Gérard Philipe: erinevus redaktsioonide vahel

| amet =näitleja, lavastaja

| abikaasa = Nicole FourcadeNavaux (Anne Philipe, 1951–1959)

| lapsed =Anne-Marie Philipe<br>Olivier Philipe

'''Gérard Philipe''' ([[4. detsember]] [[1922]] [[Cannes]], [[Prantsusmaa]] – [[25. november]] [[1959]] [[Pariis]], Prantsusmaa) oli prantsuse näitlejafilmi- ja teatrinäitleja.

Nii filmis kui ka teatris tegev Philipe oli üks [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] järgseid Euroopa filmitähti. Oma noorusliku ja romantilise imagoga sai temast Prantsuse kino ikoon.

[[1940]]. aastal lõpetas Philip kooli ning suundus õppima isa valitud õigusinstituuti [[Nice]]’is. Philip, kes nägiNähes igapäevaselt sõja eest riigi lõunarannikule [[Côte d'Azur|Côte d’Azur]]<nowiki/>i põgenenud kultuuritegelasi, muusikuid ja näitlejaid, soovis ta oma tulevikku aga siduda näitlejatööga. Ta emaEma toetas ta valikut.<ref>{{Raamatuviide|autor=Philippe Durant|pealkiri=Gérard Philipe|aasta=1989|kirjastus=Favre|lehekülg=9–18|isbn=9782828904265}}</ref>

Kui Prantsusmaa [[1941]]. aasta suvel kapituleerus, asus 18-aastase Philipi isa [[Natsid|natside]] poolele. Temast sai [[Vichy valitsus|Vichy valitsuse]] üks liidreid. Pärast sõda jättis isa pere maha ja põgenes [[Hispaania]]sse. Seda lõiku oma elus Philipe meeleldi ei meenutanud. Philip ei kuulunud ühtegi parteisse, kuid võttis reavõitlejana osa Pariisi vabastamise barrikaadilahinguist. Ka hiljem reageeris ta sageli ühiskondlikele algatustele, isegi kui see võis mõjutada tema kui publikulemmiku karjääri.

Teadaolevalt esimese rolli teatrilaval mängis Gérard Philipe [[1942]]. aastal [[Lyon|Lyonis]] Claude Dauphini trupiga prantsuse näitekirjaniku [[André Roussin]]<nowiki/>i komöödias "Lihtsalt üks suur tüdruk" (''Une grande fille toute simple''). Ta astus küll üles vaid ühes stseenis lavastuse lõpus, kuid publik ja kriitikud märkasid ta talenti. Aasta hiljem debüteeris ta Marc Allègret’ tragikomöödiafilmis "Pisikesed Lillede uulitsalt" (''Les Petites du quai aux fleurs'') ning mängis inglit [[Jean Giraudoux]]’ tükis "Soodom ja Gomorra" (''Sodome et Gomorrhe'').

Tuule tiibadesse saanud näitlejateed tumestasid terviseprobleemid. Nooruses põetud [[pleuriit]] oli jätnud oma jälje ning Philipe haigestus [[Tuberkuloos|tuberkuloosi]]. Ta ravis end sellest kellelegi rääkimata. 1940. aastatel sõitis ta pärast "Caligulat" [[Püreneed|Püreneedesse]] ravile ning kohtas seal näitlejat ja kirjanikku Nicole Navaux’d, kellega tamõned aastad hiljem abiellus.

[[1946]]. aastal linastus [[Fjodor Dostojevski]] romaani põhjal valminud [[Georges Lampin]]<nowiki/>i draama "Idioot" (''L’Idiot''), mille peaosas astus üles Gérard Philipe. Film osutus rahvusvaheliselt menukaks ning räägiti staari sünnist. Järgmisel, [[1947]]. aastal leidsid lootused kinnitust – pärast [[Claude Autant-Lara]] skandaalse ja väävlihõngulise filmi "[[Saatan ihus]]" (''Le Diable au corps'') esilinastust soovisid kõik produtsendid teda filmide peaossa. Ka ta teised teatritükid, [[Albert Camus]]’ teose põhjal valminud "Caligula" (1945, lavastaja [[Paul Œttly]]) ja [[Pierre Corneille]]’ näidendi alusel valminud tragikoomiline tükk "Cid" (''Le Cid'', 1951, lavastaja Jean Vilar) osutusid menukaks. 25. eluaastaks oli Philipe tõusnud prantsuse teatri- ja filminäitlejate esiotsa.

