Hingede öö: erinevus redaktsioonide vahel

| kaane_kujun =[[Karin Luts ]]

Romaanist on ilmunud viis trükki (1953, 1991, 2000, 2005, 2016) ning seda on tõlgitud [[vene keel|vene]], [[taani keel|taani]] ja [[saksa keeldekeel]]de.<ref>[https://kultuur.err.ee/975515/karl-ristikivi-hingede-oo-ilmus-esmakordselt-saksa-keeles "Karl Ristikivi "Hingede öö" ilmus esmakordselt saksa keeles"] ERR kultuur, 30. august 2019</ref>

Aastad 1947–1961 olid Karl Ristikivi loomingus loominguliste otsingute ja uuenemise periood. Sellel ajaperioodil ilmus kirjanikult väga palju kirjanduskriitilisi tekste ja üks romaan – "Hingede öö". 1950. aastail kirjutas Karl Ristikivi ka luulet ja lühiproosat. Tema luuletsüklid ilmusid ajakirjas "[[Tulimuld]]". 1950. aastatel kirjutatud luule avaldati hiljem luulekogus "[[Inimese teekond]]" (1972). Ristikivi loobus tegelikkust jäljendavast kunstikäsitlusest. Teda hakkas huvitama indiviidi subjektiivne kogemus, [[metafüüsika|metafüüsiline]] ja psüühiline reaalsus. Oma uutest loomingulistest tõekspidamistest kirjutas Ristikivi koguteoses "Kirjanikult lugejale" (1953) ilmunud proosapalas "Enesest ja teistest" ning ülevaatlikus kirjandusloolises essees "Eesti kirjanduse lugu" (1954). "Hingede öö" (1953) keskele paigutatud "Kiri Agnes Rohumaale" sisaldab endas ka autori kirjandusteoreetilisi seisukohti. "Kirjas Agnes Rohumaale" määratleb autor "Hingede öö" esimest osa kui "realistlikku muinasjuttu" ehk väljamõeldist, mis edastab realistlikult elu olemust.<ref name=":4">Neithal, Reet 1994. Karl Ristikivi: arengulooline essee. Tallinn: Koolibri</ref>

Ristikivi põhjendas uusi esteetilisi seisukohti ka 1949. aastal ilmunud lühiproosapalas "Novell". "Novelli" peategelane elab üksi võõral maal, kuid tema üksindus ei tulene ainult pagulusest[[pagulus]]est. Tema üksindus on omane inimesele, kes otsib elu sügavamat tähendust. "Novellis" ilmneva kirjanduskäsitluse kohaselt on kirjanduse kujutamisobjektiks inimese teadvus, selle subjektiivne suhe maailma. Seetõttu muutuvad kirjandusteoses oluliseks unenäod, fantaasiapildid, nägemused. Unenäod ja nägemused on olulised nii "Hingede öös" kui ka ajaloolises sarjas.<ref name=":4" /> Selle võtte eeskujuks on Ristikivi sõnul [[Lewis CarrolliCarroll]]i teose "[[Alice Imedemaal]]" peategelase Alice'i ja [[John BunyaniBunyan]]i teose "Palveränduri teekond" peategelase Ristiinimese unenäod.<ref name=":6">Hennoste, Tiit 2003. Karl Ristikivi “Hingede öö” kui tekst. – Eurooplaseks saamine. Kõrvaltkäija altkulmupilk. Artikleid ja arvamusi 1986–2003. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 235-250. </ref>

Sarnaselt "Novellile" on ka "Hingede öö" atmosfäär metafüüsiline. Selles on oluline tavareaalsuse kohal kõrguv ideede maailm. "Hingede öös" kasutatakse moodsa romaani võtteid (unenäoloogika, ajatus, erinevate tegelaste identiteetide kokkusulamine, sündmustiku ajalis-põhjusliku järjestuse puudumine). Metafüüsilist kujutuslaadi ja moodsa romaani võtteid, kuigi leebemal kujul, järgib ka ajaloolist sarja kokkuvõttev romaan "[[Rooma päevik]]".<ref name=":4" /> Nii "Hingede öös" kui ka "Rooma päevikus" on järgitud sarnast ruumilist mudelit. Mõlemas teoses liiguvad peategelased piiratud maa-alal. "Hingede öös" on selleks Surnud Mehe labürintlik maja, "Rooma päevikus" iidne [[Rooma]] linn.<ref name=":8" />

