Kaardiluger: erinevus redaktsioonide vahel

'''KaardilugerKaardilugeja''' on [[Elektroonika|elektrooniline]] [[Arvuti lisaseadmed|arvuti lisaseade]], mis loeb [[Elektrooniline kaart|elektroonilisi kaart]]e. Leidub rohkesti [[standard]]eid, kaarte ja kaardilugereidkaardilugejaid. Näiteks kasutati [[Perfokaart|paber-perfokaardilugereidperfokaardilugejaeid]] esimestel arvutitööstuse aastakümnetel teabe väljastamisel ja arvutisüsteemi sisestamisel.

'''MagnetkaardilugerMagnetkaardilugeja''' on magnetandmekandjaid lugev seade. Seda kasutatakse [[krediitkaart]]ide, [[pangakaart]]ide ja muude magnetkaartide lugemiseks.

'''VisiitkaardilugerVisiitkaardilugeja''' on seade, mida kasutatakse trükitud [[visiitkaart]]ide skaneerimiseks ja elektrooniliseks salvestamiseks.

== KiipkaardilugerKiipkaardilugeja ==

{{Vaata|KiipkaardilugerKiipkaardilugeja}}

[[Kiipkaart|Kiipkaardi]]lugerlugeja on elektrooniline seade, mis loeb kiipkaarte.<ref name="SLcFS" /> Mõnedel [[Sõrmistik|klaviatuuridel]] ja [[sülearvuti]]tel on sisseehitatud kaardilugerkaardilugeja. [[Personaalarvuti]]tele on olemas ka väliseid ja sisemisi seadmeid.

== MälukaardilugerMälukaardilugeja ==

[[Pilt:SanDisk-memory-card-reader.jpg|pisi|Väline mälukaardilugermälukaardilugeja]]

MälukaardilugerMälukaardilugeja on seade, mis tagades ligipääsu [[Mälukaart|mälukaardil]] olevatele andmetele. Enamasti ühendatakse mälukaardilugeridmälukaardilugejaid arvutiga [[Universaalne järjestiksiin|USB]]-liidese kaudu. Paljud kaardilugeridkaardilugejaid pakuvad ka kirjutamise võimalust, seega koos kaardiga toimib see nagu [[mälupulk]]. MälukaardilugeridMälukaardilugejaid võimaldavad lugeda [[SD kaart|SD-kaart]]e, [[CF kaart|CF-kaart]]e jne.

== Juurdepääsukontrolli kaardilugerkaardilugeja ==

Juurdepääsukontroll kaardilugereidkaardilugejaeid kasutatakse füüsilise turvalisuse tagamiseks süsteemide puhul, mis võimaldavad juurdepääsu läbi kontrollpunktide, tavaliselt on selleks lukustatud uks. Juurdepääsukontrolli kaardilugeridkaardilugejaid võivad olla magnetribalugeridmagnetribalugejaid, vöötkoodilugeridvöötkoodilugejaid või biomeetrilised lugeridlugejaid.

Juurdepääsukontrolli lugereidlugejaeid võib liigitada funktsioonide järgi, mida nad suudavad korda saata, ja äratundmistehnoloogia järgi.

== VöötkoodilugerVöötkoodilugeja ==

[[Pilt:Upc_reader.jpg|pisi|VöötkoodilugerVöötkoodilugeja]]

{{Vaata|VöötkoodilugerVöötkoodilugeja}}

Mõnikord on numbrid, mida tähistatakse mustade ja tumedate ribadega, vöötkoodi alla välja trükitud, et inimesed saaksid seda lugeda ka ilma optilise lugeritalugejaita.

Sellise tehnoloogia kasutamise eeliseks on odavus ning seda on kerge rakendada erinevatele kaartidele ja teistele objektidele. Kuid selle taskukohasus ja lihtsus muudavad tehnoloogia kuritegevusele atraktiivsemaks, sest vöötkoode on kerge võltsida, näiteks tehes [[fotokoopia]] originaalkoodist. Üks võimalus pettusi vähendada on trükkida vöötkood süsinikupõhise [[tint|tindiga]] ning katta seejärel tumepunase kihiga. Siis on koodi võimalik lugeda ainult optilise lugerilugejai [[infrapuna]]ses spektriosas ning see pole nii kergesti kopeeritav. See tagab, et vöötkoodi ei saa välja printida tavalise [[printer]]iga.

