Guillaume Apollinaire: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
PResümee puudub |
||
3. rida:
[[Pilt:Apollinaire Rouveyre 1914.webm|thumb|thumbtime=1|upright=1.5|Guillaume Apollinaire (vasakul) ja André Rouveyre, 1914]]
'''Guillaume Apollinaire''' [gi'jom apoli'neer] ({{IPA-fr|ɡiˈjom apɔliˈnɛʁ|lang}}; [[26. august]] [[1880]] [[Rooma]] – [[9. november]] [[1918]] [[Pariis]]) oli
Guillaume-Albert Dulcigni sünnidokumentides on märge: ema ja isa
Lapsepõlve veetis Apollinaire [[Itaalia]]s ja Lõuna-Prantsusmaal. [[1901]]–[[1902]] töötas ta [[Saksamaa]]l. Tagasi [[Pariis]]is, pidas ta pangaametniku ja ajakirjaniku ametit ning suhtles laia kirjanike- ja kunstnikeringiga, tema sõprade hulgas olid näiteks [[Maurice de Vlaminck]], [[Pablo Picasso]] ja [[André Derain]]. Kunstikriitikuna kaitses Apollinaire avalikkuse ees [[avangardism|avangardistlikku]] kunsti ning tal olid head kontaktid itaalia [[futurism|futuristidega]]. [[1911]]. aastal kahtlustati Apollinaire'i alusetult seotuses vargusega [[Louvre]]’is, kuid vabastati pärast mõnepäevast aresti.
[[1913]]. aastal ilmus luulekogu "Alkoholid". [[1914]] astus Apollinaire sõjaväkke. [[1916]] sai Apollinaire haavata ja peaaegu samal ajal ilmus "Mõrvatud poeet", novellikogu, mille nimilugu esitab mütologiseerivalt autori eluloo. Sõna "sürrealism", mis hiljem märgib tervet kirjandussuunda, kasutas Apollinaire iseloomustamaks oma näidendit "Teiresiase nisad", mis kanti ette [[1917]]. aastal. [[1918]] ilmus "Kalligrammid", [[ideogramm]]iliste luuletuste kogumik. Apollinaire'i ümber hakkasid koonduma noored luuletajad nagu [[André Breton]] ja [[Louis Aragon]], kellest hiljem kujunes välja [[sürrealism|sürrealistide]] tuumik. Pärast Apollinaire'i surma anti välja tema lõpetamata romaan, Pariisi-kroonika ning hulganisti avaldamata ja seni vaid ajakirjanduses avaldatud luuletusi. Ilmusid Apollinaire'i kunstikriitilised tööd, kirjad ja filmistsenaarium.
Apollinaire'i looming on ositi [[sümbolism|sümbolistlik]] (kasutatud sümbolid, üldine tonaalsus), kuid ta tunnistas end olevat väsinud "vanast maailmast" ning otsis "uut ja humanistlikku luulet", mis laseks ülistada elu kõigis selle ilmingutes. Tulemuseks oligi see, mida ta nimetas "kalligrammiks" ning mida oleks ehk kõige täpsem iseloomustada [[kubism|kubistliku]] maali analoogiana.
| |||