Eksternalism: erinevus redaktsioonide vahel

{{Toimeta|lisaja=Andres|aasta=2018|kuu=detsember}}{{Keeletoimeta|lisaja=Andres|aasta=2018|kuu=detsember}}

'''Eksternalism''' on filosoofiliste seisukohtade kogum, mille kohaseltjärgi sõltub vaimne tegevus vähemalt osaliselt vaimuvälisest maailmast, vastandusesja mis vastandub seejuuresseega [[internalism|internalismile]]. Eksternalismist lähtuvaltlähtudes on võimalik selgitada mitmes [[Filosoofia valdkonnad|filosoofilises distsipliinis]] esilekerkivaid probleeme., Näiteksnäiteks on [[epistemoloogia|epistemoloogias]] internalismi ja eksternalismi eristus seotud uskumuse õigustatusega, [[moraalifilosoofia|moraalifilosoofias]] [[moraalne motivatsioon|moraalimotivatsiooniga]] jne. Eksternalistlik lähenemine on eriline selle poolest, et see välistab levinud [[Descartesi dualism|kartesiaanliku vaimu ja keha eristuse]], väites, et vaimutöö on oma põhiolemuses sõltuvsõltub välisest ehk kehaga tajutavast maailmast.

Ühe levinuma epistemoloogilise [[teadmine|teadmise]] [[definitsioon|definitsiooni]] järgi on teadmine õigustatud tõene uskumus. EksternalismistEksternalismis lähtuvalt määrabmääravad [[uskumus|uskumuse]] [[õigustus|õigustatuse]] mitte ainult mõtleja siseminesisemisele tunnetus,tunnetusele vaidlisaks ka välised faktorid. Sellele vastanduva, internalistliku mõtteviisi kohaseltpõhjal sõltub mõtleja [[epistemoloogiline staatus]] vaid sisemaailmast. Eksternalist võib väita, et vastupidi internalistlikule käsitlusele ei ole inimesel ligipääsu nendenendele faktide juurdefaktidele, mis määravad uskumuse õigustuseõigustatuse või inimese õigustuslikuõigustava võime, seega faktid tulenevad välismaailmast, mis tõestab eksternalismi teesi.<ref>

Üheks tähtsamaks filosoofiliseks sõnavõtuks, mis tekitas [[epistemoloogia|epistemoloogias]] internalismiinternalistide ja eksternalismieksternalistide vahelise tulise diskussiooni, oli [[Edmund Gettier|Edmund Gettieri]] 1963. aastal ilmunud artikkel „Kas õigustatud tõene uskumus on teadmine?“<ref name="Gettier">

</ref>. AntudSelles artiklis tõi Gettier välja mitu olukorda, kus inimesel on õigustatud tõene uskumus, kuid ta ei oma siiski asjakohast teadmist (vt ka [[Gettieri probleem]]). Internalistid jäid kindlaks sellele, et teadmise jaoks on tarvilik uskumuse õigustatus ningja et õigustatus tuleneb täielikult inimese mõttetööst. Eksternalistid olid nõus vastu võtma vaid ühe neist väidetest, heites teise seejuures kõrvale: teadmise jaoks ei ole kas tarvilik uskumuse õigustatus tarvilik või ei tulene õigustatus internalistlikest faktoritest.<ref name="IntExtEp">

</ref>. SemantilisestSemantilise vaatepunktistvaatepunkti lähtuvaltjärgi õõnestab eksternalism [[tees|teesi]], mille kohaseltpõhjal suudab inimene suudab oma mõtte sisust [[introspektsioon|introspektiivselt]] (ehk ilma väliste mõjutuste ega teadmisteja abitateadmisteta) aru saada.

Selle mõtteviisi näitlikustamiseks kujutas Putnam oma 1975. aastal ilmunud teoses „Tähenduse tähendus“ („The Meaning of „Meaning““) [[mõtteeksperiment|mõtteeksperimendi]] kaudu olukorda, kus aastal 1750 eksisteerib [[maa|Maaga]] paralleelselt planeet Kaksikmaa (''Twin Earth''), mis on igas mõttes Maaga identne, kuid [[ühend|ühendi]] H₂O asemel on planeedil sama ühend, nn kaksikvesi (''twin water''), ühend nimetusega XYZ, mis on igas mõttes veega identne. Kui Maa elanik aastal 1750 ütleb sõna ''vesi'', mõtleb ta selle all keemilist ühendit H₂O, kuigi tailma seda ei teadusta,teadvustamata. samamoodiSamamoodi mõtleb Kaksikmaa elanik sõna ''vesi'' all ühendit XYZ.<ref name="ExtMen" /><ref>

</ref> SeeSelle tulenebpõhjus selleston, et loomulikku liiki terminitelterminitesse, nagu ''vesi,'' on peidetud deiktiline aspekt, seega nende tähendus sõltub sarnaseltkontekstist, nagu ka asesõnade või määrsõnadegamäärsõnade kontekstistpuhul.

Internalismi ja eksternalismi vaheline debattvastandus avaldub ka [[moraalifilosoofia|moraalifilosoofias]]. Selles valdkonnas on põhiline rõhuasetus [[moraaliotsustus|moraaliotsustuste]] ja moraalse motivatsiooni küsimusel. Eristatakse motivatsioonilist (või moraalset) internalismi ja eksternalismi. Internalismi pooldaja põhiline argument on, et esmase moraaliotsustuse, näiteks „F oleks moraalselt õige tegu“,tegu" ja F-i tegemiseks vajaliku motivatsiooni tekkimise vahel on põhjuslik seos. Eksternalist lükkab selle ümber, väites, et sellist seost ei ole.<ref>

MoraalseÜks teema, mida leidub tihti moraalse internalisti ja eksternalisti vahelises debatis, on tihti üheks teemaks [[Amoraalsus|amoraalsuse]] küsimus. Eksternalistlik käsitlus ei välista kontseptuaalses plaanis amoralisti olemasolu võimalikkust, kuna amoralist küll teadustabteadvustab endale moraalinormide olemasolu, kuid valib nende mittejärgimise. Internalistliku käsitluse järgi on amoraalsus võimatu.

[[Bernard Williams]] tõiesitas oma 1979. aastal ilmunud teoses „Internal and External Reasons“ välja seesmiste ja väliste põhjenduste vahelise eristuse. Seesmine ehk internalistlik põhjendus on inimese subjektiivne põhjus mingi tegevuseasja läbiviimisekstegemsieks. See lähtub inimese enda eesmärkidest, ihadest jne. Väline põhjendus ei sõltu indiviidist endast, vaid teda ümbritsevast maailmast.<ref name="Williams">

</ref> Näiteks võib tuua Sally, kellel on kindel soov mürki juues sooritada enesetapp sooritada. Mürgijoomise põhjendus on seesmine, kuna see lähtub tema subjektiivsest soovist end ära tappa. SaabSeejuures agasaab seejuuresaga väita, et Sallyl on lisaks seesmisele põhjusele lisaks ka väline põhjendus., Näiteksnäiteks võib Sally kultuuriruumis enesetapp olla kategooriliselt keelatud olla.