Gérard Philipe: erinevus redaktsioonide vahel

| sünninimi = Gérard Albert Philip

| sünnikoht = [[Cannes]], [[Prantsusmaa]]

| surmaaeg = [[25.{{Surmaaeg november]]ja [[vanus|1959]]|11|25|1922|12|4}}

| surmakoht = [[Pariis]], Prantsusmaa

| amet =näitleja

'''Gérard Philipe''' ([[4. detsember]] [[1922]] [[Cannes]], [[Prantsusmaa]] – [[25. november]] [[1959]]) oli [[Prantsusmaa|prantsusePariis]], Prantsusmaa) oli prantsuse filminäitleja.

Gérard Albert PhilipePhilip sündis [[4. detsember|4. detsembril]] [[1922]] [[Cannes]]'isCannes’is. Tema isa oli edukas advokaat ja hilisem ärimees – [[Grasse]]'is’is asunud Parc Palace Hôteli omanik. Gérard ema oli slaavi päritolu. Ta oli tuntud kaardimoorina. Gérard'lGérardil oli aasta vanem vend Jean, kellega ta oli lahutamatu. Poisid õppisid internaadis ning laulsid kirikukooris. Gérard sai häid hindeid, eriti [[prantsuse keel|prantsuse]] ja [[inglise keel]]es ning kehakultuuris. Kord palus Comédie-Française'iFrançaise’i näitlejanna Susanne Devoillot Gérard'Gérardi ema, et too lubaks poja haigestunud näitleja asemele heategevusõhtule [[luuletus]]i lugema. Gérard, kes oli kategooriliselt keeldunud esinemast isegi koolinäidendites, oli kohe nõus. Tolle õhtu järel kinnitas Devoillot, et Gérard'lGérardil on jumalik anne. [[1940]]. aastal sai Gérard küpsustunnistuse. Ees ootas teda vanemate valitud juurainstituut [[Nice]]'is’is.

Kui [[Prantsusmaa]] 1941. aasta suvel kapituleerus, asus 18-aastase Gérard isa [[Natsid|natside]] poolele. Temast sai Pétain-Lavali üks juhte. Pärast sõda jättis isa pere maha ning pages [[Hispaania]]sse. Seda lõiku oma elus Philipe meeleldi ei meenutanud. Ta ei kuulunud ühessegi parteisse, kuid võttis reavõitlejana osa Pariisi vabastamiseks peetud barrikaadilahinguist. Ka hiljem reageeris ta sageli ühiskondlikele algatustele, isegi kui see võis mõjutada tema, kui publiku lemmiku, karjääri.

Okupatsiooni järel oli Prantsusmaalt Vahemere-äärsesse linnakesse Nice'iNice’i koondunud palju kõrgema seltskonna filmiinimesi. Seal töötasid filmistuudiod, ühes neist Marc Allégret. Viimasele olid tolle sõbrad rääkinud, et Parc Palace Hôteli direktori abikaasa oskab hiilgavalt kaarte panna. Nii suunduski Allègret koos naisega madame Philipe'iPhilipe’i juurde. Too mainis ennustamise vahel, et ta noorem poeg kavatseb juuraõpingud pooleli jätta ja näitlejaks hakata. Allègret'lAllègret’l tekkis huvi ning ta kutsus poisi enda juurde katsetele. Et Gérard ei katkestaks õpinguid, saatis režissöör Nice'iNice’i oma assistendi Jean Huet'Huet’, kellelt tulevane lava- ja filmitäht sai oma esimesed õpetused.

Esimese rolli teatrilaval mängis Gérard Philipe [[1942]]. aastal [[Lyon|Lyonis]] Claude Dauphini trupiga André Roussini näidendis "Lihtsalt üks suur tüdruk". Debütant esines küll vaid ühesainsas stseenis etenduse lõpul, kuid sellest piisas, et nii publik kui kriitikud tundsid ära tõelise talendi. Aasta hiljem debüteeris Philipe Marc Allègret'Allègret’ filmis "Pisikesed Lillede uulitsalt" ning mängis inglit Jean Giraudoux'Giraudoux’ tükis "Soodoma ja Gomorra". Juba esimesed sammud näitlejateel tõid Gérard'leGérardile edu, ent ta soovis seda elukutset tõeliselt õppida. [[1943]]. aasta oktoobris läks ta [[Pariisi Konservatoorium|Pariisi Konservatooriumi]] sisseastumiseksamitele ning võeti kooli vastu. Eriti tänulik oli Philipta oma õpetajale Georges Le Royle, kellega hoidis kontakti elu lõpuni. Esimese õppeaasta lõpus osales Gérard näitlejameisterlikkuse konkursil ja pälvis teise preemia Prix de Comédie. Juba eduka näitlejana osales Philipe Denis d'Inèsid’Inèsi kursustel.

