Beauty (Scruton): erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
54. rida:
 
====Ilu ja meeled====
Ühe vana vaate järgi ei paku ilu mitte intellektuaalset, vaid meelelist naudingut ning ilu hindamisel peavad alati meeled mängus olema. Kui [[kunstifilosoofia]] sai 18. sajandi alguses eneseteadlikuks, hakkas ta end vanakreeka sõna ''aisthēsis'' '[[aisting]]' järgi [[esteetika]]ks nimetama. Kui Kant kirjutas, et ilus on see, mis meeldib vahetult ja ilma mõisteteta, siis ta lisas sellele vaatele rikkaliselt filosoofilisi kaunistusi. Ka [[Aquino Thomas]] arvas vist nii, sest ta kirjutas "[[Teoloogia summa]]" I osas, et ilus on see, mis nähtuna meeldib. Teises osas ütleb ta, et ilu puudutab meeltest ainult nägemist ja kuulmist, mis on neist kõige tunnetuslikumad. Teda huvitas nähtavasti rohkem ilu intellektuaalne tähtsus kui meeleline mõju. Kas ilunauding on meeleline või intellektuaalne? Milles vahe üldse seisneb? [[Nauding]] soojast vannist on meeleline, nauding matemaatikaülesandest on intellektuaalne. On aga palju vahepealseid võimalusi, ja esteetika on vaeva näinud, et leida esteetilise naudingu koht sellel skaalal. [[John Ruskin]] eristas raamatudraamatus "[[Modern Painters]]" puhtmeelelist huvi (''aesthesis'') tõelisest kunstihuvist (''[[theoria]]''), milles meeltel on samuti oluline osa. Ilusa näo, lille, meloodia, värvuse puhul on meeleline nauding ilmne, aga kuidas siis jääb ilusa romaani, jutluse, teooria, tõestusega? Romaani kõla ju muutub tõlkes, huvi pakub lugu, kujuteldavasse maailma ukse paotamine, looga kaasnevad mõtisklused. Ja kui ilu liiga palju meeltega siduda, siis tekib küsimus, miks paljud filosoofid [[Platon]]ist [[Georg Friedrich Wilhelm Hegel]]ini jätsid [[maitsmine|maitsmise]], [[kompimine|kompimise]] ja [[haistmine|haistmise]] ilukogemusest välja. Scruton ütleb, et kuigi loo puhul huvitab meid rohkem sisu kui kõla, on ka kõla oluline, muidu me ei loeks oma lemmikkohti ikka ja jälle üle.
 
Scruton ütleb, et kuigi loo puhul huvitab meid rohkem sisu kui kõla, on ka kõla oluline, muidu me ei loeks oma lemmikkohti ikka ja jälle üle. Sündmuste järgnevus, põnevus, jutustuse ja dialoogi tasakaal ning tasakaal nende ja kommentaaride vahel on meelelised seigad, mis on esitatud vaimule. Näiteks [[Anton Tšehhov]]i juttudes on kujundid ja sündmused teatud järjekorras, nendest tuleb ridade vahelt lugeda, kuid need järgnevad üksteisele vaatluse loogika järgi. Scrutoni meelest on olnud õige jätta maitsed ja lõhnad ilu äärealale. Neid ei saa niimoodi korrastada, nagu helidest tehakse sõnad ja toonid. Neid saab küll nautida, kuid ainult meeleliselt, nii et kujutlusvõime ja mõtlemine jäävad suuresti puutumata. Nad ei ole nii intellektuaalsed, et tekiks iluhuvi. Scrutoni meelest ei tuleks rõhutada ilukogemuse vahetust, meelelisust või intuitiivsust, vaid rääkida sellest, kuidas objekt meile ilukogemuses esitub.
 
====Huvitu huvi====
 
{{pooleli}}