Erinevus lehekülje "Hingede öö" redaktsioonide vahel

| autor = [[Karl Ristikivi]]
| illustreerija =
| kaane_kujun =Karin Luts
| toimetaja =
| riik =
 
== Loomiskontekst ja loomingulised lähtepunktid ==
Aastad 1947–1961 olid Karl Ristikivi loomingus loominguliste otsingute ja uuenemise periood. Sellel ajaperioodil ilmus kirjanikult väga palju kirjanduskriitilisi tekste ja üks romaan – "Hingede öö". 1950. aastail kirjutas Karl Ristikivi ka luulet ja lühiproosat. Tema luuletsüklid ilmusid ajakirjas "Tulimuld". 1950. aastatel kirjutatud luule avaldati hiljem luulekogus "Inimese teekond" (1972). Ristikivi loobus tegelikkust jäljendavast kunstikäsitlusest. Teda hakkas huvitama indiviidi subjektiivne kogemus, metafüüsiline ja psüühiline reaalsus. Oma uutest loomingulistest tõekspidamistest kirjutas Ristikivi koguteoses "Kirjanikult lugejale" (1953) ilmunud proosapalas "Enesest ja teistest" ning ülevaatlikus kirjandusloolises essees "Eesti kirjanduse lugu" (1954). "Hingede öö" (1953) keskele paigutatud "Kiri Agnes Rohumaale!" sisaldab endas ka autori kirjandusteoreetilisi seisukohti. "Kirjas Agnes Rohumaale" määratleb autor "Hingede öö" esimest osa kui "realistlikku muinasjuttu" ehk väljamõeldist, mis edastab realistlikult elu olemust.<ref name=":4">Neithal, Reet 1994. Karl Ristikivi: arengulooline essee. Tallinn: Koolibri</ref>
 
Ristikivi põhjendas uusi esteetilisi seisukohti ka 1949. aastal ilmunud lühiproosapalas "Novell". "Novelli" peategelane elab üksi võõral maal, kuid tema üksindus ei tulene ainult pagulusest. Tema üksindus on omane inimesele, kes otsib elu sügavamat tähendust. "Novellis" ilmneva kirjanduskäsitluse kohaselt on kirjanduse kujutamisobjektiks inimese teadvus, selle subjektiivne suhe maailma. Seetõttu muutuvad kirjandusteoses oluliseks unenäod, fantaasiapildid, nägemused. Unenäod ja nägemused on olulised nii "Hingede öös" kui ka ajaloolises sarjas.<ref name=":4" /> Selle võtte eeskujuks on Ristikivi sõnul Lewis Carrolli teose "Alice Imedemaal" peategelase Alice'i ja John Bunyani teose "Palveränduri teekond" peategelase Ristiinimese unenäod.<ref name=":6">Hennoste, Tiit 2003. Karl Ristikivi “Hingede öö” kui tekst. – Eurooplaseks saamine. Kõrvaltkäija altkulmupilk. Artikleid ja arvamusi 1986–2003. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 235-250. </ref>
Teine osa "Kiri proua Agnes Rohumaale" on autori vastus kirjale, mille on saatnud fiktsionaalne lugeja proua Agnes Rohumaa. Autori vastusest proua Rohumaale ilmneb, et viimane ei ole "Hingede öö" esimese osaga rahul. Autor tsiteerib lõike Agnes Rohumaa kirjast ja põhjendab oma valikuid. Nördinud lugeja hukkamõist ja autori põhjendused tekitavad eelhäälestuse kolmandale osale, kus tegeldakse kohtumõistmise ja enda kaitsmisega.
 
