Hingede öö: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
12. rida:
== "Hingede öö" loomise kontekst ja loomingulised lähtepunktid ==
Aastad 1947–1961 olid Karl Ristikivi loomingus loominguliste otsingute ja uuenemise periood. Sellel ajaperioodil ilmus kirjanikult väga palju kirjanduskriitilisi tekste ja üks romaan – "Hingede öö". 1950. aastail kirjutas Karl Ristikivi ka luulet ja lühiproosat. Tema luuletsüklid ilmusid ajakirjas "Tulimuld". 1950. aastatel kirjutatud luule avaldati hiljem luulekogus "Inimese teekond" (1972). Ristikivi loobus tegelikkust jäljendavast kunstikäsitlusest. Teda hakkas huvitama indiviidi subjektiivne kogemus, metafüüsiline ja psüühiline reaalsus. Oma uutest loomingulistest tõekspidamistest kirjutas Ristikivi koguteoses "Kirjanikult lugejale" (1953) ilmunud proosapalas "Enesest ja teistest" ning ülevaatlikus kirjandusloolises essees "Eesti kirjanduse lugu" (1954). "Hingede öö" (1953) keskele paigutatud "Kiri Agnes Rohumaale!" sisaldab endas ka autori kirjandusteoreetilisi seisukohti. "Kirjas Agnes Rohumaale" määratleb autor "Hingede öö" esimest osa kui "realistlikku muinasjuttu" ehk väljamõeldist, mis edastab realistlikult elu olemust.<ref name=":4">Neithal, Reet 1994. Karl Ristikivi: arengulooline essee. Tallinn: Koolibri</ref>
Ristikivi põhjendas uusi esteetilisi seisukohti ka 1949. aastal ilmunud lühiproosapalas "Novell". "Novelli" peategelane elab üksi võõral maal, kuid tema üksindus ei tulene ainult pagulusest. Tema üksindus on omane inimesele, kes otsib elu sügavamat tähendust. "Novellis" ilmneva kirjanduskäsitluse kohaselt on kirjanduse kujutamisobjektiks inimese teadvus, selle subjektiivne suhe maailma. Seetõttu muutuvad kirjandusteoses oluliseks unenäod, fantaasiapildid, nägemused. Unenäod ja nägemused on olulised nii "Hingede öös" kui ka ajaloolises sarjas.<ref name=":4" /> Selle võtte eeskujuks on Ristikivi sõnul Lewis Carrolli teose "Alice Imedemaal" peategelase Alice'i ja John Bunyani teose "Palveränduri teekond" peategelase Ristiinimese unenäod.<ref name=":6">Hennoste, Tiit 2003. Karl Ristikivi “Hingede öö” kui tekst. – Eurooplaseks saamine. Kõrvaltkäija altkulmupilk. Artikleid ja arvamusi 1986–2003. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 235-250. </ref>
18. rida:
Sarnaselt "Novellile" on ka "Hingede öö" atmosfäär metafüüsiline. Selles on oluline tavareaalsuse kohal kõrguv ideede maailm. "Hingede öös" kasutatakse moodsa romaani võtteid (unenäoloogika, ajatus, erinevate tegelaste identiteetide kokkusulamine, sündmustiku ajalis-põhjusliku järjestuse puudumine). Metafüüsilist kujutuslaadi ja moodsa romaani võtteid, kuigi leebemal kujul, järgib ka ajaloolist sarja kokkuvõttev romaan "Rooma päevik".<ref name=":4" /> Nii "Hingede öös" kui ka "Rooma päevikus" on järgitud sarnast ruumilist mudelit. Mõlemas teoses liiguvad peategelased piiratud maa-alal. "Hingede öös" on selleks Surnud Mehe labürintlik maja, "Rooma päevikus" iidne Rooma linn.<ref name=":8" />
"Hingede ööd" kirjutades tegi Ristikivi enda sõnutsi "kokkuvõtet, bilanssi" (kiri U. Masingule 26. III 1969). Jaan Undusk nimetab "Hingede ööd" "Ristikivi kriitilise loomeperioodi saaduseks" ja "kirjanduse mõtestaja romaaniks".<ref name=":1">Undusk, Jaan 1988. Rüütel, humanist ja eksistentsialist: Sisseminek “Hingede öösse”. – Karl Ristikivi 75. sünniaastapäevale pühendatud konverentsi materjalid I. Toim Pärt Lias. Tallinn: Eesti NSV Kirjanike Liit, 59–104.</ref>
