Redaktsioon: 18. veebruar 2021, kell 09:09 redigeeri Kuriuss (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 185 813 muudatust PResümee puudub Märgis: Visuaalmuudatus ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 18. veebruar 2021, kell 09:15 redigeeri eemalda Kuriuss (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 185 813 muudatust PResümee puudub Märgis: Visuaalmuudatus Uuem muudatus →
1. rida: {{Keeletoimeta\|kuu=veebruar\|aasta=2021}} '''Kitarrivõimendi''' (slängis "kitarrivõim") on elektrooniline seade, mis muudab kitarri helipeast tuleva nõrga signaali piisavalt tugevaks, et seda läbi valjuhääldi inimese kõrvale kuuldavaks heliks teha. Kitarrivõimendid ehitatakse koos valjuhääldiga ühte kasti kokku, või eraldi. Igal kitarrivõimul on omapärane heli. Enamikul kitarrivõimenditel on sisseehitatud ekvalaiser ja moonutuse (''distortion''), mõnel ka kaja- (''reverb'') nupp. 9. rida: Kitarrivõimendite ajalugu võib hakata arvestama alates lambipirni leiutamisest [[Thomas Alva Edison\|Thomas Edisoni]] poolt aastal 1879. Valgustuse eesmärgil kasutatava lambi tööpõhimõte sarnaneb helivõimenduses kasutatavate lampide omaga: mõlemad töötavad vaakumis, küll aga erinevad nad elementide arvu poolest pirnis.<ref name=":0">{{Raamatuviide\|autor=Charles R. Couch\|pealkiri=Designing Vacuum Tube Amplifiers and Related Topics\|aasta=2009\|koht=California\|kirjastus=Eureka\|lehekülg=}}</ref> Klassikalisel lambipirnil on sees vaid 1 element ehk [[katood]], mille eesmärk on anda valgust. Aastal 1883 lisas Edisoni assistent William Hammer lambipirni sisse teise elemendi ehk [[~~Anood\|anoodi~~anood]]i. Hammer eksperimenteeris oma lahendusega ning avastas, et andes anoodile positiivse ~~ning~~ja katoodile negatiivse elektrilaengu, tekib vaakumis elektronide voog negatiivselt positiivsele. Seda nimetati Edisoni efektiks ning esialgu ei peetud seda mingitmoodi tähtsaks nähtuseks. 1906. aastal arendas Yale’i ülikooli füüsik [[Lee De Forest]] seda kontseptsiooni veel edasi, lisades katoodi ja anoodi vahele kolmanda elemendi, nimelt võre. Nüüdsest oli võret läbiva elektrivooluga võimalik kontrollida elektronide voogu katoodilt anoodile ning veel enam, seda [[Võimendi\|võimendada]]. Vaakumlampi arendati järgnevatel aastakümnetel veel edasi ning aastaks 1930 suutsid paremad lambid anda välja üle 1 W võimsust. Vaakumlamp andis võimaluse raadio ja muu telekommunikatsiooni võrgu arenguks 20. sajandi algul. Kogu heliga ~~seonduv~~seotu, alustades telefonivõrgust lõpetades muusika salvestamise ja kuulamisega, hakkas ~~baseeruma~~põhinema vaakumlampidel. ~~Ning veel enam, tehnoloogiliselt~~Tehnoloogiliselt olid vaakumlambid nii universaalsed, et need hakkasid vaikselt jõudma peaaegu kõikidesse elektriseadmetesse.<ref>{{Netiviide\|autor=\|url=https://www.psaudio.com/article/vacuum-tubes-a-brief-history/\|pealkiri=Vacuum Tubes: A Brief History\|väljaanne=\|aeg=\|vaadatud=11.2020}}</ref> Pärast Teist maailmasõda oli läänemaailm aga jõudnud arusaamale, et vaakumlambid hakkavad tänu oma kohmakusele ja ebaefektiivsusele tehnoloogia arengut piirama ning nende asemele oleks vaja midagi töökindlamat ja energiasäästlikumat. Vaakumlampide energiatarbimine oli tehnoloogia arengul piduriks saanud – nad tarbisid liialt palju voolu, samuti kuumenesid nad töötades kõrgele temperatuurile, mistõttu