Kolmandas osas puutub peategelane kokku erinevate institutsioonide (piiripunkt, ooteruum, arst, kohus) ja nende esindajatega. Üha selgemaks saab peategelase marginaalne seisund, tema mittekuulumine maja asukate hulka. Kohtusaalis näeb peategelane, kuidas kuus tunnistajat annavad tunnistusi kuue surmapatu (uhkus, ahnus, iha, kadedus, liigsöömine ja -joomine, viha) kohta. Tunnistajate ülekuulamisel ilmneb, et neile ei panna süüks mitte surmapatte, vaid neile vastanduvaid voorusi, mida 20. sajandi II poole küüniline ühiskond hukka mõistab. Viha surmapatu kohta annab tunnistusi pastor Roth, kes on viha pööranud kurjuse armastamiseks, vägivallale tingimusteta alistumiseks. Roth on "Hingede öös" negatiivne tegelane, kelle kohta kasutatakse metafoori "kiskja lambanahas". Ta toetab suuriikide vägivalda õigustavat demagoogiat, mille ohvriks langesid teise maailmasõja ajal ja järel ka Balti riigid. Viimase, seitsmenda surmapatu tunnistajaks on peategelane. Ta annab tunnistust laiskuse surmapatu (''acediaaccidia'') kohta. Kohus süüdistab peategelast sõjaväest deserteerumises ja pagulaselu valikus ja paneb isegi tema eksistentsiõiguse kahtluse alla. Peategelane ei ole kohtu otsusega nõus. Oma kindlameelsusega vastandub peategelane talle süüks pandud laiskusele. Pärast kohtusaalist lahkumist näeb peategelane taas Surnud Mehe kirstu, mis on nüüd tühi. Lõpuks kohtab peategelane teejuhti, kes viib ta liftini. Mees tõuseb sellega üles ja väljub Surnud Mehe maja katusel. Ta avastab, et maja on rajatud mäe najale, nii et katuselt on võimalik sammuda tänavale. Mees kohtab tänaval kolme veidi purjus noormeest, kes talle head uut aastat soovivad.
 
== Tõlgendusi ==
"Hingede öö" on täis mitmetähenduslikke kujundeid, romaani keel läheneb kohati luulekeelele, mistõttu on teos avatud üha uutele tõlgendustele.<ref name=":4" />
 
"Hingede öös" leiduvat ajatust ja eksistentsialistlikke kujundeid on analüüsinud Reet Neithal oma artiklis "Sümbolist eetikani: "Hingede öö"".<ref name=":5" /> Reet Neithali sõnul sümboliseerib peategelase ekslemine labürintlikus Surnud Mehe majas nii pagulusega kaasnevat ängistust kui ka inimelu olemuslikku haprust ja pidetust.<ref name=":4" /> Romaani tegevus toimub vana aasta viimasel ööl ehk piirsituatsioonis.<ref name=":5" /> Peategelane tajub oma viibimist majas ebaseaduslikuna. Ta otsib majas toimuva st olemise mõtet, kuid see varjatud teadmine jääb talle kättesaamatuks. Peategelane tahab ka selgusele jõuda maailma ülekohtuga silmitsi seisva inimese vasutusevastutuse määras.<ref name=":4" /> Mehel aitavad majas liigelda teejuhid (Sixten-Vergilius, Stanley, Bobby, sõdurid jt), kes näivad olevat kõrgema teadmise kandjad. Sageli aitab peategelase hädast välja ka tema sisetunne, mis tuleb appi seal, kus mõistusest pole abi.<ref name=":5" />
 
Eksistentsialistide arvates avaneb olemise tuum kriisiseisundis. "Hingede öö" peategelane leiab tee majast välja, siis kui ta on sügavas masenduses ja tunnetab surma lähedust. Nii Tallinna triloogias kui ka ajaloolises sarjas on tegelaste elu kujutatud ringi- või spiraalikujuliselt.<ref name=":4" /> Ka "Hingede öö" peategelane jõuab tagasi sinna, kust ta alustas – tänaval. Reet Neithali arvates sümboliseerib tõus liftiga algsele tänavatasemele peategelase vaimset vabadust ja arengut, mis vastandub füüsilise reaalusereaalsuse piiratusele (peategelane lõpetas seal, kus alustas). Ristikivi vastandab inimese eetilise valikuvabaduse eksistentsi juhuslikkusele ja paratamatusele.<ref name=":5" />
 
