Vikipeedia

Éliane de Meuse: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
P Avjoska teisaldas lehekülje Eliane de Meuse pealkirja Éliane de Meuse alla
Echoecho (arutelu | kaastöö)
1341 muudatust
Resümee puudub
1. rida:
{{Toimeta|lisaja=Juhan121|aasta=2019|kuu=juuli}} {{Keeletoimeta|kuu=august|aasta=2020}}
{{Vikinda|kuu=juuli|aasta=2019}}
[[Pilt:Portrait d'Eliane de Meuse.jpg|pisi|Eliane de Meuse]]
'''Éliane Georgette Diane de Meuse''' ([[9. august]] [[1899]] [[Brüssel]] – [[3. veebruar]] [[1993]] Forest) oli [[Belgia]] maalikunstnik.
 
{{Kunstnik
Ta oli [[Max Constant Armand Van Dyck]]i abikaasa. Mõlemad õppisid Brüsseli Kuninglikus Kaunite Kunstide Akadeemias (Académie royale des beaux-arts de Bruxelles) samade õpetajate käe all.
| Taustavärv = #EEDD82
| Nimi = Éliane de Meuse
| Pilt = Portrait d'Eliane de Meuse.jpg|pisi
| Pildisuurus =
| Pildi info = Éliane de Meuse 1979. aastal
| Sünninimi =Éliane Georgette Diane de Meuse
| Sünniaeg = [[9. august]] [[1899]]
| Sünnikoht = [[Brüssel]], [[Belgia]]
| Surmaaeg = {{Surmaaeg ja vanus|1993|2|3|1899|8|9}}
| Surmakoht = Brüssel, Belgia
| Rahvus = belglane
| Tegevusala = [[maalikunst]]
| Kunsti õppinud = Brüsseli kuninglik kaunite kunstide akadeemia
| Kunstivool =
| Patroonid =
| Mõjutatud =
| Mõjutanud =
| Auhinnad =
|Tuntud teoseid= "Daphnis ja Chloe" (1921)}}
 
'''Éliane Georgette Diane de Meuse''' ([[9. august]] [[1899]] [[Brüssel]] – [[3. veebruar]] [[1993]] Forest, Belgia) oli [[Belgia]] maalikunstnik.
== Elulugu ==
 
Ta oli maalikunstnik [[Max Constant Armand Van Dyck]]i abikaasa. Mõlemad õppisid Brüsseli kuninglikus kaunite kunstide akadeemias samade õpetajate käe all.
Éliane de Meuse hakkas joonistamisega tegelema 14-aastaselt koos Ketty Hoppe'i, maalikunstnik Victor Gilsouli abikaasaga. Ta käib kunstirühmituse Les XX<sup>1</sup> ja [[James Ensor]]i sõbra Guillaume Van Strydoncki ateljees ning samas nõustas teda skulptor Marcel Rau (Belgia Prix de Rome (stipendium kunstiüliõpilastele) – 1908). 1916. aastal otsustas Éliane de Meuse maalikunstnikuks saada. Ta astus Brüsseli Kuninglikku Kaunite Kunstide Akadeemiasse<sup>2,3</sup>, kus õppis joonistamist Jean Delville’i (Belgia Prix de Rome – 1895) juures ja natuurist maalimist Herman Richiri juures. Seal tutvus ta oma tulevase abikaasa maalikunstniku ja joonistaja Max Van Dyckiga<sup>4</sup>, keda tunnustati Belgia Prix de Rome’iga 1920. aastal, mil ta oli 17-aastane.
 
== Elulugu ==
1921. aastal pälvis Éliane de Meuse Godecharle’i auhinna, mille lõi 1881. aastal Napoléon Godecharle, Gilles-Lambert Godecharle’i<sup>5</sup> poeg, ning, mida seni oli omistatud vaid meeskunstnikele.
 