"Hingede ööd" kirjutades tegi Ristikivi enda sõnutsi "kokkuvõtet, bilanssi" (kiri [[Uku Masing|U. Masingule]] 26. III 1969). [[Jaan Undusk]] nimetab "Hingede ööd" "Ristikivi kriitilise loomeperioodi saaduseks" ja "kirjanduse mõtestaja romaaniks".<ref name=":1">Undusk, Jaan 1988. Rüütel, humanist ja eksistentsialist: Sisseminek “Hingede öösse”. – Karl Ristikivi 75. sünniaastapäevale pühendatud konverentsi materjalid I. Toim Pärt Lias. Tallinn: Eesti NSV Kirjanike Liit, 59–104.</ref>

[[Oskar Loorits]] on kirjutanud oma "Eesti rahvausundi maailmavaates" (1932, 2. täiendatud trükk 1948), et lisaks [[2. november|2. novembri]] hingedepäevale[[hingedepäev]]ale peeti surnute päeva Skandinaavia eeskujul eriti saartel ja Lääne-Eestis sageli ka jõulu- või vana-aastaööl. Siis avas majaperemees peale pere magamaminekut maja uksed ning palus surnud pereliikmed ja tuttavad peolauda, kus ta sõi ise ja kostitas oma nähtamatuid kaaslasi. Sellele traditsioonile toetub ka Läänemaa juurtega Karl Ristikivi "Hingede öö". <ref name=":1" />

"Hingede ööd" ja ajaloolise sarja romaane ühendavad paljud leitmotiivid. <ref name=":1" /><ref name=":0">Keedus, Krista 2018. "Taevase ja maise armastuse motiivid Karl Ristikivi "Hingede öös" ja ajaloolises sarjas". Juhendajad [[Marina Grišakova]] ja [[Eva Lepik]]. Magistritöö. Tartu Ülikool, maailmakirjanduse õppetool.</ref> Seetõttu on kasulik vaadelda ja tõlgendada neid tekste kui ühtset tervikut.

Romaan koosneb kolmest osast: "Surnud Mehe maja", "Kiri proua Agnes Rohumaale" ja "Seitse tunnistajat". Teose alguses läheb pagulasest minajutustaja oma kodust vana-aastaõhtul Stockholmi[[Stockholm]]i tänavale, et osa saada peomelust. Ta tunneb end lõbusate inimeste seas kutsumatu külalisena. Tänaval tähistavate inimeste suhtumine tundub talle koguni vaenulik. Hirmu küüsis peategelane satub pimedale kõrvaltänavale, kus on üks avatud uksega maja. Ta siseneb majja ja osaleb seal toimuval kontserdil. Peagi avastab peategelane, et tegu on kummalise labürintliku majaga, kus on oodata pulmi ja peetakse matuseid. Peategelane liigub majas ringi, vestleb maja elanike ja seal viibivate külalistega. Mees osaleb õhtusöögil, külastab ühe maaliga näitust, vaatab enda kirjutatud näidendifragmendi lavastust, teda kuulatakse üle seoses majas sooritatud salapärase kuritööga. Ta näeb laulatuselt väljuvat pruutpaari ja kogeb seejärel surmalähedast elamust maja viimases ruumis Surnud Mehe, majaperemehe kirstu juures.