== Biomeetriline lugerlugeja ==

[[biomeetria|Biomeetriliseks]] [[identiteet|identifitseerimiseks]] on mitu võimalust: [[Daktüloskoopia|sõrmejälje-]], käe geomeetria, iirise ehk silma [[vikerkest]]a ning näotuvastuse kaudu.<ref name="WWY9m" /> Biomeetriline tehnoloogia suurendab märkimisväärselt süsteemide turvalisust, sest see välistab sellised probleemid nagu varastatud, kaotatud või laenatud [[ID-kaart|ID-kaardid]] ning unustatud või ära arvatud PIN-koodid. Biomeetriliste lugeritelugejaite töömeetod on sarnane: mällu salvestatud malli võrreldakse tuvastamisprotsessis saadud infoga. Kui võimalus, et mälus olev mall ja uus skaneering kuuluvad samale isikule, on piisavalt suur, saadetakse inimese ID juhtpaneeli. Juhtpaneel kontrollib kasutaja õigusi ja otsustab, kas lubada juurdepääs või mitte. Suhtlemine lugerilugejai ja juhtpaneeli vahel toimub tavaliselt vastavalt tööstusharu [[Wiegandi protokoll]]i standardile.

Biomeetrilised mallid võivad olla salvestatud lugerilugejai mällu, sel juhul on kasutajate arv piiratud lugerilugejai mälumahuga. Praegu pakutavad lugeridlugejaid võivad mahutada kuni 50 000 malli. Iga kasutajamall võib olla ka salvestatud tema enda kiipkaardi mällu. Selline võimalus eemaldab kasutajate arvu piirangud, kuid see eeldab, et igal kasutajal on olemas kaart ja muudab sõrmejäljetuvastuse võimatuks. Biomeetrilised mallid võivad olla ka talletatud personaalarvuti keskserveri mällu. Sellist võimalust kutsutakse [[server]]ipõhiseks kontrolliks. Lugeridlugejaid ainult loevad kasutaja biomeetrilisi andmeid ja saadavad need põhiarvutile töötlemiseks. Sellised süsteemid toetavad suurt kasutajate hulka, kuid sõltuvad väga palju keskserveri ja sideliinide töökindlusest.

Üks ühele ja üks mitmele on kaks biomeetriliste lugeritelugejaite võimalikku töötamisvarianti:

* Üks ühele variandis peab kasutaja kõigepealt ennast tuvastama lugerilelugejaile, esitades ID-kaart või sisetades PIN-koodi. Lugerlugeja otsib andmebaasist üles kasutaja malli ning võrdleb seda sisestatuga. Üks ühele meetodit peetakse turvalisemaks ning on üldiselt kiirem, sest lugerlugeja peab tegema ainult ühe võrdluse. Enamik biomeetrilisi lugereidlugejaeid on kahetehnoloogilised lugeridlugejaid: neil on arvutisse või klaviatuurile sisse ehitatud kiipkaardilugerkiipkaardilugeja või neid on võimalik ühendada välise kaardilugerigakaardilugejaiga.

* Üks mitmele variandis esitab kasutaja oma sõrme, käe, silma või [[näotuvastus|näo]] ning lugerlugeja peab seda võrdlema kõigi mallidega, mis on mällu salvestatud. Kasutajad eelistavad sellist meetodit kõige rohkem, sest see kõrvaldab vajaduse kaasas kanda ID-kaarte või kasutada PIN-koode. Teisest küljest on see meetod aeglasem, sest lugerlugeja peab võib-olla tegema tuhandeid võrdlusi, enne kui leiab sobiva vaste. Üks tehniline omadus sel meetodil on võrdluste arv, mida on võimalik teha ühe sekundi jooksul, mis on peetud maksimumajaks, ilma et kasutaja oodates märkaks viivitust. Enamjaolt on üks mitmele lugeridlugejaid võimelised tegema 2000–3000 võrdlust ühe sekundi jooksul.

