Valev Mere: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
63. rida:
Poola allveelaev „Orzeł“ põgenes Tallinna 14. septembril 1939. Eesti neutraliteediseaduse alusel allveelaev interneeriti 14. septembril. [[Riigikontrolör]] [[Karl Soonpää]] päevikust<ref>https://www.err.ee/980304/karl-soonpaa-paevik-14-15-septembril-1939-aastal</ref> selgub, et Valev Mere oli ise kohapeal [[Miinisadam|Miinisadamas]] jälginud allveelaeva desarmeerimist, mis toimus vägagi aeglaselt. Mere seletas [[Riigikontroll|Riigikontrolli]] sõjaväeosakonna peakontrolör [[Martin Kelder|Martin Keldrile]], et kuna ohvitserid olid laeva pealt maha võetud ja kasiinosse paigutatud, ning allveelaev Tallinna vabatahtlikult saabunud ja Poola peaaegu löödud, ei olnud olemas ohtu, et „Orzel“ Tallinnast kuhugi läheks. Kelder iseloomustas Mere kui "heasüdamline vaikse rannasõidukapteni tüüpi mees". Nelja päeva hiljem hommikul 18. september allveelaev põgenes Tallinnast. „Orzełit“ ei enam tabatud ning Valev Mere vabastati Merejõudude juhataja ametist ja tegevteenistusest koos Merejõudude staabiülema kaptenmajor [[Rudolf Linnuste]]ga. Mere ei isegi võetud jutule, vaid ta tagandati kohe põgenemisest järgmisel päeval kaitseseisukorra seaduse § 11 p. 1 alusel president Pätsi poolt ülemjuhataja Laidoneri ettepanekul ilma pikemate arutlusteta. Nõukogude Liit kasutas „Orzeli“ põgenemist Tallinnast ettekäändena Eesti asjadesse sekkumiseks ja baaside lepingu nõudmiseks.
Orzełi juhtumist sai Mere edukalt arenenud karjääri häbiväärne lõpp-punkt. Soonpää kajastab ka seda, et Eesti sõjaväe juhtkond nägi paljus Meres süüd, et Eesti sattus Nõukogude Liidu survepoliitika keerisesse. Kolonelleitnant [[Alfred Luts]] mainib oma mälestustes lakooniliselt, et "Poola allveelaeva põgenemise asjus toimetati kohe juurdlus ja süüdi leiti olevat Merejõudude juhataja mereväekapten V. Mere ja Merejõudude staabi ülem mereväekapten R. Linnuste. Mõlemad ohvitserid tagandati ametist ja vabastati sõjaväeteenistusest."<ref>[https://www.riigikontroll.ee/LinkClick.aspx?fileticket=mm7sXVC-7QE%3d&tabid=312&mid=927&language=et-EE&forcedownload=true Väljavõte Sõjavägede Staabi 1. osakonna ülema kolonelleitnant Alfred Lutsu mälestustest (pdf)]</ref> Samas Martin Kelder kurtis, et "Mere ei saa ise aru, missugune põgenemise fakti tähtsus."<ref>https://www.err.ee/980923/karl-soonpaa-paevik-17-18-septembril-1939-aastal</ref> Sõjaminister, kindral [[Paul Lill]] ütles Soonpääle, et "üks rumal inimene, nagu Mere, võib teha väga suurt kahju riigile".<ref>https://www.err.ee/980927/karl-soonpaa-paevik-19-septembril-1939-aastal</ref>
Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal Mere tegutses kaubalaevastiku kirjas meremehena. [[Eesti Merelaevandus|Eesti NSV Meretranspordi Keskuse]] juhataja [[August Hansen]] nimetas ta mootorpujeka „Õrne“ kapteniks. Saksa okupatsiooni ajal ta töötas kaubalaevakaptenina nt Kriegsmarine puksiiril „Steinort“. Mere läks Saksamaale 22. septembril 1944 [[Suur põgenemine|Suure põgenemise]] ajal. Viimased eluaastad Mere põdes pahaloomulist [[aneemia]]t ja ta suri [[Göttingeni ülikool]]i kliinikus.<ref>https://dea.digar.ee/page/stockholmstid/1949/12/29/1</ref>
| |||