"Hingede öö" peategelane kogeb üksindust, hirmu ja süütunnet, mis on eksistentsialistliku filosoofia kesksed mõisted. Inimese eksistentsiaalset üksindust rõhutavad akna ja müüri kujundid. Surnud Mehe maja akende ette on tõmmatud paksud kardinad. Akna taga on pimedus või tulemüür. Surnud mehe maja suletus väljaspoolsele maailmale sümboliseerib inimese tunnetuse subjektiivsust ja endassesuletust ning ka teispoolsuse tunnetamatust.<ref name=":5" />
Kui peategelane siseneb Surnud mehe majja, siis ta märkab, et maja uksel puudub lävi. See sümbol annab märku peategelase liikumisest tavareaalusest teadvuse ja psüühika valdkonda.<ref name=":5" /> Reet Neithali sõnul segunevad "Hingede öös" erinevad teadvuseseisundid (uni ja ärkvelolek), ruumidimensioonid (siin- ja sealpoolsus, elu ja surm) ja ajadimensioonid (tegelase minevikumeenutused ja olevikus mõtisklemine).<ref name=":5">Neithal, Reet 1988. Sümbolist eetikani: “Hingede öö”. – 75. Sünniaastapäevale pühendatud konverentsi materjalid II. Toim J. Undusk. Tallinn: Eesti NSV Kirjanike Liit, 9–30.</ref> Autor võrdleb "Kirjas proua Agnes Rohumaale" "Hingede öö" esimest osa ka reisikirjeldusega, mis toimub "väga piiratud alal".<ref>Ristikivi, Karl. Hingede öö. Tallinn: Eesti Raamat. 1991.</ref> Reet Neithali sõnul saab peategelase liikumist majas vaadelda reisimisena tema subjektiivsel hingemaastikul. <ref name=":5" /> Tiit Hennoste nimetab Surnud Mehe maja mälu metafooriks ja selles liikumist meenutamiseks.<ref name=":6" /> Surnud Mehe majas on kellad seisma jäänud, ka minategelane kaotab oma kella. Need võtted loovad ajatu atmosfääri ja aitavad teoses edastada "inimeksistentsi kogemist universaalelamusena".<ref name=":4" />
 
Ristikivi ideaalid pärinevadpärinesid minevikust – antiigist ja keskajast.<ref name=":1" /> Keskaja suurimaks kingituseks inimkonnale pidas kirjanik usku.<ref>Ristikivi, Karl 1976. Rooma päevik. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv.</ref> TänapäevaKaasaja ilmalikuilmalikustuva maailma suhtes oli Ristikivi skeptiline. See väljendub ka infernaalses "Hingede öö" atmosfääris, mille olulist kujundit – Surnud Mehe/Kristuse matuseid – võib tõlgendada ka 20. sajandi ilmaliku mentaliteedi sümbolina.
== "Hingede öö" ja modernism ==
"Hingede ööd" on peetud eesti esimeseks [[Modernistlik kirjandus|modernistlikuks]] romaaniks. Modernistlik tekst vastandub lugeja ootustele ja teadmistele tekstide kohta. Oluline on autori eneseväljendus, side reaalsuse ja lugejaga on teisejärguline. Tiit Hennoste väidab oma artiklis "Karl Ristikivi "Hingede öö" kui tekst", et "Hingede öö" ei järgi modernismi ideaale, sest selle romaani tekstiprojektsioon järgib reaalsust ning on loogika printsiipidega kooskõlas. "Hingede öö" tekst arvestab lugejaga, püüab viimasele selgitada autori meetodit ("Kiri proua Agnes Rohumaale") ja lugejaga dialoogi astuda. "Hingede öö" modernistlikkust eitab ka autor "Kirjas proua Agnes Rohumaale". Tiit Hennoste arvates on "Hingede öö" teksti ülesehitusele omased [[Barokk|barokse]] kirjanduse tunnused. Barokses tekstis olulised allegooria, antinoomilisus, ruumilise aja printsiip, dialoogilisus, emblemaatilisus ja range retooriline tekstiehitus leiduvad ka "Hingede öö" tekstis.<ref name=":7">Hennoste, Tiit 2003. Modernism ja “Hingede öö”. 15 aastat hiljem. – Eurooplaseks saamine. Kõrvaltkäija altkulmupilk. Artikleid ja arvamusi 1986–2003. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 281–300. </ref><ref name=":6" />Modernism väljendub küll romaani elutundes, täpsemalt mõiste "võõras" käsitluses. Nii peategelane kui ka mõned kõrvaltegelased tunnevad ennast olemuslikult võõrana, majja mittesobivana. Samas on romaani ideaaliks selle võõruse ületamine.<ref name=":6" /> "Hingede öö" modernistlikus maailmas ahistust tundev inimene otsib lahendust kristlikus ligimesearmastuses ja halastuses.<ref name=":7" />
 