oli neid mõningates seadmetes keeruline kasutada. Samuti võtsid nad seadmetes palju ruumi, olles takistuseks tehnoloogia miniaturiseerimisel. Kui katsetusi transistorilaadse seadme loomiseks oldi tehtud juba paar aastakümmet, siis tänapäevane versioon sellest seadmest leiutati aastal 1947 Bell ~~Laboratories’i~~Laboratoriesi teadlaste poolt. Transistor tarbis vaakumlampidest kordades vähem voolu, ~~tema~~selle mõõtmed olid tunduvalt väiksemad ning samuti puudus transistoritel ülekuumenemiseoht, kuna nad ei eraldanud töö ajal soojust.<ref name=":0" /> Kogu läänemaailma elektroonikatööstus võttis transistori kiirelt omaks tema töökindluse ja efektiivsuse tõttu ning nõudlus vaakumlampide ~~vastu~~järele hakkas kahanema. Kuna kallimate vaakumlampide tootjad ei suutnud enam kasumit teenida, pidid nad tootmise lõpetama ning järelejäänud odavamate lampide tootjad viisid keskmise kvaliteedi aastakümnete jooksul alla. Ilmselt umbes pooled tänapäeval toodetud vaakumlampidest oleks 1950-ndatel lääneriigi lambitootjate tehaseliinilt kõrvale lükatud.<ref name=":0" /> Tänapäeval kasutatakse vaakumlampe peale kitarrivõimendite väga vähe. Kuna transistor on nii palju töökindlam ja efektiivsem, siis on kogu moodne elektroonika üles ehitatud toimima transistoritel. === ~~Kitarrivõimendite~~Kitarrivõimendi ajalugu === Vajadus kitarri võimendamise järele tekkis [[~~Bigbänd\|bigbändide~~bigbänd]]ide ajastul 1920-ndatel. Kuna kitarr on ilma võimenduseta orkestrist ja trummidest tunduvalt vaiksem instrument, siis polnud seda ülejäänud bändi seest kuulda. Elektromagnetilise [[helipea]] paigaldamine kitarrile, koostöös võimendusega võimaldas kitarril teiste instrumentide seast esile tulla.<ref>{{Netiviide\|autor=\|url=https://missionengineering.com/early-history-of-the-amplifier/\|pealkiri=Early History of the Amplifier\|väljaanne=\|aeg=\|vaadatud=11.2020}}</ref> Esimesed spetsiaalselt kitarrile ehitatud võimendused loodi 1930-ndatel USA-s, kuid kitarri tõeline võidukäik sai hoo sisse pärast Teist maailmasõda. Läänemaailma muusika liikus järjest enam suunas, kus kitarri kasutamine koos võimendusega oli ülipopulaarseks muutumas. Need võimendused polnud aga ikkagi piisavalt võimsad ning muusikud keerasid neid nii valjuks, et heli hakkas moonduma. Algul püüti seda vältida ning helitehnikud ja insenerid püüdsid leida viise, kuidas moonutusest pääseda, kuid kiirelt jõuti arusaamale, et seda moonutatud heli saab väga hästi ära kasutada.<ref>{{Netiviide\|autor=\|url=https://www.openculture.com/2018/09/brief-history-guitar-distortion-early-experiments-happy-accidents-classic-effects-pedals.html\|pealkiri=A Brief History of Guitar Distortion: From Early Experiments to Happy Accidents to Classic Effects Pedals\|väljaanne=\|aeg=\|vaadatud=11.2020}}</ref> Üheks moonutuse põhjuseks 1950-ndatel ja 1960-ndatel oli ka võimendite kvaliteet. Kuna enamus muusikuid polnud just kõige rikkamad, ei saanud nad endale kalleid võimendusi lubada. Tänu selle olid enamus võimendusi ehitatud kiirelt ja odavalt, mis tingis ka heli moonutuse kerge tekkimise. Oluliseks verstapostiks kitarrivõimenduste heli osas võib lugeda The ~~Kinks’i~~Kinksi lugu “You really got me” (1964). Selles loos oli moonutuse tase tol ajal ennekuulmatu ning see sai aluseks kogu rokkmuusikale.