Ilmar Rootsi

Ilmar Rootsi (12. mai 1937 – 19. veebruar 2021) oli Eesti sportlane ja üks tuntumaid jahindusloolasi.

Ilmar Rootsi oli pärit Harjumaalt Padiselt, kuid suurem osa tema elust möödus Tartus, ta oli ka Tartu Jahindusklubi liige.

Noorena oli Ilmar Rootsi aktiivne sportlane, kahekordne Eesti meister kesk- ja pikamaajooksus. 1966. aastal lõpetas ta Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonna, töötas treeneri ja metoodikuna, võitis hiljem medaleid veteranide Euroopa meistrivõistlustelt.

Jahimehe ja suure ajaloohuvilisena kujunes Ilmar Rootsist aastate jooksul Eesti jahindusajaloo üks parimaid tundjaid ja uurijaid. Ta avaldas üle saja artikli ajakirjades Eesti Loodus, Eesti Mets, Eesti Jahimees, kirjutades Eesti jahinduse ajaloost ja ulukitest, meie esivanemate uskumustest ja kommetest seoses jahi ning ulukitega.

Tema elutööks kujunes aga hundi mineviku ja rahvapärimuste uurimine. Tõuke selleks sai ta 1980. aasta käigust Eesti kirjandusmuuseumisse, mil hakkas uurima meie esivanemate jahipidamise ja ulukite kohta käivat pärandust Jakob Hurda ja Matthias Johann Eiseni rahvaluulekogudes ja rahvaluule arhiivis. Uurimistöö tulemusena ilmus 2005. aastal põhjalik monograafia „Tuli susi soovikusta“ ja 2011. aastal kaitses Rootsi Tartu ülikoolis doktoritööd „Hunt ja inimene: suhted Eestis XVIII sajandi keskpaigast XIX sajandi lõpuni“. Veel on tema sulest ilmunud raamat „Jaht ja ulukid rahvakultuuris“.

Ilmar Rootsi kuulus ajalehe Jahimees ja sellest välja kasvanud ajakirja Eesti Jahimees toimkonda peaaegu väljaande asutamisest alates.

2020. aastal autasustas Eesti Jahimeeste Selts Ilmar Rootsit seltsi kõrgeima autasuga, vapimärgiga „Metsis“.