga pretensioonituid lasteraamatuid, mis hakkasid laialt levima.<ref name=":1" /> 1923. aasta laulupeol kanti ette tema sõnadega ja Aleksander Lätte muusikaga laul segakooridele "Tänu ja kiitus.<ref>{{Netiviide|url=https://sa.laulupidu.ee/ajalugu/viii-laulupidu/|pealkiri=VIII LAULUPIDU (1923)|vaadatud=5.03.2021}}</ref>"
Spordiga hakkas Suurkask tegelema 1897. aastal [[Viljandi Saksa Jalgrattasõitjate Selts|Viljandi Saksa Jalgrattasõitjate Seltsi]]
Suurkask oli ka [[ksülograaf]], tegeles puugravüüriga ja on illustreerinud kümneid raamatuid (viimased koos poegade abiga). Lisaks joonistas ta karikatuure, mida avaldati ajakirjas [[Lõbus Talupoeg]]. Talle kuulub Eesti rekord ühel aastal värsikogude avaldamises (üheksa kogu ühe (1933) aasta jooksul)<ref>Jüri Hain "Sajand Eesti puugravüüri (1840.–1940. aastad) klotsidel". Lk 16.</ref>.
Kriitikat Anton Suurkase loomingu kohta leidub juba ajakirjas Linda 1901. aastal<ref>Kirjandusest. Linda, 3. juuli 1901</ref>, uuemal ajal on tema kirjaduslik kvaliteet kahtluse alla seatud ja talle on ka kaela määritud grafomaani silt<ref>Mait Talts "Anton Suurkask kirjastaja, raamatuillustraator ja grafomaan". Sakala, 9. august 2003</ref>. 1990. aasta lõpul asutas üliõpilasselts [[EYS Veljesto|Veljesto]] [[Anton Suurkase nimeline kirjandusauhind|Anton Suurkase nimelise kirjandusauhinna]], millega tunnustati kirjanikke, kes on tõhusaimalt kaasa aidanud lugeja maitse mandumisele ja õõnestanud tema põikpäist usku sõna jõusse.<ref>{{Netiviide|autor=|url=http://www.veljesto.ee/ajalugu/|pealkiri=EYS Veljesto ajalugu|väljaanne=EYS Veljesto koduleht|aeg=|vaadatud=6. veebruaril 2020}}</ref> Sellega kaasnes ka üks Eesti Ekspressis avaldatud libauudis väidetavast Tšiili eestlasest kirjamehest Anton Suurkasest (keda pole tegelikult kunagi
== Elulugu ==
|