Kolmandas osas puutub peategelane kokku erinevate institutsioonide (piiripunkt, ooteruum, arst, kohus) ja nende esindajatega. Üha selgemaks saab peategelase marginaalne seisund, tema mittekuulumine maja asukate hulka. Kohtusaalis näeb peategelane, kuidas kuus tunnistajat annavad tunnistusi kuue [[seitse surmapattu|surmapatu]] ([[uhkus]], [[ahnus]], [[iha]], [[kadedus]], [[aplus|liigsöömine ja -joomine]], [[viha]]) kohta. Tunnistajate ülekuulamisel ilmneb, et neile ei panna süüks mitte surmapatte, vaid neile vastanduvaid voorusi, mida 20. sajandi II poole küüniline ühiskond hukka mõistab. Viha surmapatu kohta annab tunnistusi pastor Roth, kes on viha pööranud kurjuse armastamiseks, vägivallale tingimusteta alistumiseks. Roth on "Hingede öös" negatiivne tegelane, kelle kohta kasutatakse metafoori "kiskja lambanahas". Ta toetab suuriikide vägivalda õigustavat demagoogiat, mille ohvriks langesid [[teine maailmasõda|teise maailmasõja]] ajal ja järel ka Balti riigid. Viimase, seitsmenda surmapatu tunnistajaks on peategelane. Ta annab tunnistust laiskuse[[laiskus]]e surmapatu (''accidia'') kohta. Kohus süüdistab peategelast sõjaväest deserteerumises ja pagulaselu valikus ja paneb isegi tema eksistentsiõiguse kahtluse alla. Peategelane ei ole kohtu otsusega nõus. Oma kindlameelsusega vastandub peategelane talle süüks pandud laiskusele. Pärast kohtusaalist lahkumist näeb peategelane taas Surnud Mehe kirstu, mis on nüüd tühi. Lõpuks kohtab peategelane teejuhti, kes viib ta liftini. Mees tõuseb sellega üles ja väljub Surnud Mehe maja katusel. Ta avastab, et maja on rajatud mäe najale, nii et katuselt on võimalik sammuda tänavale. Mees kohtab tänaval kolme veidi purjus noormeest, kes talle head uut aastat soovivad.

"Hingede öös" leiduvat ajatust ja eksistentsialistlikke kujundeid on analüüsinud [[Reet Neithal]] oma artiklis "Sümbolist eetikani: "Hingede öö"".<ref name=":5" /> Reet Neithali sõnul sümboliseerib peategelase ekslemine labürintlikus Surnud Mehe majas nii pagulusega kaasnevat ängistust[[ängistus]]t kui ka inimelu olemuslikku haprust ja pidetust.<ref name=":4" /> Romaani tegevus toimub vana aasta viimasel ööl ehk piirsituatsioonis.<ref name=":5" /> Peategelane tajub oma viibimist majas ebaseaduslikuna. Ta otsib majas toimuva st olemise mõtet, kuid see varjatud teadmine jääb talle kättesaamatuks. Peategelane tahab ka selgusele jõuda maailma ülekohtuga silmitsi seisva inimese vastutuse määras.<ref name=":4" /> Mehel aitavad majas liigelda teejuhid (Sixten-Vergilius, Stanley, Bobby, sõdurid jt), kes näivad olevat kõrgema teadmise kandjad. Sageli aitab peategelase hädast välja ka tema sisetunne, mis tuleb appi seal, kus mõistusest pole abi.<ref name=":5" />

Eksistentsialistide arvates avaneb olemise tuum kriisiseisundis. "Hingede öö" peategelane leiab tee majast välja, siis kui ta on sügavas masenduses ja tunnetab surma lähedust. Nii [[Tallinna triloogiastriloogia]]s kui ka ajaloolises sarjas on tegelaste elu kujutatud ringi- või spiraalikujuliselt.<ref name=":4" /> Ka "Hingede öö" peategelane jõuab tagasi sinna, kust ta alustas – tänaval. Reet Neithali arvates sümboliseerib tõus liftiga algsele tänavatasemele peategelase vaimset vabadust ja arengut, mis vastandub füüsilise reaalsuse piiratusele (peategelane lõpetas seal, kus alustas). Ristikivi vastandab inimese eetilise valikuvabaduse eksistentsi juhuslikkusele ja paratamatusele.<ref name=":5" />

"Hingede öö" peategelane kogeb üksindust, hirmu ja süütunnet, mis on eksistentsialistliku filosoofia kesksed mõisted. Inimese eksistentsiaalset üksindust rõhutavad akna ja müüri kujundid. Surnud Mehe maja akende ette on tõmmatud paksud kardinad. Akna taga on pimedus või [[tulemüür]]. Surnud mehe maja suletus väljaspoolsele maailmale sümboliseerib inimese tunnetuse subjektiivsust ja endassesuletust ning ka teispoolsuse[[teispoolsus]]e tunnetamatust.<ref name=":5" />

