Gérard Philipe: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
Resümee puudub |
||
30. rida:
}}
'''Gérard Philipe''' ([[4. detsember]] [[1922]] [[Cannes]], [[Prantsusmaa]] – [[25. november]] [[1959]] [[Pariis]], Prantsusmaa) oli prantsuse
Nii filmis kui ka teatris tegev Philipe oli üks [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] järgseid Euroopa filmitähti. Oma noorusliku ja romantilise imagoga sai temast Prantsuse kino ikoon.
==Elu- ja loometee==
Gérard Albert Philip sündis 4. detsembril 1922 Lõuna-Prantsusmaal Cannes’is. Tema isa Marcel Philip oli edukas advokaat ja hilisem ärimees, [[Grasse]]’is asunud Parc Palace’i hotelli omanik, ema Marie Elisa Philip [[Tšehhi]] päritolu pagar, kes oli tuntud ka kaartide järgi ennustaja ja spiritistina. Gérardil oli aasta vanem vend Jean.
Kui Prantsusmaa 1941. aasta suvel kapituleerus, asus 18-aastase Gérard isa [[Natsid|natside]] poolele. Temast sai Pétain-Lavali üks juhte. Pärast sõda jättis isa pere maha ning pages [[Hispaania]]sse. Seda lõiku oma elus Philipe meeleldi ei meenutanud. Ta ei kuulunud ühessegi parteisse, kuid võttis reavõitlejana osa Pariisi vabastamiseks peetud barrikaadilahinguist. Ka hiljem reageeris ta sageli ühiskondlikele algatustele, isegi kui see võis mõjutada tema, kui publiku lemmiku, karjääri.▼
[[1928]]. aastal astusid Gérard ja Jean Cannes’i katoliiklikku erakooli Institut Stanislasi. Nad käisid ka kirikukooris. Philip sai häid hindeid, eriti [[prantsuse keel|prantsuse]] ja [[inglise keel]]es ning kehakultuuris. Kord palus Comédie-Française’i näitleja [[Suzanne Devoyod]] Philipi ema, et too lubaks poja haigestunud näitleja asemele heategevusõhtule [[luuletus]]i lugema.<ref>{{Netiviide|url=https://www.cinestranger.com/2017/12/gerard-philipe.html|pealkiri=Gerard Philipe|väljaanne=Cinestranger.com|aeg=18. detsember 2020|vaadatud=4. märtsil 2021}}</ref> Philip, kes oli kategooriliselt keeldunud esinemast isegi koolinäidendites, oli nõus. Tolle õhtu järel kinnitas Devoyod, et poisil on jumalik anne.
Okupatsiooni järel oli Prantsusmaalt Vahemere-äärsesse linnakesse Nice’i koondunud palju kõrgema seltskonna filmiinimesi. Seal töötasid filmistuudiod, ühes neist Marc Allégret. Viimasele olid tolle sõbrad rääkinud, et Parc Palace Hôteli direktori abikaasa oskab hiilgavalt kaarte panna. Nii suunduski Allègret koos naisega madame Philipe’i juurde. Too mainis ennustamise vahel, et ta noorem poeg kavatseb juuraõpingud pooleli jätta ja näitlejaks hakata. Allègret’l tekkis huvi ning ta kutsus poisi enda juurde katsetele. Et Gérard ei katkestaks õpinguid, saatis režissöör Nice’i oma assistendi Jean Huet’, kellelt tulevane lava- ja filmitäht sai oma esimesed õpetused. ▼
[[1940]]. aastal lõpetas Philip kooli ning suundus õppima isa valitud õigusinstituuti [[Nice]]’is. Philip, kes nägi igapäevaselt sõja eest riigi lõunarannikule [[Côte d'Azur|Côte d’Azur]]<nowiki/>i põgenenud kultuuritegelasi, muusikuid ja näitlejaid, soovis oma tulevikku aga siduda näitlejatööga. Ta ema toetas ta valikut.<ref>{{Raamatuviide|autor=Philippe Durant|pealkiri=Gérard Philipe|aasta=1989|kirjastus=Favre|lehekülg=9–18|isbn=9782828904265}}</ref>
▲
▲Kui Prantsusmaa 1941. aasta suvel kapituleerus, asus 18-aastase
Sel ajal lisas ta ema soovil oma perekonnanime lõppu e-tähe.
