Omadussõna: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
two repeated words (booster) |
P ce |
||
1. rida:
'''Omadussõna''' ehk '''adjektiiv''' ([[ladina keel]]es ''nomen adiectivum'') väljendab asjade, olendite või nähtuste omadusi ja seisundit, vastates algvormis küsimusele ''missugune?'' Omadussõnade [[sõnaliiki]] kuuluvad [[sõna]]d, mida kasutatakse [[nimisõna]] või [[nimisõnafraas]]i [[täiend]]ina sellega tähistatud [[asi|asja]] [[omadus]]e (või ka [[suhe (filosoofia)|suhte]]) märkimiseks, samuti [[öeldistäide|öeldistäitena]] niisuguse omaduse [[predikatsioon|preditseerimiseks]] asjale, mida tähistab [[lause]] [[alus (keeleteadus)|alus]]. Omadussõna väljendab asjade, olendite või nähtuste omadusi ja seisundit, vastates algvormis küsimusele ''missugune?'' [[Morfoloogia|Morfoloogiliselt]] on tegemist [[käändsõna]]ga. [[Süntaks|Süntaktiliselt]] on adjektiiv tihedalt seotud nimisõnaga, ühildudes sellega enamasti [[arv]]us ja [[kääne|käändes]]. Adjektiiv on laiendatav kas [[asesõna]] või [[määrsõna]]ga. Adjektiiv seondub käände-, arvu- ja võrdluskategooriaga.
==Jagunemine==
19. rida:
* sõnakujud, mis ei seostu ühegi muu sõna omastava ega osastavaga, nt ''eri asjad, ise asjaajamine, väärt mõtted, auväärt iga'';
* sõnakujud, mis seostuvad muutuvate nimi- või omadussõnadega, kuid millel teatud tekstiümbruses käändelised muuted puuduvad, nad ei ühildu, nt ''sula lumest, mäda õunal, täis kõhust''.
* osa adjektiividena käituvaid sõnavorme ühildub oma põhisõnaga üksnes kindlatel süntaktilistel tingimustel, nt vrd [[eestäiend|ees-]] ja [[järeltäiend]]ilist kasutust ''loetud raamatutest vs. raamatutest, loetutest möödunud aastal''.
==Omadussõna kokkupuutealad teiste sõnaliikidega==
26. rida:
Sõnaliigi määratlemisel võivad probleeme tekitada nn käändumatud e vaegomadussõnad. Need on omadussõnad, mis väljendavad omadust ja esinevad lauses täiendina, kuid millel pole morfoloogilisi vorme ja seetõttu ei ühildu need põhisõnaga nagu tavalised omadussõnad. Need on enamjaolt kas mingid omadust väljendavad kivinenud sõnakujud ('''''katoliku''' usk'', '''''kulla''' mees'') või [[pärisnimi|pärisnime]] omastava käände vormid, mida on hakatud kokkuleppeliselt (alates 1919. aastast) väikese tähega kirjutama ('''''prantsuse''' kirjandus'').
Praegune soovituslik suund on kohanimede puhul eelistada taas suurtähelist kuju (v.a keelte ja rahvuste või hõimude nimetused), nt ''soome keel'', ''Rootsi hokimeeskond'', ''Kuuba sigar'', ''Hiina restoran'', ''luteri usk'' jt. Suurtähelised kujud tuleks lugeda nimisõnaks, väiketäheliste puhul võimalik kahetine tõlgendus (omadussõna/nimisõna).
===Omadussõna ja määrsõna===
33. rida:
Probleemsed on ka tugevaastmelise [[seesütlev kääne|seesütlevaga]] sõnad – ''loppis, rikkis, lontis, längus, turris'' jt. Nt ''Auto on '''rikkis''''' (küsimustada saab seda ''missugune?'', mitte ''kuidas?'' või ''kus?'' küsimuse abil, sest vastavat käändsõna pole enam keeles olemas). Kui seda tüüpi seisundisõnad esinevad täiendi või öeldistäitena, siis võiks need lugeda omadussõnadeks, nt '''''lokkis''' juuksed, '''sompus''' ilm, '''kissis''' silmad''. Kui need laiendavad aga [[tegusõna]], tuleks need lugeda määrsõnadeks, nt vrd ''Ta nägu püsis kogu päeva '''loppis''''' (adv). ''Ta '''loppis''''' (adj) ''nägu tõmbas kogu päeva tähelepanu''. Need on sõnad, mis on [[täiendifraas]]ides kaotanud oma kunagise adverbilisuse ehk [[verb]]i juurde kuulumise.
Probleeme võivad põhjustada ka liitsõnad, mille põhisõnaks on ''-karva, -ohtu, -väärt, -võitu, -värki''. Neid ei saa käänata ega võrrelda, seega puuduvad neil prototüüpsed adjektiivide morfoloogilised omadused, ent samal ajal on nad siiski omadussõnad, mis on peaaegu kaotanud oma esialgse leksikaalse tähenduse.
===Omadussõna ja tegusõna===
Probleeme on [[olevik (keeleteadus)|oleviku]] ja [[minevik (keeleteadus)|mineviku]] [[kesksõna]]dega (''v-, tav-, nud- ja tud-''). Mõlemat tüüpi kesksõnu kasutatakse täiendina, kuigi tundub, et ''-nud'' ja ''-tud'' on tegusõnalisuse rohkem säilitanud kui oleviku kesksõnad, nt '''''lugev''''' (missugune?) ''laps, '''loetav''''' (missugune?) ''raamat''. Sama ka ''mata''-vormiga, nt ''tegemata töödest, lugemata raamat''. Need kuuluvad verbivormistikus käändeliste vormide hulka. Oleviku kesksõna on ühtaegu nii verbi käändeline vorm kui ka omadussõna, millel on olemas omadussõna omadused: ta käändub, tal on olemas võrdlusastmed ja ta esineb lauses täiendi või öeldistäite rollis ('''''loetav''' raamat, '''loetavat''' raamatut, '''loetavasse''' raamatusse; '''loetavaim''' raamat''). Nt samalaadne ka '''''haukuja''' koer'', kus ''haukuja'' on omadussõna. Verbi kasuks räägib kesksõnade puhul see, et neid saab laiendada adverbidega, mis verbi laienditena on säilitanud esialgse seose, nt ''kiiresti '''jooksev''' poiss''. Samas on mõeldav ka omadussõnadeks analüüsimine, kui arvestada nende sõnade funktsiooni lauses.
===Omadussõna ja [[hüüdsõna]]===
Piirialal paiknevad juhtumid, kus traditsiooniline hüüdsõna (=muutumatu sõna) saab lauses omadussõnalise kasutuse, nt ''liivale jäid '''liipa-lääpa''' jäljed'' või '''''uih-aih''' mõtted''.
===Omadussõna ja asesõna===
48. rida:
===Omadussõna ja [[arvsõna]]===
Omadussõnadeks tuleks lugeda arvsõnadest ''ne-''liite abil tuletatud sõnad, nt ''seitsmene, kahene, tuhandene''. Omadussõnana võib esineda ka teine tähenduses ‘teistsugune’, nt ''Kõik oli siis '''teine'''''.
==Kirjandus==
| |||