Retoorika: erinevus redaktsioonide vahel

Kuna iidsed kreeklased hindasid kõrgelt avalikku poliitilist osalust, kujunes retoorika poliitika mõjutamise otsustavaks vahendiks. Järelikult on retoorika seotud selle poliitilise päritoluga. Kuid isegi lääne kõne esialgsed õpetajad – sofistid – vaidlustasid sellist piiratud retoorika vaadet. Sofistide, näiteks Gorgiase sõnul võib edukas kõneleja rääkida veenvalt mis tahes teemal, sõltumata tema kogemusest selles valdkonnas. See meetod soovitas, et retoorika võiks olla vahendiks, et edastada mis tahes asjatundlikkust, mitte ainult poliitilises valdkonnas. Oma Encomiumis Helenile (Ἑλένης ἐγκώμιον) kasutas Gorgias isegi ilukirjanduses retoorikat, otsides enda rõõmuks Trooja Heleni süüdimatust Trooja sõja alustamisel<ref name="bBsiJ" />.

 

 

Aristoteles määras retoorikale kolm žanri: nõustamis-, kohtuekspertiisi- või kohtuprotsessi ja epideetilise žanri<ref name="mgN6k" />. Kuid isegi kui ta lõi olemasolevate retooriliste teooriate jaoks korra, laiendas Aristoteles samal ajal retoorika määratlust, nimetades seda võimeks määratleda sobilikud veenmise viisid konkreetses olukorras ja sellega muutis retoorika kohaldatavaks kõigile valdkondadele, mitte ainult poliitikale. Kui keegi võib leida, et retoorika hõlmab piinamist (selles mõttes, et piinamine on veenmise või sundimise vorm), on selge, et retoorikat ei saa vaadelda ainult akadeemilises mõttes. Kuid loogikale tuginev entümeemi peeti retoorika aluseks.

Kuid Aristotelese ajast, on loogika muutunud. Näiteks on modaalne loogika on läbinud suuri arenguid, mis muudavad ka retoorikat<ref name="YVCRR" />. Kuid Aristoteles kirjeldas ka üldisi piiranguid, mis kitsendasid retoorikakunsti avaliku poliitilise praktika valdkonnale. Ta piiras retoorikat tingimusliku või tõenäolise valdkonnaga: teemapüstitused, mis nõustuvad mitmete õigustatud arvamuste või argumentidega.

 

 

Viimase sajandi jooksul on retoorikat õppivatel inimestel olnud kalduvus laiendada oma tegevusala enamale kui kõnetekstid. Kenneth Burke väitis, et inimesed kasutavad konfliktide lahendamiseks retoorikat, määratledes ühised tunnused ja huvid sümbolitena. Oma olemuselt tegelevad inimesed identifitseerimisega kas ennast või teist isikut rühmaga. See retoorika määratlus kui identifitseerimine laiendas ulatust strateegilisest ja avalikust poliitilisest veenmisest kuni kaudseima identifitseerimise taktikani, mida tuvastati suures koguses allikatest<ref name="6NF6O" />.

Ka Sokrates polnud nõus sofistidega, väites, et nad tegelevad vaimse prostitutsiooniga. Sokrates leidis, et sofistid petavad oma õpilasi – nad ei õpeta neile mitte voorust, vaid oskust elus edukalt hakkama saada. Sokratese enda meetodit nimetatakse dialektiliseks. Sõna dialektika (kr dialektik – vestluskunst) tähistas vestluskunsti, oskust vaielda ja argumenteerida, küsida ning vastata nii, et tulemus oleks probleemi sügavam mõistmine. Sokrates pidas kõneleja eesmärgiks tõe otsimist vestluse ja vaidluse abil.

 

 

Kreeka kõnekunsti üldistatud teooria esitas vanaaja suurim mõtleja, filosoof ja teadlane-entsüklopedist Aristoteles (384–322), kes oli omakorda Platoni õpilane. Aristoteles koostas 355. a eKr teose "Retoorika", kus ta formuleeris kõnekunsti olemuse – kõne sisu peab avalduma ka selle vormis. Kõne eesmärk on esitada oma ainest uskumisväärselt. Ta käsitles avaliku kõne keelt, stiili ja ülesehitust, pannes erilise rõhu kõne selgusele. Aristoteles arvas, et väitlus- ja kõnekunsti ülesanne on iga kõnealuse asja suhtes veendumuse kujundamine. Ta seadis kõneleja eesmärgiks tõe otsimise, kindlatele loogikareeglitele tuginev vaidlus peab olema eelkõige tõe tunnetamise vahend. Õige mõttetehnika küsimusi käsitles Aristoteles oma teoses "Analüütika", kus ta esitas oma järeldusõpetuse ehk süllogistika. Aristoteles arvas, et kõneoskust on vaja eelkõige selleks, et inimene saaks ennast kaitsta ja õiglust võidule aidata.