"''Töötades filmivõtetel, tundub mulle, et ma kogu aeg vaid valmistun, lakkamatult harjutan rolli, seda kunagi lõpuni mängimata. Kui siis lõpuks õnnestub mul filmi ennast näha, siis mind seal ei ole: mitte mina ei mängi ekraanil, vaid minu kujutis või teisik. Ma ise muutun lihtsaks vaatajaks. Vastupidi teatriga, kus ma eksisteerin esimesest stseenist eesriide langemiseni. Elavale publikule esinemine inspireerib mind tohutult!''"{{lisa viide}} rääkis näitleja ühes oma harvadest intervjuudest. Laval oli Gérard tõeline maag: tal oli ilus hääl, ühtaegu kõlav ja terav, tulvil elavaid nüansse. ▼
'''Esimesed filmirollid'''
Teadaolevalt esimese rolli teatrilaval mängis Gérard Philipe [[1942]]. aastal [[Lyon|Lyonis]] Claude Dauphini trupiga prantsuse näitekirjaniku [[André Roussin]]<nowiki/>i komöödias "Lihtsalt üks suur tüdruk" (''Une grande fille toute simple''). Ta astus küll üles vaid ühes stseenis lavastuse lõpus, kuid publik ja kriitikud märkasid ta talenti. Aasta hiljem debüteeris ta Marc Allègret’ tragikomöödiafilmis "Pisikesed Lillede uulitsalt" (''Les Petites du quai aux fleurs'') ning mängis inglit [[Jean Giraudoux]]’ tükis "Soodom ja Gomorra" (''Sodome et Gomorrhe'').
Esimesed sammud näitlejateel andsid kindlust suundumaks omandama selles vallas akadeemilist haridust. [[1943]]. aasta oktoobris astus Philipe [[Pariisi Konservatoorium|Pariisi konservatooriumi]]. Eriti tänulik oli ta õpetaja Georges Le Royle, kellega hoidis kontakti elu lõpuni. Esimese õppeaasta lõpus osales ta näitlejameisterlikkuse konkursil ja pälvis teise preemia Prix de Comédie. Juba eduka näitlejana osales ta näitleja ja teatrijuhi [[Denis d’Inès]]<nowiki/>i kursustel.
'''Tähelennu algus'''
1946. aastal linastus [[Fjodor Dostojevski]] romaani põhjal valminud [[Georges Lampin]]<nowiki/>i draama "Idioot" (''L’Idiot''), mille peaosas astus üles Gérard Philipe. Film osutus rahvusvaheliselt menukaks ning räägiti staari sünnist. Järgmisel, 1947. aastal leidsid lootused kinnitust – pärast [[Claude Autant-Lara]] skandaalse ja väävlihõngulise filmi "[[Saatan ihus]]" (''Le Diable au corps'') esilinastust soovisid kõik produtsendid teda filmide peaossa. Ka teatritükid, [[Albert Camus]]’ teose põhjal valminud "Caligula" (1945, lavastaja [[Paul Œttly]]) ja [[Pierre Corneille]]’ näidendi alusel valminud tragikoomiline tükk "Cid" (''Le Cid'', 1951, lavastaja Jean Vilar) osutusid menukaks. 25. eluaastaks oli Philipe tõusnud prantsuse teatri- ja filminäitlejate esiotsa.
▲
Gérardi vedas alt tervis. Nooruses põetud [[pleuriit]] oli jätnud oma jäljed ning ta haigestus [[Tuberkuloos|tuberkuloosi]]. Näitleja ravis end sellest kellelegi rääkimata, haaratud soovist ise oma organismi üle võitu saada. Pärast "Caligulat" sõitis ta [[Püreneed|Püreneedesse]] ravile ning kohtas seal Nicole Fourcade’i, kellest hiljem sai Anne Philipe. Abielu sõlmimise tseremooniale 29. novembril [[1951]] Neuille’is kutsus Philipe vaid kõige lähedasemad sõbrad, teiste hulgas režissööri René Clairi koos abikaasaga.