Éliane de Meuse sündis 9. augustil 1899. aastal Belgias Brüsselis.
Žürii esimees märgib oma aruandes ministrile ära kompositsiooni stiili tugevused. Émile Clausist, Albert Ciamberlanist ja Armand Rassenfosse’ist koosnev žürii nimetas üksmeeleselt ja vaidlemata Éliane de Meuse’i maali kui auhinnaväärilist. Žürii esimees täpsustab: ''"See maal asetub igas mõttes esitatud töödest kõrgemale. See annab tunnistust maalikunstniku tõelisest temperamendist. Maali koloriit on tugev, noorusest ja naiivsest emotsioonist kantud. Ühesõnaga tööl on stiili ja juba see on haruldane. See on enam kui lubadus, elu kumab sellest võimsalt läbi"''<sup>[6],[7]</sup>. Pärjatud teos "Daphnis ja Chloé" (225 × 180&nbsp;cm) kujutab kaht õrnalt teineteist embavat noort. Selle pealkiri on inspireeritud Kreeka autori [[Longos]]e samanimelisest pastoraalromaanist.
 
Joonistamisega hakkas ta tegelema 14-aastaselt koos maalikunstnik [[Victor Gilsoul]]<nowiki/>i abikaasa Ketty Hoppe’iga. Ta käis õppimas ka kunstirühmituse Les XX<ref>{{Netiviide|url=http://users.skynet.be/pierre.bachy/libre_esthetique-XX.html|pealkiri=Les XX et la Libre Esthétique|väljaanne=Musée d’Art moderne et d’Art contemporain, Liège|vaadatud=2. märtsil 2021}}</ref> liikme ja kunstniku [[James Ensor]]i sõbra, maalikunstnik [[Guillaume Van Strydonck]]<nowiki/>i ateljees ning täiendas end Belgia Prix de Rome’i laureaadi, skulptor [[Marcel Rau]] käe all.
Oli žürii esimehe paljulubav arvamus prohvetlik? Oli, kui uskuda kriitikuid, kes Paul Caso sõnul viisteist aastat pärast Godecharle’i auhinna omistamist – sel ajal märkimisväärne tunnustus – valavad ta kiitustega üle, tervitades tema esimesi samme kunstniku teel.
 
[[1916]]. aastal otsustas Éliane de Meuse keskenduda maalikunstile ning astus Brüsseli kuninglikku kaunite kunstide akadeemiasse, kus õppis joonistamist Belgia Prix de Rome’i laureaadi, [[Sümbolism|sümbolistliku]] maalikunstniku [[Jean Delville]]’i juures ning natuurist maalimist [[Herman Richir]]<nowiki/>i juures. Koolis tutvus ta oma tulevase abikaasa, maalikunstnik Max Constant Armand Van Dyckiga, keda tunnustati Belgia Prix de Rome’iga [[1920]]. aastal. Éliane de Meuse lõpetas ülikooli 1920. aastal.
''"Tõeline leid…kunstnik, kes uuendab [[James Ensor|Ensori]] ja Rik Woutersi impressionismi, kes rikastab seda uute elementidega…"'' Nende sõnadega kommenteeris kirjanik ja Belgia kunstikriitik Charles Bernard, ajastu autoriteeseim hääl, Éliane de Meuse’i esimest isikunäitust 22. oktoobril 1936 ajalehes La Nation Belge ilmunud artiklis.
 