Gérard'Gérardi vedas alt tervis. Nooruses põetud [[pleuriit]] oli jätnud oma jäljed ning ta haigestus [[Tuberkuloos|tuberkuloosi]]. Näitleja ravis end sellest kellelegi rääkimata, haaratud soovist ise oma organismi üle võitu saada. Pärast "Caligulat" sõitis ta [[Püreneed|Püreneedesse]] ravile ning kohtas seal Nicole Fourcade'Fourcade’i, kellest hiljem sai Anne Philipe. Abielu sõlmimise tseremooniale 29. novembril [[1951]] Neuille'isNeuille’is kutsus Philipe vaid kõige lähedasemad sõbrad, teiste hulgas režissööri René Clairi koos abikaasaga.

1947. aasta märtsis algasid Christian-Jaque'iJaque’i filmi "Parma klooster" võtted. See oli esimene prantsuse film, mis vändati täielikult [[Itaalia|Itaalias]]. Selle hetkeni ei teadnud ta midagi Itaaliast, ent tutvunud [[Rooma|Roomaga]], pidas seda ainsaks linnaks [[Pariis|Pariisi]] kõrval, kus võiks elada. Samal ajal, kui Itaalias käisid võtted, määras [[Brüssel|Brüsseli]] rahvusvahelise filmifestivali žürii Philipe'ilePhilipe’ile rolli eest "Saatana ihus" parima meesnäitleja preemia (sama osa eest sai Gérard ka aasta parima prantsuse näitleja auhinna). Gérard ei saanud võtete tõttu Brüsselisse sõita. Otsekui lohutuseks tegi Maria Casarès oma filmipartnerile kingituse – väikese musta tahvlikese, mille ees istuvad kaks last –, öeldes: "Alati tunned rõõmu, kui autasu saab inimene, keda armastad või austad." Võimalik, et kolleegi kink liigutas näitlejat isegi rohkem kui Brüsseli žürii otsus.

Üheksa aastat oma elust andis Gérard Philipe tööle TNPsTNP-is, kus mängis oma parimad rollid. Aastail [[1950]]–[[1959]] astus ta lavale 605 korral: lavastuses "Le Cid" 199 korda; "Le Prince de Hombourg" 120 korda; "Lorenzaccio" 99 korda; "Ruy Blas" 84 korda; "Les Caprices de Marianne" 34 korda; "Richard II" 21 korda; "Mère Courage" 18 korda; "On ne badine pas avec l'amourl’amour" 16 korda; "Nucléa" 8 korda; "La Nouvelle Mandragore" 6 korda.

Seal asus ta esimest korda ka lavastama. "Teater, mis ei usalda noorsugu, et see ise oma saatuse eest vastutaks, on surnud teater." Need Jean Vilari sõnad käisid ka Philipe'iPhilipe’i kohta, kes tõi lavale Alfred de Musset'Musset’ tüki "Lorenzaccio". Võrdne võrdsete seas – selline on Gérard Philipe oma kõigi kaaslaste mälestustes. Ta sai sama palju palka kui kõik teised, ehkki oli hõivatud rohkem kui ülejäänud. Prantsuse Näitlejate Liidu eesotsas seistes ei kaitsnud ta üksnes näitlejate majanduslikke ja muid huve, vaid ka prantsuse rahvusliku kunsti sõltumatust. Hoolimata sellest, et Gérard teenis filmidega palju, ei tähendanud see ometi seda, et ta ajas taga suuri honorare. Ehk vist seepärast selgus hiljem, et ta suri küllaltki vaese mehena ja tema lesel tuli pikka aega näguripäevi näha.

Gérard Philipe soovis olla ka teisel pool kaamerat, ning tema esimesest katsest oodati palju. Tema filmilavastus (koos Joris Ivensiga) – "Thijl Ulenspiegeli seiklused" (1956) oli üksnes juurdepääsuks režissööriameti omandamisele. Gérard, kes armastas väga Tulp-Fanfani – tema kuulsaim roll samanimelises filmis (1951) – tolle rahvuslikkuse, lõbususe ja optimismi tõttu, otsustas samu omadusi korrata ka Thijli kuju loomisel. Kuid näitleja tegi vea, lastes silmist fakti, et viimane oli konkreetsete ajalooliste isikute koondportree, pealegi [[Flaamid|flaami]] rahvuskangelane ning et Charles De Costeri romaani tegevus arenes tegelike ajalooliste sündmuste taustal. Kõik see andis põhjust Philipe'iPhilipe’i teravalt kritiseerida. Filmi läbikukkumine kurvastas Philipe'i väga, ta oli nördinud, et oli pettumuse valmistanud.

