Elitarism: erinevus redaktsioonide vahel

Eliidi võim tuleneb eraomanduses olevast [[Kapital|kapitalist]] (maa, loodusvarade leiukohad, raha), mis antakse ebaõiglase tasu eest rendile (maarent) või laenatakse intressikohustusega soovijale (laenuorjus). Nimetatud vara koos sellest laekuvate tuludega pärandatakse reeglina ühelt põlvkonnalt teisele ja hallataksevõidakse hallata perekonna ühisvarana. Modernses riigis koondatakse see vara sihtasutusse, mis hoiab vara ja kasutab reeglinasagele osa tuludest ka heategevuslikul eesmärgil ([[Trust]], Fund, [[Foundation (raamistik)|Foundation]], Warf jms).

Elitaristid leiavad, et inimestevaheline ebavõrdsus on loomulik ja vältimatu, kuna inimeste kaasasündinud ning omandatud võimekus on erinev ning osa inimesi ei tule ise oma elu juhtimise ja nende valdusse antud varadega haldamisega toime<ref name="TEA" />. Seetõttu peavadki need, kes saavad asjadest aru, ennast kehtestama selle elanikkonna osa üle, kes endaga toime ei tule.

Elitaristlik valitsuskultuur (inglise keeles: elitism) tähendab ühiskonda, mis keskendub kapitali ja sellest tuleneva võimu koondamisele enda kätte. Kapitali saab intensiivselt kontsentreerida vaid ebaõigluse ja vägivallaga, mistõttu vajab eliit oma eesmärgi saavutamiseks organisatsiooni ehk riigi abi.

Elitarism sündis sõdalaste (vaba mees) hõimudest, kes teisi kogukondi terroriseerides ja tappes alistasid ning maksustasid nad, muutudes seeläbi valitsevaks seisuseks ehk eliidiks. Elitaarne valitsuskultuur realiseerub, kui eliidil õnnestub saavutada kontroll kogukonna ühisomandija ressursside üle ning selle liikmed loovutavad iseseisva mõtlemise võimevõimu oma valitsejatele (vaba kogukond muutub sõna otseses mõttes lambakarjaks ja eliit võtab enesele karjase positsiooni). Elitarism põhineb eesõigusel omada ja valitseda inimeste toimetulekuks vajalikke ressursse (maa, loodusvarad, raha, teadmised jms).

Elitaristlik klassiühiskond kinnistub, kui inimesed ei vaidlusta enam valitsevat ebavõrdsust ning nõustuvad eliidi eesõiguse ja eestkosteõigusega. Sõltuvalt ühiskonna arengu- ehk haridustasemest langeb lihtrahvas orja, pärisorja või laenuorja staatusse. Rikkus kontsentreeritakse kõrge töökohustuse, maarendi või laenuintressiga, millele lisanduvad maksukohustused.