1921. aastal pälvis Éliane de Meuse maal "Daphnis ja Chloe" (''Daphnis et Chloé'', 225 × 180 cm) Belgia kunstitudengitele antava maineka Godecharle’i auhinna, mille oli 1881. aastal asutanud skulptor Gilles-Lambert Godecharle’i poeg Napoléon Godecharle<ref>{{Raamatuviide|autor=Guy Dotremont|pealkiri=Les Concours Godecharle ont cent ans 1881–1981|aasta=1981|koht=Bruxelles|kirjastus=Commission provinciale des fondations de bourses d'études du Brabant}}</ref> isa mälestamiseks. See tunnustus oli märkimisväärne, sest preemiat oli seni omistatud vaid meeskunstnikele.<ref>{{Raamatuviide|autor=Alexia Creusen|pealkiri=Femmes artistes en Belgique XIXe et début XXe siècle|aasta=2007|koht=Paris|kirjastus=L’Harmattan|lehekülg=120|isbn=9782296033726}}</ref> Žürii, kuhu kuulusid maalikunstnik [[Émile Claus]], sümbolistlik maalikunstnik [[Albert Ciamberlani]] ning litograaf ja maalikunstnik [[Armand Rassenfosse]], otsustas Meuse’i töö üksmeelselt esikohale valida. Žürii esimees selgitas oma aruandes ministrile kompositsiooni tugevusi: "See maal paistab teiste tööde seast igal moel silma. Selles on tunda maalikunstniku temperamenti. Koloriit on tugev, kantud noorusest ja naiivsest emotsioonist – ühesõnaga tööl on stiili ja juba see on haruldane. See maal on enam kui lubadus, sellest kumab võimsalt läbi elu ise."<ref>{{Raamatuviide|autor=Paul Piron|pealkiri=Dictionnaire des artistes plasticiens de Belgique des XIXe et XXe siècles. Volume 3: Compléments|aasta=2006|koht=Bruxelles|kirjastus=Art in Belgium|lehekülg=235–238}}</ref> Pärjatud teos kujutab kaht õrnalt teineteist embavat noort. Selle pealkiri on inspireeritud [[Kreeka]] autori [[Longos]]e sama pealkirja kandvast karjaseromaanist. Selle auhinna pälvimise järel hakkas Meuse laiemat kuulsust koguma. Belgia kunstikriitiku Paul Caso järgi valasid kriitikud ta järgnenud aastatel kiitusega üle.
Seda arvamust jagas K. de Bergen, kes Éliane de Meuse’i maale vaadates lausus: ''"… maalikunstniku töö värvis endas …",'' ja rõhutab, et ''"värvil on oma tõde…"'' ning lisab veel, et ''"…koloristi annet mõõdetakse värvi värelemise ja mitte selle intensiivsusega"'', või Sander Pierroni arvamus, kes kirjeldas Antwerpeni kunstiühendusse üle viidud näitust järgmiselt: ''"…Seda noort ootab suur tulevik: tema anne läheneb juba praegu meisterlikkusele. Pärast Rik Woutersi ei ole meie kaasaegses koolkonnas esinenud nii säravat talenti. Éliane de Meuse on tõeline kolorist: ta haarab kõige pisemaid nüansse ja harmoniseerib need justkui noodid – tema juures on kõik muusika."''<sup>[12]</sup>.
[[Fail:Eliane de Meuse et Madame Anto Carte, 1937.jpg|pisi|Éliane de Meuse (paremal) oma stuudios 1937. aastal]]
Meuse’i esimest isikunäitust 1936. aastal Brüsseli kaunite kunstide palees kommenteeris tollane autoriteetne kirjanik ja kunstikriitik Charles Bernard ajalehes Le Courrier d’Anvers: ''"''Tõeline leid… Kunstnik, kes uuendab Ensori ja [[Rik Wouters]]<nowiki/>i impressionismi, rikastab seda uute elementidega…''"'' Seda arvamust jagas Le Journal des Beaux-Artsis ilmunud artiklis K. de Bergen, kes märkis, et Meuse’i looming kujutab maalikunstniku tööd värvis endas, ning rõhutas, et koloristi annet mõõdetakse värvi värelemise, mitte selle intensiivsusega. Pärast väljapaneku eksponeerimist [[Antwerpen]]<nowiki/>i kunstiühenduses avaldas kirjanik [[Sander Pierron]] arvamust, et Meuse’i ootab suur tulevik ja ta anne läheneb juba praegu meisterlikkusele. "Pärast Rik Woutersit ei ole meie koolkonnas olnud nii säravat talenti. Éliane de Meuse on tõeline kolorist: ta haarab kõige pisemaid nüansse ja harmoniseerib need kui noodid – tema juures on kõik muusika," leidis Pierron.
 
VõiAjalehes veelLa teatudFlandre L.Libérale J.,ilmunud kesartiklis arvableiti, et Éliane de Meuse tuleks paigutada ''" … kõige tundlikemate maalikunstnike hulka [[Édouard Manet]]’ ja [[Marcel JefferysiJefferys]]<nowiki/>i liinis, nende hulkakõrvale, kes harrastavadloovad vürtsikaid ja meelelisi maale, kus kõike pingestab miski, mis kohemaid vallandab alistatud refleksid. Neis väljendub kõik esimesest pintslitõmbest, justkui nende privilegeeritute juures, kes kui pintslid sõrmeotstes formuleerivad iialgialati pingutamatapingutuseta suurepäraselt seda, mis neil on loodusest inspireerituna öelda…''"''<sup>[13]</sup>.
 