1959. aasta märtsis alustas Gérard läbirääkimisi Peter Brooke'igaBrooke’iga "Hamleti" lavastamise asjus. Suve hakul jõudis ta tagasi [[Mehhiko|Mehhikost]], kus lõppesid [[Luis Buñuel|Luis Buńueli]] filmi "Palavik levib El Paos" võtted, mida ta tegi rasketes tingimustes. Tundes end hirmväsinu ja haigena, kirjutas näitleja selle pingsa töö ning Mehhiko kliima iseärasuse arvele. Koos naise ja lastega (Anne-Marie, s. 1954 ja Olivier, s. 1957) sõitis Philipe oma mõisa Ramatuelle'iRamatuelle’i puhkama.

Oktoobri algul reisis näitleja [[London|Londonisse]], et vaadata [[Stratford|Stratfordi]] teatri etendusi [[Laurence Olivier]]'ga’ga. Väsimus ei andnud alla ning Anne võttis mehelt sõna, et too end arstide näitaks. Pariisis, pärast põhjalikku röntgenograafiat, mis siiski midagi ei avastanud, panid tohtrid diagnoosi: maksaabstsess. 9. novembril toimus operatsioon, mille käigus selgus, et näitlejal on maksavähk ning lõikus oli juba hiljaks jäänud.

19. novembril koju jõudnult pühendus Philipe näidendite lugemisele, millega oli alustanud haiglas. Kavas olid "Antigone", kreekaKreeka tragöödiad, [[Euripides]]. 24. novembril näitleja suri. Teatri- ja filmisuuruse põrm sängitati mulda 28. novembril Ramatuelle'iRamatuelle’i kalmistule Philipe'idePhilipe’ide pulma-aastapäeva eelõhtul.

''"Kolmekümne seitsme aastaselt lahkusid ka [[Aleksandr Puškin|Puškin]], [[Guillaume Apollinaire|Apollinaire]] ja [[Vladimir Majakovski|Majakovski]]. Kui meenutame Keani, Fréderick Lemaītre'iLemaītre’i või Talmad, näeme oma vaimusilmas vaid elatanud nägusid. Gérard Philipe jättis endast üksnes noorusvärske kuju ... Kõikjal maailmas vapustas tema surm neid, kelle pea oli loodud unistamiseks, süda armastamiseks. Tolleaegsele noorele põlvkonnale oli see surm nagu hoop nende oma nooruse pihta".'' Nõnda kirjutas päev pärast Philipe'iPhilipe’i surma poeet [[Louis Aragon]]{{lisa viide}}. Gérard Philipe'iPhilipe’i suure kuulsuse saladuse määratles kõige täpsemini Jean Vilar, TNP alusepanija ja näitleja sõber. ''"Sa pole minu jaoks mitte ainult Roderigo, Homburgi prints või Lorenzaccio. Sa oled sõjajärgse põlvkonna ainus näitleja, kes on vaistlikult ära tabanud rahva lootusi".''{{lisa viide}} Philipe'ilPhilipe’il õnnestus peaaegu võimatu: sõjajärgsel väsinud ja skeptilisel Prantsusmaal taaselustada ülev romantika ja klassikaline draama, luua kangelane, heites justkui väljakutse kõigile neile, kes avalikult kuulutasid antiheroismi, skepsist, künismi ja umbusku.

Philipe'i surma järel sattus tema abikaasa Anne rahalistesse raskustesse ning oli sunnitud müüma oma väärisasjad, nende seas ka Gérardi kingitud briljandi, mille ta sai poja sünni puhul 1956. aastal. Gérardi eelviimane film "Ohtlikud suhted" (1959) oli ekspordikeelu, kui keeld tühistati, olukord muutus. Anne asus tööle Musée de l’Homme’i. Ta kirjutas oma abikaasast raamatu "Le Temps d’un Sōupir". Gérard Philipe'iPhilipe’i tütrest Anne-Mariest sai näitleja.

== KirjandusViited ==