== "Hingede öö", modernism ja barokk ==
Artiklis "Modernism ja "Hingede öö" 15 aastat hiljem" kirjutab Tiit Hennoste, et "Hingede öö" kuulub modernistlikku normaalparadigmasse. Peale teist maailmasõda modernism kanoniseerus, seda tajuti 20. sajandi kirjanduse peavoolu ehk normaalparadigmana. Kuid võrreldes sajandialguse radikaalse modernismiga olid hilisema kanoniseerunud modernismi elutunnetus ja vormid mõõdukamad. "Hingede öö" on kriisiromaan. Romaani keskmes on modernismile omaselt üksikisiku siseilma probleemid, kuid vaatluse all on ka poliitilise ja elupaguluse olemus. Uue maailma kirjeldamine nõudis ka teistsugust vormi. Kuid Karl Ristikivi romaan "Hingede öö" on ainult pindmiselt modernistliku vormi ja sisuga. "Hingede öö" süvavorm pärineb baroksest kultuurist. Tiit Hennoste arvates on "Hingede öö" Karl Ristikivi ainus kirjanduslik katse modernismi normaalparadigmas, kusjuures see katse on poolik, sest autor vaidleb oma tekstiga, õigustab seda, seletab lugejale oma tegelasi. "Hingede ööga" ei suutnud kirjanik oma kriisi lahendada.<ref name=":7" />
"Hingede ööd" on peetud eesti esimeseks [[Modernistlik kirjandus|modernistlikuks]] romaaniks. Modernistlik tekst vastandub lugeja ootustele ja teadmistele tekstide kohta. Oluline on autori eneseväljendus, side reaalsuse ja lugejaga on teisejärguline. Tiit Hennoste väidab oma artiklis "Karl Ristikivi "Hingede öö" kui tekst" (1988), et "Hingede öö" ei järgi modernismi ideaale, sest selle romaani tekstiprojektsioon järgib reaalsust ning on loogika printsiipidega kooskõlas. "Hingede öö" tekst arvestab lugejaga, püüab viimasele selgitada autori meetodit ("Kiri proua Agnes Rohumaale") ja lugejaga dialoogi astuda. "Hingede öö" modernistlikkust eitab ka autor "Kirjas proua Agnes Rohumaale". Tiit Hennoste arvates on "Hingede öö" teksti ülesehitusele omased [[Barokk|barokse]] kirjanduse tunnused. Barokses tekstis olulised allegooria, antinoomilisus, ruumilise aja printsiip, dialoogilisus, emblemaatilisus ja range retooriline tekstiehitus leiduvad ka "Hingede öö" tekstis.<ref name=":7">Hennoste, Tiit 2003. Modernism ja “Hingede öö”. 15 aastat hiljem. – Eurooplaseks saamine. Kõrvaltkäija altkulmupilk. Artikleid ja arvamusi 1986–2003. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 281–300. </ref><ref name=":6" />Modernism väljendub küll romaani elutundes, täpsemalt mõiste "võõras" käsitluses. Nii peategelane kui ka mõned kõrvaltegelased tunnevad ennast olemuslikult võõrana, majja mittesobivana. Samas on romaani ideaaliks selle võõruse ületamine.<ref name=":6" /> "Hingede öö" modernistlikus maailmas ahistust tundev inimene otsib lahendust kristlikus ligimesearmastuses ja halastuses.<ref name=":7" />
 
Artiklis "Modernism ja "Hingede öö" 15 aastat hiljem" (2003) kirjutab Tiit Hennoste, et "Hingede öö" kuulub modernistlikku normaalparadigmasse. Peale teist maailmasõda modernism kanoniseerus, seda tajuti 20. sajandi kirjanduse peavoolu ehk normaalparadigmana. Kuid võrreldes sajandialguse radikaalse modernismiga olid hilisema kanoniseerunud modernismi elutunnetus ja vormid mõõdukamad. "Hingede öö" on kriisiromaan. Romaani keskmes on modernismile omaselt üksikisiku siseilma probleemid, kuid vaatluse all on ka poliitilise ja elupaguluse olemus. Uue maailma kirjeldamine nõudis ka teistsugust vormi. Kuid Karl Ristikivi romaan "Hingede öö" on ainult pindmiselt modernistliku vormi ja sisuga. "Hingede öö" süvavorm pärineb baroksest kultuurist. Tiit Hennoste arvates on "Hingede öö" Karl Ristikivi ainus kirjanduslik katse modernismi normaalparadigmas, kusjuures see katse on poolik, sest autor vaidleb oma tekstiga, õigustab seda, seletab lugejale oma tegelasi. "Hingede ööga" ei suutnud kirjanik oma kriisi lahendada.<ref name=":7" />
 