Éliane de Meuse suri 3. veebruaril 1993 Brüsseli lähedal Forestis 93 aasta vanuses.
== Peamised isikunäitused ==
 
== Teoseid ==
* 1936 – Palais des beaux-arts de Bruxelles, Brüssel (Belgia)
* "Daphnis ja Chloe" (''Daphnis et Chloé''; 1921; õlimaal lõuendil, 225 × 180 cm)
* 1936 – Antwerpeni kunstiühendus (Cercle artistique d'Anvers), Antwerpen (Belgia)
* "Valged daaliad" (''Les Dahlias blancs''; õlimaal lõuendil; asub vanas Belgia kuninganna [[Élisabeth de Bavière]]’i kogus)
* 1981 – Galerii Rencontre, Brüssel (Belgia)
* "Punased sussid" (''Les Pantoufles rouges''; 1944; õlimaal lõuendil, 71,5 × 80 cm; asub [[Gent]]<nowiki/>i kaunite kunstide muuseumi kogus)
* 1982 – Kelterhaus-Muffendorf [[Bad Godesberg]] (Bonn, Saksamaa)
* "Laps" (''L’enfant''; õlimaal tahvlil, 60 × 48 cm; asub [[Tournai]] kaunite kunstide muuseumi kogus, inventari nr 451)
* 1991 – Retrospektiiv "Éliane de Meuse", [[Brüssel|Brüsseli linna]] ja panga Crédit Général<sup>[14]</sup> korraldatud näitus Brüsseli raekojas ja Brüsseli raekojaplatsil asuvas Maison de la Louve’is, [[Grand-Place|Brüsseli raekojaplats]] (Belgia)
* õe/vennatütre portree "Marianne" (õlimaal lõuendil, 81 × 61 cm; asub Tournai kaunite kunstide muuseumi kogus, inventari nr 453)
* "Lillekimp" või "Vaas lilledega" (''Bouquet de fleurs'' või ''Vase aux fleurs''; õlimaal lõuendil, 72,5 × 60 cm; asub Belgia kultuuriministeeriumi kogu kaunite kunstide osakonnas)
* "Kimp" (''Bouquet''; õlimaal puidule kinnitatud lõuendil, 60 × 50 cm; asub Tournai kaunite kunstide muuseumi kogus, inventari nr 452)
* "Akt vastu valgust" (''Nu à contre-jour''; u 1920; õlimaal lõuendil, 99,5 × 80 cm; asub erakogus)
* "Unelus" (''Rêverie''; 1932; õlimaal lõuendil, 80 × 70 cm; asub Belgia erakogus)
* "Jumikad" (''Centaurées''; õlimaal lõuendil, 80 × 70 cm; kunstnik kinkis 1992. aastal tänutäheks toetuse eest pangale CBC Banque & Assurance (endisele Crédit Généralile) ning asub selle kogus)
* "Punased sussid" või "Interjöör" (''Les Pantoufles rouges'' või ''Intérieur''; õlimaal lõuendil, 61,5 × 60,5 cm; asub Belgia Prantsuse kogukonna kogus)
 
== Peamised ühisnäitusedNäitused ==
'''Peamised isikunäitused'''
 
* 1936 esimene isikunäitus Brüsseli kaunite kunstide palees
Eliane de Meuse oma ateljees Belgia maalikunstniku Anto Carte’i abikaasa Youl Fransi seltsis 1937.
* 1936 Antwerpeni kunstiühenduses (Cercle artistique d’Anvers) Antwerpenis
 