Kui peategelane siseneb Surnud mehe majja, siis ta märkab, et maja uksel puudub [[lävi]]. See sümbol annab märku peategelase liikumisest tavareaalusest teadvuse ja psüühika valdkonda.<ref name=":5" /> Reet Neithali sõnul segunevad "Hingede öös" erinevad teadvuseseisundid (uni ja ärkvelolek), ruumidimensioonid (siin- ja sealpoolsus, elu ja surm) ja ajadimensioonid (tegelase minevikumeenutused ja olevikus mõtisklemine).<ref name=":5">Neithal, Reet 1988. Sümbolist eetikani: “Hingede öö”. – 75. Sünniaastapäevale pühendatud konverentsi materjalid II. Toim J. Undusk. Tallinn: Eesti NSV Kirjanike Liit, 9–30.</ref> Autor võrdleb "Kirjas proua Agnes Rohumaale" "Hingede öö" esimest osa ka reisikirjeldusega, mis toimub "väga piiratud alal".<ref>Ristikivi, Karl. Hingede öö. Tallinn: Eesti Raamat. 1991.</ref> Reet Neithali sõnul saab peategelase liikumist majas vaadelda reisimisena tema subjektiivsel hingemaastikul. <ref name=":5" /> [[Tiit Hennoste]] nimetab Surnud Mehe maja mälu metafooriks[[metafoor]]iks ja selles liikumist meenutamiseks.<ref name=":6" /> Surnud Mehe majas on kellad[[kell]]ad seisma jäänud, ka minategelane kaotab oma kella. Need võtted loovad ajatu atmosfääri ja aitavad teoses edastada "inimeksistentsi kogemist universaalelamusena".<ref name=":4" />

"Hingede ööd" on peetud eesti esimeseks [[Modernistlik kirjandus|modernistlikuks]] romaaniks. Modernistlik tekst vastandub lugeja ootustele ja teadmistele tekstide kohta. Oluline on autori eneseväljendus, side reaalsuse ja lugejaga on teisejärguline. Tiit Hennoste väidab oma artiklis "Karl Ristikivi "Hingede öö" kui tekst" (1988), et "Hingede öö" ei järgi modernismi ideaale, sest selle romaani tekstiprojektsioon järgib reaalsust ning on loogika printsiipidega kooskõlas. "Hingede öö" tekst arvestab lugejaga, püüab viimasele selgitada autori meetodit ("Kiri proua Agnes Rohumaale") ja lugejaga dialoogi astuda. "Hingede öö" modernistlikkust eitab ka autor "Kirjas proua Agnes Rohumaale". Tiit Hennoste arvates on "Hingede öö" teksti ülesehitusele omased [[Barokk|barokse]] kirjanduse tunnused. Barokses tekstis olulised allegooria, [[antinoomia|antinoomilisus]], ruumilise aja printsiip, dialoogilisus, emblemaatilisus ja range retooriline tekstiehitus leiduvad ka "Hingede öö" tekstis.<ref name=":7">Hennoste, Tiit 2003. Modernism ja “Hingede öö”. 15 aastat hiljem. – Eurooplaseks saamine. Kõrvaltkäija altkulmupilk. Artikleid ja arvamusi 1986–2003. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 281–300. </ref><ref name=":6" /> Modernism väljendub küll romaani elutundes, täpsemalt mõiste "võõras" käsitluses. Nii peategelane kui ka mõned kõrvaltegelased tunnevad ennast olemuslikult võõrana, majja mittesobivana. Samas on romaani ideaaliks selle võõruse ületamine.<ref name=":6" /> "Hingede öö" modernistlikus maailmas ahistust tundev inimene otsib lahendust kristlikus ligimesearmastuses ja halastuses.<ref name=":7" />

[[Ivar GrünthaliGrünthal]]i arvates sarnanevad "Hingede öö" kolmandas osas tunnistajate tunnistuste ees leiduvad väikesed moraliseerivad proosapoeemid Anjou hertsogi [[René I Anjou|René I]] teoses "Südame pildid" ("''Livre du coeur d'amour épris''", 1475) kasutatud laadiga.<ref name=":1" />