1947. aasta märtsis algasid [[Christian-Jaque]]’i [[Stendhal]]<nowiki/>i romaanil põhineva filmi "Parma klooster" (''La Chartreuse de Parme'') võtted. See oli esimene prantsuse film, mis vändati täielikult [[Itaalia|Itaalias]]. Philipe on öelnud, et ei teadnud selle ajani Itaaliast suurt midagi, ent kui ta oli tutvunud [[Rooma|Roomaga]], hakkas ta seda pidama ainsaks linnaks Pariisi kõrval, kus võiks elada. Võtete ajal määras [[Brüssel|Brüsseli]] rahvusvahelise filmifestivali žürii Philipe’ile rolli eest filmis "Saatan ihus" parima meesnäitleja preemia (sama osa eest sai ta ka aasta parima prantsuse näitleja auhinna). Kuna tal ei olnud võimalik minna Brüsselisse preemiat vastu võtma, tegi "Parma kloostris" üht peaosa mänginud [[Maria Casarès]] otsekui lohutuseks talle kingituse – väikese musta tahvlikese, mille ees istuvad kaks last –, öeldes: "See rõõmustab alati, kui autasu saab inimene, keda armastad või austad."

29. novembril [[1951]] abiellus Philipe oma pikaajalise elukaaslase Nicole’iga. Abielutseremooniale [[Neuilly-sur-Seine]]’is kutsus ta vaid kõige lähedasemad sõbrad, teiste hulgas režissöör [[René Clair]]<nowiki/>i koos abikaasaga. Pärast abiellumist võttis Nicole nimeks Anne-Marie Philipe. [[1954]]. aastal sündis neil tütar Anne-Marie Philipe ja [[1956]]. aastal poeg Olivier Philipe.

Gérard Philipe töötas üheksa aastat Pariisis Théâtre National Populaire’is (TNP), kus mängis oma parimad rollid. TNP-s asus ta esimest korda ka lavastama. Lavastaja [[Jean Vilar]] ütles kommentaariks ajal, kus Philipe tõi lavale [[Alfred de Musset]]’ tüki "Lorenzaccio", et teater, mis ei usalda noorsugu, et see ise oma saatuse eest vastutaks, on surnud teater.

Aastail [[1950]]–[[1959]] astus ta lavale 605 korral: lavastuses "Cid" 199 korda, [[Heinrich von Kleist]]<nowiki/>i "Hamburgi printsis" (''Le Prince de Hombourg''; esietendus 1951, lavastaja Jean Vilar) 120 korda, Alfred de Musset’ "Lorenzaccios" 99 korda (esietendus 1953, lavastaja ta ise), [[Victor Hugo]] "Ruy Blas’s" (esietendus 1954, lavastaja Jean Vilar) 84 korda, Musset’ "Marianne’i kapriisides" (''Les Caprices de Marianne''; esietendus 1958) 34 korda, [[William Shakespeare]]’i "Richard II-s" (esietendus 1954) 21 korda, [[Bertolt Brecht|Bertold Brecht]]<nowiki/>i "Ema Courage’is ja tema lastes" (''Mère Courage''; esietendus 1951, lavastaja Jean Vilar) 18 korda, Musset’ "On ne badine pas avec l’amouris" (esietendus 1959, lavastaja René Clair) 16 korda, [[Henri Pichette]]’i "Nucléas" (esietendus 1951, lavastajad ta ise koos Jean Vilariga) 8kaheksa korda ning [[Jean Vauthrier]]’ ja [[Niccolò Machiavelli|Machiavelli]] "La Nouvelle Mandragore’is" (esietendus 1951, lavastaja ta ise) 6kuus korda.

Philipe soovis olla ka teisel pool kaamerat, ning ta esimesest katsest oodati palju. Tema koosKoos [[Joris Ivens]]<nowiki/>iga lavastatud seikluskomöödia "Thijl Ulenspiegeli seiklused" (''Les Aventures de Till l’Espiègle'', 1956), mis põhines [[Charles-Theodore-Henri De Coster]]<nowiki/>i romaanil "[[Legend Thijl Ulenspiegelist ja Lamme Goedzakist]]", oli tema jaoks sissejuhatus režissööriameti omandamisele. Philipe’i kuulsaim roll oli peaosa seikluskomöödias "Tulp Fanfan" (''Fanfan la Tulipe''; 1951, režissöör Christian -Jaque) ning kuna ta armastas selle peategelast tolle rahvuslikkuse, lõbususe ja optimismi tõttu, otsustas ta sarnast joont hoida ka Thijli kuju loomisel. Seda tehes unustas ta aga fakti, et Thijl oli konkreetsete ajalooliste isikute koondportree, pealegi [[Flaamid|flaami]] rahvuskangelane, ning Costeri romaani tegevus arenes tegelike ajalooliste sündmuste taustal. Kõik see andis põhjust tema lavastajadebüüti teravalt kritiseerida. Filmi läbikukkumine kurvastas Philipe’i väga.