"Hingede ööd" tajuti eesti pagulaskirjanduses radikaalse teosena, sest eesti pagulaskultuuri jaoks olid modernismi normaalparadigma võtted võõrastavad. Pealegi valitses sõjajärgses eesti pagulaskirjanduses nostalgia ja rahvuslikkus.<ref name=":7" />
 
== "Hingede öö" ja modernismkeskaja kultuur ==
Jaan Undusk on oma artiklis "Rüütel, humanist ja eksistentsialist. Sisseminek "Hingede öösse"" välja toonud, et Karl Ristikivi "Hingede öös" ning ajaloolises sarjas esinevad [[Keskaja kirjandus|keskaja kirjandusele]] omased mallid, tegelaskujundid ja kristlik ideestik.<ref name=":1" /> Unduski käsitlus toetab Tiit Hennoste arusaama, et "Hingede öös" kasutatud tekstišabloonid ei ole uuenduslikud, vaid järgivad vanu kaanoneid.<ref name=":6" />
 
Ivar Grünthali arvates sarnanevad "Hingede öö" kolmadas osas tunnistajate tunnistuste ees leiduvad väikesed moraliseerivad proosapoeemid Anjou hertsogi [[René I Anjou|René I]] teoses "Südame pildid" ("Livre du coeur d'amour épris", 1475) kasutatud laadiga.<ref name=":1" />
 
Jaan Unduski sõnul järgib "Hingede öö" [[Dante Alighieri]] poeemi [[Jumalik komöödia|"Jumaliku komöödia"]] struktuuri.<ref name=":1" /> "Jumaliku komöödia" struktuuri järgib ka "Hingede ööle" järgnev ajalooline sari.<ref>Keedus, Krista 2010. Gooti katedraal kui Karl Ristikivi ajaloolise sarja esteetiline ideaal. – Acta Semiotica Estica 7: 33–63.</ref><ref name=":0" /> Jaan Undusk on kõrvutanud “Hingede öö” esimest osa “Surnud Mehe maja” “Jumaliku komöödia” "Põrguga" ja "Hingede öö" kolmandat osa “Seitse tunnistajat” "Purgatooriumiga". "Hingede öö" lõpus tõuseb peategelane liftiga mäe jalamil (vrdl Dante purgatooriumi mäega) asuva Surnud Mehe maja katusele, kuid leiab end tõusueelse lähtepunktiga samal tasapinnal. "Jumaliku komöödia" purgatooriumi mäe tipus asetsevat maist paradiisi "Hingede öös" ei esine. Unduski meelest on ilmaliku pahupidise maise paradiisi vasteks ajaloolise sarja vaheteos “Imede saar”.<ref name=":1" /> Dante teispoolse korrapärase maailma hierarhiad on labürintlikus Surnud Mehe majas segi paisatud. "Hingede öö" põrgus ehk esimeses osas "Surnud Mehe maja" esineb viiteid ka purgatooriumile ja paradiisile. Vastupidiselt "Jumaliku komöödia" üha suureneva valguse filosoofiale liigub "Hingede öö" minategelane järjest suurema pimeduse poole. Seetõttu võib vaadelda "Hingede ööd" ka "Jumaliku komöödia" paroodia või travestiana.<ref name=":1" /> [[Georges Duby|George Duby]] on nimetanud "Jumalikku komöödiat" "viimaseks katedraaliks". Duby sõnutsi väljendub nii "Jumalikus komöödias" kui ka gooti katedraalis uusplatonistlik-varakristlik valgusel ja eetikal põhinev struktuur, mille osalisteks on Jumal ja loodu.<ref name=":2">Duby, George 1999. Katedraalide aeg: kunst ja ühiskond 980–1420. Tallinn: Kunst.</ref> "Jumalikku komöödiat" järgiv struktuur väljendub selgelt ajaloolise sarja kahes esimeses keskaega käsitlevas triloogias, milles eristuvad paradiisi-, purgatooriumi- ja põrguromaanid. Kuid "Hingede öö" Surnud Mehe majas on "Jumaliku komöödia" struktuuri aimav hierarhiline, valgusest särav ja omavahel armastuse sidemetega ühendatud maailm – gooti katedraal – kokku kukkunud.<ref name=":0" />
 