 

=== Retoorika keskajal ===

 

Antiikfilosoofide mõju keskaja ülikoolidele oli väga tugev. Akadeemilise vabaduse algust ülikoolis on nähtud Platoni Akadeemias ja Aristotelese Lütseumis, intellektuaalne vabadus oli keskseks ka Sokratese elus. Platoni ja Aristotelese vastasseis poliitilise ja religioosse võimu survele avaldas oma mõju ka keskaegsete kõrgemate õppeasutuste kujunemisel, eriti Pariisi, Bologna ja Oxfordi ülikooli puhul.

 

=== Renessanss, reformatsioon ja Martin Luther ===

 

Trükikunsti leiutamisega Gutenbergi poolt 1445. aastal avanesid enneolematud võimalused informatsiooni levitamiseks, samas aga algab kohe ka inimeste veenmine kirjalike tekstide vahendusel. Üheks selliseks näiteks ongi reformatsioon. Kogu hilisem keskaeg ja ka Lutheri-aegne 16. sajand oli ägedate vaidluste aeg. Akadeemilised dispuudid etendasid hiliskeskaegsetes ülikoolides olulist rolli. Renessansiajastu kesksemad väitlused toimuvad katoliiklaste ja protestantide vahel. Tolleaegsed tähtsad otsused nii võitluses Roomaga kui ka hilisemas reformatsioonisises võitluses tehti just dispuutide põhjal. Eriline tähendus oli dispuutidel reformatsiooni läbiviimisel linnades.

 

=== Vastureformatsioon ===

 

Tolle aja pateetilise jutlusega kaasnesid visuaalsed ja dramaatilised efektid. Näiteks hoidis jutlustaja käeulatuses surnupealuud, millele pani pähe erinevaid peakatteid – mütse, parukaid, kiivreid, kroone. Mõni jutlustaja pidas surnupealuuga dialoogi. Kuulajate psühholoogiliseks üleskütmiseks loeti kuulajaskonnale ette taevast või põrgust saabunud kiri.

 

=== Valgustusajastu ja Prantsuse revolutsioon ===

 

 

19. sajandi lõpul hakkas retoorika omandama halvustavat tähendust ning retoorikaõpinguid kaotasid oma senise tähenduse. See oli pika protsessi tulemus, mis sai alguse renessansiajastust, mil retoorikaõpetusest kujunes üsna ühekülgne Cicero stiili jäljendamine. Rünnak ei olnud mitte kõnekunsti vastu üldse, vaid tegemist järjekordse aasia ja atika stiili konfliktiga. Kui renessanss- ja klassitsismiajastu antiigiihalus toetasid kreeka ja rooma eeskujudele toetuvaid retoorikaõpinguid, siis romantismiajastu vastandas end klassikaliste normide matkimisele ning see oli üks põhjus, miks retoorikaõpingud kaotavad oma tähenduse.

Demokraatlik ühiskond on kõne- ja väitluskunstile parim kasvulava. Sõna jõudu saab kaasaja tehnika võimaluste juures oluliselt suurendada. Helivõimendus, raadio, televisioon ja muud meediakanalid võimaldavad edastada nii suulise kui ka kirjaliku teksti lühikese ajaga paljude inimesteni. Kaasaja demokraatliku ühiskonna olulisemad kõne- ja vaidluskunsti lavad nagu vanasti Kreekaski on parlament ja kohtusaal. Kõne- ja väitluskunst hoogustusid Euroopas ja Ameerikas koos demokraatia arenguga.

 

 

1960ndatel võitles Martin Luther King mustanahaliste õiguste eest, propageerides oma kõnedes vägivallatu võitluse põhimõtet. Ta korraldades rohkesti meeleavaldusi, pidas seal jõulisi kõnesid, mille mõju ühiskonnas oli enneolematult võimas. Loomulikult kuuluvad sajandi silmapaistvate kõnemeeste hulka ka Lenin, Hitler ja Castro.

Euroopaliku väitluse kodumaaks võib lugeda Inglismaad, kus on väga pikaajalised väitlustraditsioonid Oxfordi ja Cambridge'i ülikoolist. Inglise parlamentaarse kõnekunsti ajalugu ulatub juba 17. sajandisse ning edukate kõnelejatena jäävad ajalukku sellised nimed nagu O. Cromwell, E. Burke, W. Pitt vanem ja noorem.

 

 

 

Sõnavabaduse ja vaba turumajanduse tingimustes on maailm avatud kõikvõimalikele kõnelejatele. Suurema mõjujõu ühiskonnas aga saavutab ikka see, kelle sõnu rohkem usutakse. Sellest, kuidas retoorika abiga kõneleja oma mõjujõudu saab suurendada, tuleb juttu järgmises peatükis, kus on vaatluse all demagoogiavõtted.