1959. aasta märtsis alustas Philipe läbirääkimisi [[Peter Brooke’igaBrook|Peter Brookiga]] "Hamleti" lavastamise asjus. Suve hakul jõudis ta tagasi [[Mehhiko|Mehhikost]], kus lõppesidolid lõppenud [[Luis Buñuel|Luis BuńueliBuñueli]] filmi "Palavik levib El Paos" võtted,(''La midafièvre tamonte tegià rasketesEl tingimustesPao''). TundesKuna endvõtted hirmväsinuolid jatoimunud haigenarasketes tingimustes, kirjutas näitlejaPhilipe oma väga väsinud ja haiglase selleoleku pingsa töö ningja Mehhiko kliima iseärasuseiseärasuste arvele. Koosning sõitis naise ja lastega sõitisoma Philipe[[Ramatuelle]]’is omaasuvasse mõisa Ramatuelle’i puhkama.

Oktoobri algul reisis näitlejata [[London|Londonisse]], et vaadatavaatama [[Stratford|Stratfordi]] teatri etendusi [[Laurence Olivier]]’ga. VäsimusKuna eiväsinud andnudolek alla ning Anne võttisei meheltolnud sõnataandunud, etläks toota endabikaasa arstidesoovil näitaksPariisis uuringutele. Pariisis,Talle pärasttehti põhjalikkupõhjalik röntgenograafiatröntgeniuuring, miskuid siiski midagisee ei avastanud,näidanud panidmidagi ning tohtrid diagnoosi:panid diagnoosiks maksaabstsessmaksaabstsessi. 9. novembril toimus operatsioon, mille käiguskus selgus, et näitlejaltal onoli kaugele arenenud maksavähk. ningPärast lõikus19. novembril koju jõudmist pühendus Philipe näidendite lugemisele, millega oli jubaalustanud hiljakshaiglas. jäänudKavas olid [[Sophokles|Sophoklese]] "[[Antigone (Sophokles)|Antigone]]", Kreeka tragöödiad ja [[Euripides]].

19. novembril koju jõudnult pühendusGérard Philipe näidendite lugemisele, millega oli alustanud haiglas. Kavas olid "Antigone", Kreeka tragöödiad, [[Euripides]].suri 24. novembril näitleja suri1959. Teatri- ja filmisuuruseTa põrm sängitati mulda 28. novembril Ramatuelle’i kalmistule, Philipe’ide pulma-aastapäeva eelõhtul. Ramatuelle’i kalmistule.

''"''Kolmekümne seitsme 37''-''aastaselt lahkusid ka [[Aleksandr Puškin|Puškin]], [[Guillaume Apollinaire|Apollinaire]] ja [[Vladimir Majakovski|Majakovski]]. Kui meenutame Keani, Fréderick[[Frédérick Lemaītre’iLemaître]]’it või Talmad, näeme oma vaimusilmas vaid elatanud nägusid. Gérard Philipe jättis endast üksnes noorusvärske kuju ... Kõikjal maailmas vapustas tema surm neid, kelle pea olion loodud unistamiseks, süda armastamiseks. Tolleaegsele nooreleNoorele põlvkonnale olion see surm nagu hoop nende oma nooruse pihtpihta,''"'' kirjutas päev pärast Philipe’i surma poeet [[Louis Aragon]]{{lisa viide}}.

Gérard Philipe’i suurefenomeni kuulsusepüüdis saladusemääratleda määratlesThéâtre kõigeNational täpseminiPopulaire Jeanasutaja Vilar,ja TNPta alusepanijasõber jaJean näitleja sõber.Vilar: ''"''Sa pole minu jaoks mitte ainult Roderigo, HomburgiHamburgi prints või Lorenzaccio. Sa oled sõjajärgse põlvkonna ainus näitleja, kes on vaistlikult ära tabanud rahva lootusi.''"''{{lisa viide}} Philipe’il õnnestus peaaegu võimatu: sõjajärgseltaaselustada sõjast väsinud ja skeptilisel Prantsusmaal taaselustada ülev romantika ja klassikaline draama, luua kangelane, heites justkui väljakutse kõigile neile, kes avalikult kuulutasid antiheroismi, skepsist, künismi ja umbusku.

Philipe’i surma järel sattus ta abikaasa rahalistesse raskustesse ning oli sunnitud müüma oma väärisasjadväärisasju, nende seas abikaasa kingitud briljandi, mille ta oli saanud poja sünni puhul kingiks 1956. aastal. Kui Philipe’i eelviimaneeelviimase filmfilmi "Ohtlikud suhted" (1959)''Les oliLiaisons ekspordikeeludangereuses''; 1959, kuirežissöör keeld[[Roger Vadim]]) ekspordikeeld tühistati, olukordparanes muutus.ta Anneolukord, Philipeta asus tööle Pariisi Musée de l’Homme’i. Taning kirjutas omakaks abikaasastautobiograafilist raamaturaamatut: "Souvenirs" (1960) ja "Le Temps d’un Sōupirsoupir" (1964). Gérard Philipe’i tütrest Anne-Mariest sai samuti näitleja.

* Sergei Jutkevitš (1974). ''Üksikvõtteid Prantsusmaast. Inimestest, filmidest, etendustest, raamatutest''. Tlk M. Järvekülg. Tallinn: Eesti Raamat. Lk 193–205 ("Gérard Philipe – näitleja ja kodanik").