Pierre-Augustin Caron de Beaumarchais: erinevus redaktsioonide vahel

| pildiallkiri = Beaumarchais JeanPierre-MarcAugustin Nattier'Caron maalitudde portreelBeaumarchais umbesu 1755. aastal (autor Jean-Marc Nattier)

| sünnikoht = [[Pariis]], [[Prantsusmaa]]

| abikaasa = Madeleine-Catherine Aubertin (1755–1756)<br>

Tema tuntumad tööd näitekirjanduse vallas on näidendid "Sevilla habemeajaja" (mille alusel on valminud koomiline ooper "[[Sevilla habemeajaja]]") ja "Figaro pulm" (mille alusel on valminud ooper "[[Figaro pulm]]") ja "Patune ema".

Pierre-Augustin Caron sündis 24. jaanuaril 1732 Pariisis keskklassi kellassepa peres. Ta oli kuuelapselise pere ainus poisslaps.

Aastatel [[1742]]–[[1745]] õppis ta [[Maisons-Alfort]]<nowiki/>i koolis, kuid jättis 13-aastaselt<ref>{{Raamatuviide|autor=Paul-Laurent jättisAssoun|pealkiri=Beaumarchais: taLe mariage de Figaro|aasta=1985|koht=Paris|kirjastus=Ellipses-Marketing|lehekülg=7}}</ref> õpingud pooleli, et pühenduda ameti õppimisele isa André-Charles Caroni juures. 21-aastaselt tegi ta kellatööstuses revolutsiooni: leiutas uudse kellamehhanismi, mille tulemusena sai hakata ehitama palju täpsemaid ja väiksemaid kelli.<ref>{{Raamatuviide|autor=Hugh Thomas|pealkiri=Beaumarchais in Seville: An Intermezzo|aasta=2006|kirjastus=Yale University Press|lehekülg=7–8|isbn=9780300134643}}</ref> Selle leiutise tulemusena lõi pereäri õitsele.<ref>{{Raamatuviide|autor=Robert Fenton, Robert|pealkiri=Honor and Rebellion in the Theater: Beaumarchais, Mozart and Figaro|kirjastus=Butler University|lehekülg=8–9|url=https://www.academia.edu/6643996/Honor_and_Rebellion_in_the_Theater_Beaumarchais_Mozart_and_Figaro}}</ref> NendeCaronide kellad muutusid väga prestiižseks, näiteks Prantsusmaa kuninga [[Louis XV]] armuke [[Madame de Pompadour]] kandis tema tehtud sisseehitatud kellaga sõrmust.<ref>{{Raamatuviide|autor=Elizabeth S. Kite|pealkiri=Beaumarchais and the War of American Independence|aasta=1918|koht=Boston|kirjastus=The Gorham Press|lehekülg=53, 55|url=https://www.mirrorservice.org/sites/gutenberg.org/3/7/9/6/37960/37960-h/37960-h.htm#Page_49}}</ref>

[[1755]]. aastal kohtas ta Madeleine-Catherine Aubertini ning abiellus temaga järgmisel aastal. Abikaasa aitas tal end õukonna juures paremini kindlustada ning ta lahkus kellaärist. PärastNaitumise abiellumistjärel võttis Caron endale nimeks Pierre-Augustine Caron de Beaumarchais, sest sellel olevat aristokraatlikum kõla. Nimevaliku taust pole selge: on arvatud, et see on seotud naise lahkunud abikaasa Bosc Marchais’ga või abikaasale kuuluva maatüki Le Bois Marchais’ga. BeaumarchaisBeaumarchais’ abikaasa suri vähem kui aasta hiljem ning ta sattus rahalistesse raskustesse.

Beaumarchais huvitus ka muusikast, mängis mitmesuguseid pille ja lõi muusikat. Tema rahamured leevenesid pärast seda, kui ta hakkas andma harfitunde Louis XV tütardele. Õukonnas kohtus ta ka ettevõtjat [[Joseph Paris Duverney]]<nowiki/>t, kellest sai ta hea sõber.

[[1764]]. aastal otsustas Beaumarchais sõita [[Hispaania]]sse, et puhata ja katsetada rahus kirjutamist, aga ka Duverney jaoks ärisidemeid luuasõlmida. Reisides avastas ta armastuse [[dramaturgia]] vastu ning pärast reisiltkodumaale naasmist valmis ta käe all mitu stsenaariumestsenaariumi lavastuste jaoks ja helitöid. Tema kõige kuulsamad teosed on kolm Figaro-ooperit: "Sevilla habemeajaja" (''Le Barbier de Séville'' või ''La Précaution inutile'', 1773), "Figaro pulm" (''La Folle Journée'' või ''Le Mariage de Figaro'', 1778) ja "Patune ema" (''La Mère coupable'', 1793).

[[1768]]. aastal abiellus Beaumarchais Geneviève-Madeleine Lévêque’iga. AbikaasaNaine suri paari aasta pärast segastel asjaoludel, kuigi usutakse, et põhjuseks võiks olla [[tuberkuloos]]. [[1774]]. aastal kohtas ta Marie-Thérèse de Willer-Mawlazi<ref>{{Raamatuviide|autor=Paul Philippe Gudin de la Brenellerie|pealkiri=Histoire de Beaumarchais|aasta=1888|koht=Paris|kirjastus=Librairie Plon|lehekülg=107|url=https://books.google.fr/books?id=JlATAAAAQAAJ&q=madame+de+willer+mawlaz&dq=madame+de+willer+mawlaz&hl=fr&sa=X&ved=0ahUKEwi4h_7ui4DVAhUBWBoKHfrDDVoQ6AEIPzAE#v=snippet&q=madame%20de%20willer%20mawlaz&f=false}}</ref>, kellega abiellus 12 aastat hiljem. Neil sündis tütar Amélie-Eugénie de Beaumarchais.

Pärast [[Voltaire]]’i surma [[1778]]. aastal ostis Beaumarchais tema tööde avaldamisõigused ning asutas PrantsusePrantsusmaa tsensuuri vältimiseks [[Saksamaa]]l kirjastuse, et trükkida ta teoseid, mis kodumaal olid revolutsioonieelsel ajal keelatud. [[1783]].–[[1790]]. aastani andis ta välja 70 trükist. Kuigi ettevõtmine kukkus rahaliselt läbi, suutis ta selle tulemusena säilitada paljusid Voltaire’i hilisemaid töid, mis võinuks muidu kaotsi minna.

Kahtlustatuna koostöös revolutsionääridega kuulutati ta 18. sajandi lõpuaastatel Prantsusmaal ''persona non grata''’ks ning ta veetis enamiku viimastest aastatest Saksamaal. [[1796]]. aastal naasis ta Prantsusmaale.