Ivar Grünthali arvates sarnanevad "Hingede öö" kolmadaskolmandas osas tunnistajate tunnistuste ees leiduvad väikesed moraliseerivad proosapoeemid Anjou hertsogi [[René I Anjou|René I]] teoses "Südame pildid" ("''Livre du coeur d'amour épris''", 1475) kasutatud laadiga.<ref name=":1" />
Ristikivi ideaalid pärinevad minevikust – antiigist ja keskajast.<ref name=":1" /> Keskaja suurimaks kingituseks inimkonnale pidas kirjanik usku.<ref>Ristikivi, Karl 1976. Rooma päevik. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv.</ref> Tänapäeva ilmaliku maailma suhtes oli Ristikivi skeptiline. See väljendub ka infernaalses "Hingede öö" atmosfääris.
 
Jaan Unduski sõnul järgib "Hingede öö" [[Dante Alighieri]] poeemi [[Jumalik komöödia|"Jumaliku komöödia"]] ("''Divina Commedia''", kirjutatud 1307–1321) struktuuri.<ref name=":1" /> "Jumaliku komöödia" struktuuri järgib ka "Hingede ööle" järgnev ajalooline sari.<ref>Keedus, Krista 2010. Gooti katedraal kui Karl Ristikivi ajaloolise sarja esteetiline ideaal. – Acta Semiotica Estica 7: 33–63.</ref><ref name=":0" /> Jaan Undusk on kõrvutanud “Hingede öö” esimest osa “Surnud Mehe maja” “Jumaliku komöödia” "Põrguga" ja "Hingede öö" kolmandat osa “Seitse tunnistajat” "Purgatooriumiga". "Hingede öö" lõpus tõuseb peategelane liftiga mäe jalamil (vrdl Dante purgatooriumi mäega) asuva Surnud Mehe maja katusele, kuid leiab end tõusueelse lähtepunktiga samal tasapinnal. "Jumaliku komöödia" purgatooriumi mäe tipus asetsevat maist paradiisi "Hingede öös" ei esine. Unduski meelest on ilmaliku pahupidise maise paradiisi vasteks ajaloolise sarja vaheteos “Imede saar”.<ref name=":1" /> Dante teispoolse korrapärase maailma hierarhiad on labürintlikus Surnud Mehe majas segi paisatud. "Hingede öö" põrgus ehk esimeses osas "Surnud Mehe maja" esineb viiteid ka purgatooriumile ja paradiisile. Vastupidiselt "Jumaliku komöödia" üha suureneva valguse filosoofiale liigub "Hingede öö" minategelane järjest suurema pimeduse poole. Seetõttu võib vaadelda "Hingede ööd" ka "Jumaliku komöödia" paroodia või travestiana.<ref name=":1" /> [[Georges Duby|George Duby]] on nimetanud "Jumalikku komöödiat" "viimaseks katedraaliks". Duby sõnutsi väljendub nii "Jumalikus komöödias" kui ka gooti katedraalis uusplatonistlik-varakristlik valgusel ja eetikal põhinev struktuur, mille osalisteks on Jumal ja loodu.<ref name=":2">Duby, George 1999. Katedraalide aeg: kunst ja ühiskond 980–1420. Tallinn: Kunst.</ref> "Jumalikku komöödiat" järgiv struktuur väljendub selgelt ajaloolise sarja kahes esimeses keskaega käsitlevas triloogias, milles eristuvad paradiisi-, purgatooriumi- ja põrguromaanid. Kuid "Hingede öö" Surnud Mehe majas on "Jumaliku komöödia" struktuuri aimav hierarhiline, valgusest särav ja omavahel armastuse sidemetega ühendatud maailm – gooti katedraal – kokku kukkunud.<ref name=":0" />
Jaan Undusk kõrvutab "Hingede öös" ja ajaloolises sarjas valitsevat juhuslikkust rüütliromaanide juhuslikkusega, mis on jumaliku plaani väljenduseks.
 