[[Pilt:BioEntryPlus.jpg|pisi|SõrmejäljelugerSõrmejäljelugeja]]

Käe geomeetria on üks kõige rohkem arendatud suundasid. Lugerlugeja mõõdab käe ja sõrmede füüsilisi mõõtmeid, osadel seadmetel isegi kolmemõõtmeliselt. Sellised seadmed on lihtsalt kasutatavad ja usaldusväärsed. Taolist süsteemi on hea rakendada suurte andmebaaside korral. Tihti on võimalus salvestada aega ja kohalolekut, mis muudab süsteemi populaarseks.

Kuigi näotuvastus on olnud juba pikemat aega mitmete biomeetria uuringute objektiks, ei ole sellel siiski väga suurt edu olnud.<ref name="6ZA3r" /> Võrreldes mitmete teiste meetoditega, on näotuvastus väga kliendisõbralik ja üsna laialt levinud. Kasutajasõbralikkuse tagab meetod, mille käigus tuvastatav ei pea astuma lugerigalugejaiga füüsilisse kontakti. Tehnoloogiliselt takistusi näo tuvastusvahendite kasutuselevõtuks pole, väikeseid kaameraid võib paigaldada igale poole. Probleeme tekitab hoopis tuvastusmeetod, sest inimese nägu on üsna muutuv parameeter. Inimesed kannavad prille, kasutavad meiki ja nägu muutub vananedes.

Wiegandi kaardi tehnoloogia loob unikaalse mustri, mis genereerib identifitseerimisnumbri. Nagu magnetriba ja vöötkood, tuleb ka see kaart lugerilelugejaile esitada. Erinevalt teistest tehnoloogiatest ei ole Wiegandi kaart vastuvõtlik kulumisele. See tehnoloogia kogus populaarsust tänu oma dubleerimisraskusele, mis lõi kõrge ettekujutuse turvalisusest. Selline tehnoloogia on asenduv sarnaste kaartidega piiratud tarneallika tõttu, sarnaste lugeritelugejaite parema vastupanu tõttu võltsimistele ja kasutamismugavuste tõttu.

On olemas kaht tüüpi kiipkaarte: kontaktkiipkaardid ja kontaktivabad kiipkaardid. Mõlemal on sisseehitatud mikroprotsessor ja mälu. Kiipkaart erineb tavalistest magnetkaartidest, mille mikrokiipidel on ainult üks funktsioon: pakkuda lugerilelugejaile kaardi identifitseerimisnumber. Kiipkaardi protsessoril on operatsioonisüsteem, mis võimaldab mitmekülgseid võimalusi, nagu pangakaart, ettemaksuga liikmekaart ja isegi juurdepääsukontrolliga kaart.

* Kontaktkiipkaardil on kaheksa kontakti, mis peavad füüsiliselt lugerigalugejaiga kokku puutuma, et info saaks edastatud. Kuna kontakt kaart tuleb lugerisselugejaisse sisestada ettevaatlukult ja keskendutakse kiirusele ja mugavusele, siis pole selline meetod paljudele juurdepääsu kontrollseadmetele vastuvõetav. Kontaktkaarte kasutatakse enamasti parkimisel, kui makse andmed on salvestatud kaardi mällu ning tehingu kiirus pole oluline.

* Kontaktivaba kaart kasutab sama raadiopõhist tehnoloogiat nagu läheduskaart, väljaarvatud kasutatav sagedusala: kõrgem sagedus (125&nbsp;kHz asemel 13,56&nbsp;MHz) võimaldab edastada rohkem andmeid ning suhelda mitme kaardiga samal ajal. Kontakti vaba kaart ei pea puutuma vastu lugeritlugejait ning seda ei pea näiteks rahakotist välja võtma.

Enamik juurdepääsukontrolli süsteeme ainult loeb kaardi seerianumbreid ega kasuta vaba mälu. Kaardi mälu võidakse kasutada, et salvestada sinna kasutaja biomeetrilist infot, näiteks sõrmejälge. Sel juhul loeb lugerlugeja kõigepealt kaardil olevat malli ja seejärel võrdleb seda esitatud andmega. Sel juhul ei pea biomeetriline info olema salvestatud lugerilugejai mällu, mis lihtsustab süsteemi ja vähendab nõudeid mälule.