<ref>{{Netiviide\|autor=\|url=http://education.lenardaudio.com/en/13_guitar_amps_2.html\|pealkiri=Instrument Amp History\|väljaanne=\|aeg=\|vaadatud=11.2020}}</ref> Kuni 1960-ndate lõpuni olid kitarrivõimendused põhiliselt lamptehnoloogial põhinevad, kuid 1970-ndate alguseks oli kitarri populaarsus hüppeliselt kasvanud ning see nõudis järjest rohkem toodangu suurendamist ~~ning~~ja odavamat hinda. Seda võimaldasid transistorid ning kitarr jõudis järjest suurema arvu noorte kodudesse. Järgnevatel aastakümnetel toimus kitarrivõimendite areng ja viimistlemine ning tänapäevani pole nende tööpõhimõte muutunud. Ainukese erandina võib välja tuua digitehnoloogial põhinevate võimenduste tekkimise 1990-ndatel.<ref>{{Netiviide\|autor=\|url=http://www.gmarts.org/index.php?go=213\|pealkiri=\|väljaanne=\|aeg=\|vaadatud=11.2020}}</ref> === Kuidas kitarrivõimendi töötab? === Kitarrivõimendi saame jaotada kolmeks osaks: eelvõimendi, lõppvõimendi ja valjuhääldi. Heliliselt on nendest kõige olulisem eelvõimendi. Kitarri enda signaal ilma võimendita on väga nõrk ja tuhm ning kuulajale igav. Eelvõimendi ülesandeks on tõsta helitugevus lõppvõimendi parameetritele piisavalt vastuvõetavaks signaaliks. Seda tehes on võimalik hakata heli muutma [[ekvalaiser]]i abil. Enamusel võimendustel on olemas bassi, keskmiste ja kõrgete helide reguleerimise nupud. See reguleerimine toimubki just eelvõimendis. Samuti on enamusel võimendustel ka eraldi moonutuse (''gain, distortion'') nupp. Sellega saab reguleerida signaali tugevust eelvõimendis ning signaali üle eelvõimendi piiri keerates saamegi moonutatud heli. Seda just enamus kitarriste otsivadki. ''Sound''’i kujundamise poolest on eelvõim ilmselt kogu signaaliahela kõige olulisem osa. Enamus eelvõimendeid on ehitatud sedaviisi, et neis on ka minimaalsed mürasummutusomadused ning kogu eelvõimendi töö baseerub kas vaakumlampidel või transistoritel.<ref name=":1">{{Netiviide\|autor=\|url=https://rolandcorp.com.au/blog/inside-guitar-amplifier-part-1\|pealkiri=https://rolandcorp.com.au/blog/inside-guitar-amplifier-part-1\|väljaanne=\|aeg=\|vaadatud=11.2020}}</ref> Pärast eelvõimendust on kitarri signaal küll tugevam, kuid ikkagi mitte piisavalt tugev valjuhääldi toitmiseks. Kõlapildi poolest on signaal nüüd valmis, kuid meile kõigile piisavalt kuuldavaks tegemiseks on vaja veel ühte võimendusastet, mida nimetatakse lõppvõimenduseks. Kui eelvõimu ülesandeks oligi heli muuta ~~ning~~ja kujundada, siis lõppvõim seda teha ei tohiks. Tema ülesanne on ainult heli tugevamaks muutmine ning kõlapilt peaks siseneval ja väljuval signaalil olema võimalikult sarnane. Ka lõppvõimendi olulisteks komponentideks on kas lambid või transistorid, mis omavahel võrrelduna annavad lõpuks ikkagi erineva ''sound''’i. Võimendi viimaseks osaks on [[valjuhääldi]], mis muudab elektrisignaali inimesele kõrvaga kuuldavaks heliks. See on kõige otsesem lüli meie kuulmismeele ja võimendi vahel, mistõttu on valjuhääldi olulisust keeruline üle hinnata ning võimendi helikarakteristika tekkimise juures on valjuhääldil võtmeroll. Oluline on ka valjuhääldite suurus ja arv: suuremate ja mitme valjuhääldiga võimendid annavad ~~rohkem~~ bassisema heli, ühe väikse valjuhääldiga võimendid keskenduvad rohkem kesksageduste esiletoomisele ning on mõeldud kodus harjutamiseks.<ref name=":1" /> ==Viited==

Kitarrivõimendi: erinevus redaktsioonide vahel