Jaan Undusk on välja toonud, et nii "Hingede öö" teksti kui ka ajaloolise sarja romaanidesse on põimitud [[Püha Graal|Püha Graali]] müüt. PeategelastPüha Graali müüti on töödelnud oma teostes keskaegsed kirjanikud [[Wolfram von Eschenbach]] (värsseepos [[Parzival|"''Parzival''"]], kirjutatud ''ca'' 1200-1210) ja [[Chrétien de Troyes]] ("''Perceval ou le Conte du Graal''", kirjutatud 12. sajandi lõpukümnenditel). "Hingede öö" peategelast võib vaadelda graalirüütel Parzivalina ja Surnud meheMehe maja Püha Graali lossina, mille peremees on surnud. Graali"Hingede müüdistöö" lähtudespeategelane otsib peategelane Surnud meheMehe majas ringi ekseldes Püha Graali – kõrgemat tõde. Peategelane tundub oma teekonna lõpuks jõudvat äratundmiseni, et inimolemine on väärtus iseeneses, mis ei vaja enam edasisi põhjendusi. Surnud meheMehe maja vapi ühel vapipoolel kujutatud kaks tervitavat kätt ja romaani lõpp rõhutavad ligimesearmastuse olulisust. Kui peategelane lahkub majast, ütleb talle tema teejuht Stanley: "Ära ainult lükka tagasi ühtki väljasirutatud kätt!" Kui peategelane Surnud Mehe majast väljub, kohtub ta kolme natuke purjus noormehega, kelle uueaastasoovid ja käesurumised ta vastu võtab.<ref name=":1" />
 
NäiteksJaan läbivadUndusk kõrvutab "Hingede öös" ja ajaloolises sarjas valitsevat juhuslikkust [[Rüütliromaan|rüütliromaanide]] juhuslikkusega, mis on jumaliku plaani väljenduseks. Kõrgema plaani manifestatsiooniks on ka ajaloolist sarja läbivad korduvad nimed, mis tähistabsümboliseerides nime jumalast antust ja selle saatuslikkust. "Hingede öö" 20. sajandi maailmas valitseb "nimeskepsis, kadunud nime motiiv". Tegelaste nimed on neist võõrandunud – nimed on vahetatavad, neid asendatakse vahel isegi numbrikombinatsiooni, üldnime või vilistamisega. <ref name=":1" />
 
Karl Ristikivi hilisloomingu tegelaste ideaaliks on [[Kristus|Jeesus Kristus]]<ref name=":4" /> ja [[Maarja]].<ref name=":3">Lepik, Eva; Heinapuu, Ott 2008. Pärisnimi kui leitmotiiv: nimi ja pagulus Karl Ristikivi ajalooliste romaanide tsüklis. – Nimetamise strateegiatest eesti kultuuris. Toim Ülle Pärli, Eva Lepik. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 187–229.</ref> Sarnaselt Jeesus Kristusele on ka Ristikivi tegelased tihti ümbritsevaga oma eetiliste tõekspidamiste tõttu konfliktis ja nende üle mõistetakse kohut.<ref>Pärlin, Liina 1998. Karl Ristikivi inimese müüt. Juhendaja Rein Veidemann. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, eesti kirjanduse õppetool.</ref> Kohtupidamise motiiv saab alguse "Hingede ööst" ja kandub edasi ajaloolise sarja teostesse. Ristikivi keskseid naistegelasi iseloomustatakse tekstis sageli Maarja sümbolite abil. Maarjat sümboliseerivad liilia, roos ja [[Ülemlaul|Ülemlaulu]] [[Vulgata]] tõlkest pärinev vormel ''[[hortus conclusus]]'' – 'suletud aed'<ref name=":3" /> on nii “Hingede öö” kui ka ajaloolise sarja leitmotiivid. Ristikivi inimese ilmaliku sfääri kuuluvateks eetilisteks ideaalideks on graalirüütel[[Graalirüütel|(graali)rüütel]]<ref name=":1" /> ja daam<ref name=":0" />, mis on olulisteks kujunditeks nii "Hingede öös" kui ka ajaloolises sarjas. Rüütlil ja daamil olion keskaegse religioosse ja kurtuaasse maailma vastastikuse ideeülekande tõttu ühisjooni nii Jeesuse kui ka Maarjaga. <ref name=":2" />
 
==Tõlked==
153

muudatust