Jaan Unduski sõnul järgib "Hingede öö" [[Dante Alighieri]] poeemi [[Jumalik komöödia|"Jumaliku komöödia"]] ("''Divina Commedia''", kirjutatud 1307–1321) struktuuri.<ref name=":1" /> "Jumaliku komöödia" struktuuri järgib ka "Hingede ööle" järgnev ajalooline sari.<ref>Keedus, Krista 2010. Gooti katedraal kui Karl Ristikivi ajaloolise sarja esteetiline ideaal. – Acta Semiotica Estica 7: 33–63.</ref><ref name=":0" /> Jaan Undusk on kõrvutanud “Hingede öö” esimest osa “Surnud Mehe maja” “Jumaliku komöödia” "Põrguga" ja "Hingede öö" kolmandat osa “Seitse tunnistajat” "Purgatooriumiga". "Hingede öö" lõpus tõuseb peategelane liftiga mäe jalamil (vrdl Dante purgatooriumi mäega) asuva Surnud Mehe maja katusele, kuid leiab end tõusueelse lähtepunktiga samal tasapinnal. "Jumaliku komöödia" purgatooriumi mäe tipus asetsevat maist paradiisi "Hingede öös" ei esine. Unduski meelest on ilmaliku pahupidise maise paradiisi vasteks ajaloolise sarja vaheteos “Imede“[[Imede saar”saar]]”.<ref name=":1" /> Dante teispoolse korrapärase maailma hierarhiad on labürintlikus Surnud Mehe majas segi paisatud. "Hingede öö" põrgus ehk esimeses osas "Surnud Mehe maja" esineb viiteid ka purgatooriumile ja paradiisile. Vastupidiselt "Jumaliku komöödia" üha suureneva valguse filosoofiale liigub "Hingede öö" minategelane järjest suurema pimeduse poole. Seetõttu võib vaadelda "Hingede ööd" ka "Jumaliku komöödia" paroodia või travestiana.<ref name=":1" /> [[Georges Duby|George Duby]] on nimetanud "Jumalikku komöödiat" "viimaseks katedraaliks". Duby sõnutsi väljendub nii "Jumalikus komöödias" kui ka gooti katedraalis uusplatonistlik-varakristlik valgusel ja eetikal põhinev struktuur, mille osalisteks on Jumal ja loodu.<ref name=":2">Duby, GeorgeGeorges 1999. Katedraalide aeg: kunst ja ühiskond 980–1420. Tallinn: Kunst.</ref> "Jumalikku komöödiat" järgiv struktuur väljendub selgelt ajaloolise sarja kahes esimeses keskaega käsitlevas triloogias, milles eristuvad paradiisi-, purgatooriumi- ja põrguromaanid. Kuid "Hingede öö" Surnud Mehe majas on "Jumaliku komöödia" struktuuri aimav hierarhiline, valgusest särav ja omavahel armastuse sidemetega ühendatud maailm – gooti katedraal – kokku kukkunud.<ref name=":0" />

Karl Ristikivi hilisloomingu tegelaste ideaaliks on [[Kristus|Jeesus Kristus]]<ref name=":4" /> ja [[Maarja]].<ref name=":3">Lepik, Eva; Heinapuu, Ott 2008. Pärisnimi kui leitmotiiv: nimi ja pagulus Karl Ristikivi ajalooliste romaanide tsüklis. – Nimetamise strateegiatest eesti kultuuris. Toim Ülle Pärli, Eva Lepik. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 187–229.</ref> Sarnaselt Jeesus Kristusele on ka Ristikivi tegelased tihti ümbritsevaga oma eetiliste tõekspidamiste tõttu konfliktis ja nende üle mõistetakse kohut.<ref>Pärlin, Liina 1998. Karl Ristikivi inimese müüt. Juhendaja Rein Veidemann. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, eesti kirjanduse õppetool.</ref> Kohtupidamise motiiv saab alguse "Hingede ööst" ja kandub edasi ajaloolise sarja teostesse. Ristikivi keskseid naistegelasi iseloomustatakse tekstis sageli Maarja sümbolite abil. Maarjat sümboliseerivad [[liilia]], [[roos]] ja [[Ülemlaul|Ülemlaulu]] [[Vulgata]] tõlkest pärinev vormel ''[[hortus conclusus]]'' – 'suletud aed'<ref name=":3" /> on nii “Hingede öö” kui ka ajaloolise sarja leitmotiivid. Ristikivi inimese ilmaliku sfääri kuuluvateks eetilisteks ideaalideks on [[Graalirüütel|(graali)rüütel]]<ref name=":1" /> ja daam<ref name=":0" />, mis on olulisteks kujunditeks nii "Hingede öös" kui ka ajaloolises sarjas. Rüütlil ja daamil on keskaegse religioosse ja kurtuaasse maailma vastastikuse ideeülekande tõttu ühisjooni nii Jeesuse kui ka Maarjaga. <ref name=":2" />