* 1981 Brüsselis galeriis Rencontre
* 1937 – "Euroopa naiskunstnikud", Galerie nationale du Jeu de Paume Pariis (Prantsusmaa)<sup>[15]</sup>
* 1982 [[Saksamaa]]<nowiki/>l [[Bonn]]<nowiki/>is Kelterhaus-Muffendorfis
*<span lang="ET">Éliane Georgette Diane de Meuse 1</span>937-1938 – "Belgia kunst", Carnegie sihtasutus (Carnegie Museum of Art, Pittsburgh, [[Ameerika Ühendriigid]])<sup>[16]</sup>
* 1991 Brüsseli raekojas ja [[Grand-Place|Brüsseli raeplatsil]] asuvas Maison de la Louve’is retrospektiiv "Éliane de Meuse"; korraldajad Brüssel ja pank Crédit Général (praegune CBC Banque & Assurance)
* 1939 – "Sotsiaals<span lang="ET">Éliane Georgette Diane de Meuse</span>e progressi näitus", Lille’i raekoja galerii (Prantsusmaa)
'''Peamised ühisnäitused'''
* 1996 – "Belgia fovism"<sup>[17]</sup>, Waterloo kunstiühendus (Cercle artistique communal de Waterloo) (Les Écuries), Waterloo (Belgia)
* 1937 koos [[Berthe Morisot|Berthe Morisot’]], [[Mary Cassatt]]i, [[Marie Laurencin]]<nowiki/>i ja [[Maria Baškirtseva]]<nowiki/>ga näitus "Euroopa naiskunstnikud" Prantsusmaal Pariisis kunstikeskuses Galerie Nationale du Jeu de Paume
 
*1937–1938 koos [[Anto Carte]], [[Constant Permeke]], [[Gustave De Smet|Gustave De Smeti]], [[Isidore Opsomer|Isidore Opsomeri]] ja [[René Magritte]]’iga näitus "Belgia kunst" [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikides]] [[Pittsburgh]]<nowiki/>is Carnegie kunstimuuseumis
== Teosed ==
* 1939 näitus "Sotsiaalne progress" Prantsusmaal [[Lille]]’is raekoja galeriis
* "Daphnis ja Chloé", õlimaal lõuendil, (225 × 180&nbsp;cm) – Prix Godecharle 1921
* 1996 koos Rik Woutersi, [[Jos Albert]]<nowiki/>i, [[Charles Dehoy]] jt näitus "Belgia fovism" Belgias [[Waterloo (Belgia)|Waterloo]]<nowiki/>s; korraldaja Waterloo kunstiühendus (Cercle artistique communal de Waterloo; Les Écuries)
* "Valged daaliad", õlimaal lõuendil, endine Belgia kuninganna Élisabeth de Bavière' kogu
* "Punased sussid", 1944, [4] [arhiiv] et [5] [arhiiv] [6] [arhiiv], õlimaal lõuendil, (71,5 × 80&nbsp;cm), Genti kaunite kunstide muuseumi (MSK) kogu, vrd monograafia "Éliane de Meuse", Paul Caso, lk 26, Prefilm, Brüssel, 1991
* "Laps", õlimaal tahvlil, (60 × 48&nbsp;cm), Tournai kaunite kunstide muuseumi kogu, Tournai kaunite kunstide muuseumi maalide ja skulptuuride kataloog, lk 68 (inventari nr 451) trükkinud Casterman S.A. Tournai JL 1494-5054 D.1971, vaata ka monograafiat "Éliane de Meuse", Paul Caso, lk 21, Prefilm, Brüssel, 1991
* "Marianne" (õe-/vennatütre portree) [7] [arhiiv], õlimaal lõuendil, (81 × 61&nbsp;cm), Tournai kaunite kunstide muuseumi kogu, Tournai’ kaunite kunstide muuseumi maalide ja skulptuuride kataloog, lk 68 (inventari nr 453) trükkinud Casterman S.A. Tournai JL 1494-5054 D.1971, vaata ka monograafiat "Éliane de Meuse", Paul Caso, lk 56, Prefilm, Brüssel, 1991
* "Lillekimp" ehk "Vaas lilledega", [8] [arhiiv] õlimaal lõuendil, (72,5 × 60&nbsp;cm), kultuuriministeeriumi kogu – kaunite kunstide osakond, vrd monograafia "Éliane de Meuse", Paul Caso, lk 82, Prefilm, Brüssel, 1991
* "Kimp", [9] [arhiiv] õlimaal puidule kinnitatud lõuendil, (60 × 50&nbsp;cm), Tournai kaunite kunstide muuseumi kogu, Tournai kaunite kunstide muuseumi maalide ja skulptuuride kataloog, lk 68 (inventari nr 452) trükkinud Casterman S.A. Tournai JL 1494-5054 D.1971
* "Akt vastu valgust", u 1920, õlimaal lõuendil, ( 99,5 × 80&nbsp;cm), erakogu, repro ilmunud Paul Pironi kunstisõnastikus, köide 3, lk 234
* "Unelus", 1932, õlimaal lõuendil, (80 × 70&nbsp;cm), vrd Godecharle'i konkursi brošüüri ja monograafiaga "Éliane de Meuse", Paul Caso, lk 52, Prefilm, Brüssel, 1991
* "Jumikad", õlimaal lõuendil, (80 × 70&nbsp;cm), läks 1992. aasta jaanuaris panga CBC Banque & Assurance (endine Crédit Général) kogusse. Selle maali, mis kannab panga galeriis eksponeeritavate teoste kataloogis nr 23, kinkiks kunstnik pangale tänutäheks lahke toetuse eest.
* "Punased sussid" ehk "Interjöör", õlimaal lõuendil, (61,5 × 60,5&nbsp;cm), Belgia Prantsuse kogukonna kogu, vrd monograafia "Éliane de Meuse", Paul Caso, lk 71, Les Éditions Prefilm, Brüssel, 1991 ja Waterloo kunstiühenduse korraldatud näituse "Le Fauvisme brabançon" kataloog (1996), eksponeeritud teos nr 12, lk 32
 
