Friedrich I (Brandenburg): erinevus redaktsioonide vahel

'''Friedrich''' (21. september 1371 – 20. september 1440) oli viimane [[Nürnbergi linnakrahvkond|Nürnbergi linnakrahv]] aastatel 1397-14271397–1427 ('''Friedrich VI'''), [[Ansbachi markkrahvkond|Brandenburg-Ansbachi markkrahv]] aastast 1398, [[Bayreuthi vürstkond|Brandenburg-Kulmbachi]] markkrahv aastast 1420 ja [[Brandenburgi mark|Brandenburgi kuurvürst]] ('''Friedrich I''') aastast 1415 kuni oma surmani. Temast sai esimene [[Hohenzollernid|Hohenzollerni dünastia]] liige, kes valitses [[Brandenburgi mark]]krahvkonda.

Friedrich sündis [[Nürnberg]]is linnakrahv [[Friedrich V (Nürnberg)|Friedrich V]] (1333–1398) ja [[Wettinid|Wettinist]] vürstinna [[Elisabeth von Meißen]]i teise pojana. Ta asus varakult oma õemehe, [[Habsburgid|Habsburgist]] Austria hertsogi [[Albrecht III (Austria)|Albrecht III]] teenistusse. Pärast Albrechti surma 1395. aastal võitles ta [[Luksemburgi dünastia|LuksemburgistLuksemburgi dünastiast]] pärit Ungari kuninga [[Sigismund (Saksa-Rooma keiser)|Sigismundi]] poolel sissetungivate [[Osmanite sõjad Euroopas|Osmanite]] vägede vastu. Tema ja ta vanem vend [[Johann III (Nürnberg)|Johann]], Sigismundi õe [[Markéta Lucemburská (1373–1410)|Markéta Lucemburská]] abikaasa, võitlesid 1396. aasta [[Nikopoli lahing]]us, kus nad said hävitava kaotuse osaliseks.

Pärast Friedrichi tagasitulekut Nürnbergi jagas ta oma isa [[Frangimaa]] pärandi oma venna Johanniga, kes sai [[Bayreuthi vürstkond|Bayreuthi vürstkonna]], samas kui Friedrich sai [[Ansbachi markkrahvkond|Ansbachi markkrahvkonna]];. vennadVennad valitsesid üheskoos [[Nürnbergi linnakrahvkond]]a. Esialgu üritas Friedrich vahendadalepitada keiserlikkuvõimu segadustpärast võitlevat Sigismundi vanemavanemat poolvennapoolvenda, Saksa kuningakuningat [[Wenzel (Saksa kuningas)|Wenzeli]]<nowiki/>t ja Pfalzi kuurvürsti [[Ruprecht (Saksa kuningas)|Ruprechti]] partei vahelparteid, kuid 1399. aasta septembrist võitles ta siiski oma õe [[Elisabeth von Hohenzollern-Nürnberg|Elisabethi]] abikaasa Ruprechti poolel. Wenzel kukutati lõpuks ja Ruprecht valiti 21. augustil 1400 [[Roomlaste kuningas|Roomlasteroomlaste kuningaks]].

Friedrich jätkas Ansbachi valitsemist 1409. aastal ja asus pärast tugevat vaenu kuningas Sigismundi teenistusse. 1410. aastal jättis sakslaste kuninga [[Ruprecht (Saksa kuningas)|Ruprechti]] surm [[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma riigi]] trooni tühjaks. Sigismund värbaspalus Friedrichi abi trooni saamiseks. Sel ajal valitses Brandenburgi [[Jobst Brandenburgist|Jobst]] ja oli seega üks [[kuurvürst]]idest, kellel oli õigus hääletada uue kuninga suhtes. Sigismund vaidlustas aga Jobsti nõude Brandenburgile ja tema õiguse hääletada keisri valimisel. Sigismund nõudis neid õigusi endale ja määras Friedrichi esindama teda Brandenburgi kuurvürstina keisri valimisel 20. septembril 1410. Kuigi Sigismund selle alghääletuse võitis, võitis Jobst enamuse valijate toetuse 1410. aasta oktoobris toimunud valimistel ja nõudis keisritrooni endale. Jobsti surm kahtlastel asjaoludel 1411. aasta jaanuaris avas Sigismundile tee Brandenburgi saamiseksendalesaamiseks ja tema vaieldamatuks valimiseks keisririigi kuningaks hiljem samal aastal. Tänutäheks Friedrichi teenete eest tegi kuningas Sigismund temast ''Oberster Hauptmann'''i ja ''Verwaltermargi der Marken''halduri (1411). Raudse käegaFriedrich võitles Friedrichraudse käega Brandenburgi [[Mark (territoorium)|margi]] mässulise aadli (eriti [[Quitzow]]i perekonna) vastu ja taastas lõpuks julgeoleku. Friedrichist sai ka [[Papagoide ühing]]u liige.

[[Konstanzi kirikukogu]]l (30. aprillil 1415) andis Sigismund Friedrichile Brandenburgi [[markkrahv]]i ja [[kuurvürst]]i tiitlid. 21. oktoobril 1415 toimus Brandenburgi [[Maapäevmaapäev]], mis andis talle võimu [[Berliin]]is. Kuningas andis markkrahvkonna talle ametlikult lääniks 18. aprillil 1417. Kui Friedrich ei nõustunud Sigismundi sunniviisilise tegutsemisega [[Hussiidid|Hussiitidehussiitide]] vastu, siis nendevahelised suhted jahenesid.

Pidev vaen Brandenburgi aadliga viis Friedrichi 1425. aastal taandumiseni tema [[Cadolzburg]]i lossist ja 1426. aastal markkrahvkonna valitsuse üleandmiseni oma pojale [[Johann (Brandenburg-Kulmbach)|Johannile]] (Friedrich jäi siiski kuurvürstiks). Pärast 1427. aastat organiseeris ta keisri sõda Hussiitidehussiitide vastu ja osutas seejärel olulist abi ''Praha Compacta''lepingu vahendamisel [[Firenze kirikukogu|Baseli kirikukogul]] (30. novembril 1433).

Pärast temaFriedrichi surma 1440. aastal järgnessai Friedrichile kuurvürstinakuurvürstiks tema vanuselt teine poeg [[Friedrich II (Brandenburg)|Friedrich II]].

[[Pilt:Friedrich I Brandenburg Siegesallee Zitadelle.JPG|thumb|19. sajandi Friedrich I kuju, mille lõi [[Ludwig Manzel]], osa endisest ''[[Siegesallee|Siegesalleest]]st'', nüüd [[Spandau kindlus]]es Berliinis]]

Ta abiellus [[Elisabeth von Bayern (1383–1442)|Elisabethiga]] (1383 – 13. november 1442), Baieri-Landshuti hertsogi [[Friedrich (Baieri)|Friedrichi]] ja [[Maddalena Visconti]] tütrega. Nende lapsed olid:

# [[Johann (Brandenburg-Kulmbach)|Johann "Alkeemik"]] (1405–1465)

# [[Friedrich der Jüngere (Brandenburg)|Friedrich "Paks"]] (u.1424 – 6. oktoober 1463)