53. rida ⟶ 64. rida:
1947. aasta märtsis algasid Christian-Jaque’i filmi "Parma klooster" võtted. See oli esimene prantsuse film, mis vändati täielikult [[Itaalia|Itaalias]]. Selle hetkeni ei teadnud ta midagi Itaaliast, ent tutvunud [[Rooma|Roomaga]], pidas seda ainsaks linnaks Pariisi kõrval, kus võiks elada. Samal ajal, kui Itaalias käisid võtted, määras [[Brüssel|Brüsseli]] rahvusvahelise filmifestivali žürii Philipe’ile rolli eest "Saatana ihus" parima meesnäitleja preemia (sama osa eest sai Gérard ka aasta parima prantsuse näitleja auhinna). Gérard ei saanud võtete tõttu Brüsselisse sõita. Otsekui lohutuseks tegi Maria Casarès oma filmipartnerile kingituse – väikese musta tahvlikese, mille ees istuvad kaks last –, öeldes: "Alati tunned rõõmu, kui autasu saab inimene, keda armastad või austad." Võimalik, et kolleegi kink liigutas näitlejat isegi rohkem kui Brüsseli žürii otsus.
Üheksa aastat oma elust andis Gérard Philipe tööle TNP-is, kus mängis oma parimad rollid. Aastail [[1950]]–[[1959]] astus ta lavale 605 korral: lavastuses "Le Cid" 199 korda; "Le Prince de Hombourg" 120 korda; "Lorenzaccio" 99 korda; "Ruy Blas" 84 korda; "Les Caprices de Marianne" 34 korda; "Richard II" 21 korda; "Mère Courage" 18 korda; "On ne badine pas avec l’amour" 16 korda; "Nucléa" 8 korda; "La Nouvelle Mandragore" 6 korda.
60. rida ⟶ 72. rida:
Gérard Philipe soovis olla ka teisel pool kaamerat, ning tema esimesest katsest oodati palju. Tema filmilavastus (koos Joris Ivensiga) – "Thijl Ulenspiegeli seiklused" (1956) oli üksnes juurdepääsuks režissööriameti omandamisele. Gérard, kes armastas väga Tulp-Fanfani – tema kuulsaim roll samanimelises filmis (1951) tolle rahvuslikkuse, lõbususe ja optimismi tõttu, otsustas samu omadusi korrata ka Thijli kuju loomisel. Kuid näitleja tegi vea, lastes silmist fakti, et viimane oli konkreetsete ajalooliste isikute koondportree, pealegi [[Flaamid|flaami]] rahvuskangelane ning et Charles De Costeri romaani tegevus arenes tegelike ajalooliste sündmuste taustal. Kõik see andis põhjust Philipe’i teravalt kritiseerida. Filmi läbikukkumine kurvastas Philipe'i väga, ta oli nördinud, et oli pettumuse valmistanud.
1959. aasta märtsis alustas Gérard läbirääkimisi Peter Brooke’iga "Hamleti" lavastamise asjus. Suve hakul jõudis ta tagasi [[Mehhiko|Mehhikost]], kus lõppesid [[Luis Buñuel|Luis Buńueli]] filmi "Palavik levib El Paos" võtted, mida ta tegi rasketes tingimustes. Tundes end hirmväsinu ja haigena, kirjutas näitleja selle pingsa töö ning Mehhiko kliima iseärasuse arvele. Koos naise ja lastega (Anne-Marie, s. 1954 ja Olivier, s. 1957) sõitis Philipe oma mõisa Ramatuelle’i puhkama.
74. rida ⟶ 87. rida:
{{Viited}}
==
*
*
{{DEFAULTSORT:Philipe, Gérard}}
| |||