==Vaata ka==
56. rida ⟶ 73. rida:
* Belgia fovism
 
== Märkused ja viitedViited ==
{{Viited}}
 
# ↑ Solange de Behr, "Les XX", Liège'i modernse ja kaasaegse kunsti muuseum, 1994 [1] [arhiiv].
# ↑ Brüsseli Kuninglikku Kaunite Kunstide Akadeemiasse immatrikuleeritud matrikli numbriga 18568 (aastatel 1916–1920) – allikas ARBA-ESA arhiivid [2] [arhiiv].
# ↑ ''Prestiižsed õpilased. Et tähistada 300 tegutsemisaastat, avaldas akadeemia austust suurtele kunstnikele, kes on jätnud märgi selle institutsiooni ajalukku nagu [[Victor Horta]] kes oli neli aastat akadeemia direktor (1927–1931), Henry Lacoste (direktor 1954–1957), Amédée Lynen, Herman Richir, Victor Servranckx, Éliane de Meuse, Robert Schuiten, Albert Mangonès, Claude Strebelle, Max Van Dyck, [[Paul Delvaux]], [[René Magritte]], [[Vincent van Gogh]], [[James Ensor]]… [3] [archive]''.
# ↑ Max Van Dyck (1902–1992), õppejõud ja seejärel direktor Anderlechti Akadeemias (tarbekunsti osakond).
# ↑ Guy Dotremont, "Les Concours Godecharle ont cent ans 1881-1981", 1981.
# ↑ Paul Caso, monograafia "Éliane de Meuse", lk 7.
# ↑ Paul Piron, "Dictionnaire des artistes plasticiens de Belgique des XIX<sup>e</sup> et XX<sup>e</sup> siècles", köide 3, lk 235-238.
# ↑ Charles Bernard [arhiiv].
# ↑ Paul Caso, monograafia "Éliane de Meuse", lk 9.
# ↑ "Un demi-siècle d'expositions Palais des beaux-arts Bruxelles"'', välja andnud Société des expositions du Palais des Beaux-Arts, Brüssel, lk 50.''
# ↑ K. de Bergen, Le Journal des Beaux-Arts, 23. oktoober 1936.
# ↑ Sander Pierron, Le Courrier d'Anvers, 13. november 1936.
# ↑ L. J., ''La Flandre libérale'' (Gand), 1. november 1936.
# ↑ täna CBC Banque & Assurance.
# ↑ koos [[Berthe Morisot]]', [[Mary Cassatt]]i, Marie Laurencini ja [[Marie Laurencin|Marie Bashkirtseff]]iga.
# ↑ koos Anto Carte’i, Constant Permeke, Gustave de Smeti, Isidore Opsomeri ja [[René Magritte]]’iga.
# ↑ teiste hulgas koos Rik Woutersi, Jos Alberti, Charles Dehoy, Philibert Cockxi, Jean Brusselmansi, Ramah’, Ferdinand Schirreniga.
 
==Kirjandus==
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Éliane_de_Meuse"