Väljendit "Hingede öö" on kasutanud mitmed eesti kirjanikud oma luuletuste pealkirjana. Näiteks August Alle esikkogus "Üksinduse saarele" (1918) esineb luuletus "Hingede ööl". Henrik Visnapuu luuletus "Hingede öö" ilmus tema luulekogus "Puuslikud" (1929). Pealkirja "Hingede öö" kannab Bernard Kangro luuletsükkel (kirjutatud 1940–1944). <ref name=":1" />
42. rida:
Kui peategelane siseneb Surnud mehe majja, siis ta märkab, et maja uksel puudub lävi. See sümbol annab märku peategelase liikumisest tavareaalusest teadvuse ja psüühika valdkonda.<ref name=":5" /> Reet Neithali sõnul segunevad "Hingede öös" erinevad teadvuseseisundid (uni ja ärkvelolek), ruumidimensioonid (siin- ja sealpoolsus, elu ja surm) ja ajadimensioonid (tegelase minevikumeenutused ja olevikus mõtisklemine).<ref name=":5">Neithal, Reet 1988. Sümbolist eetikani: “Hingede öö”. – 75. Sünniaastapäevale pühendatud konverentsi materjalid II. Toim J. Undusk. Tallinn: Eesti NSV Kirjanike Liit, 9–30.</ref> Autor võrdleb "Kirjas proua Agnes Rohumaale" "Hingede öö" esimest osa ka reisikirjeldusega, mis toimub "väga piiratud alal".<ref>Ristikivi, Karl. Hingede öö. Tallinn: Eesti Raamat. 1991.</ref> Reet Neithali sõnul saab peategelase liikumist majas vaadelda reisimisena tema subjektiivsel hingemaastikul. <ref name=":5" /> Tiit Hennoste nimetab Surnud Mehe maja mälu metafooriks ja selles liikumist meenutamiseks.<ref name=":6" /> Surnud mehe majas on kellad seisma jäänud, ka minategelane kaotab oma kella. Need võtted loovad ajatu atmosfääri ja aitavad teoses edastada "inimeksistentsi kogemist universaalelamusena".<ref name=":4" />
== "Hingede öö" ja modernism ==▼
Ristikivi ideaalid pärinevad minevikust – antiigist ja keskajast.<ref name=":1" /> Keskaja suurimaks kingituseks inimkonnale pidas kirjanik usku.<ref>Ristikivi, Karl 1976. Rooma päevik. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv.</ref> Tänapäeva ilmaliku maailma suhtes oli Ristkivi skeptiline. See väljendub ka infernaalses "Hingede öö" atmosfääris. ▼
"Hingede ööd" on peetud eesti esimeseks [[Modernistlik kirjandus|modernistlikuks]] romaaniks. Modernistlik tekst vastandub lugeja ootustele ja teadmistele tekstide kohta. Oluline on autori eneseväljendus, side reaalsuse ja lugejaga on teisejärguline. Tiit Hennoste väidab oma artiklis "Karl Ristikivi "Hingede öö" kui tekst", et "Hingede öö" ei järgi modernismi ideaale, sest selle romaani tekstiprojektsioon järgib reaalsust ning on loogika printsiipidega kooskõlas. "Hingede öö" tekst arvestab lugejaga, püüab viimasele selgitada autori meetodit ("Kiri proua Agnes Rohumaale") ja lugejaga dialoogi astuda. "Hingede öö" modernistlikkust eitab ka autor "Kirjas proua Agnes Rohumaale". Tiit Hennoste arvates on "Hingede öö" teksti ülesehitusele omased [[Barokk|barokse]] kirjanduse tunnused. Barokses tekstis olulised allegooria, antinoomilisus, ruumilise aja printsiip, dialoogilisus, emblemaatilisus ja range retooriline tekstiehitus leiduvad ka "Hingede öö" tekstis.<ref name=":7">Hennoste, Tiit 2003. Modernism ja “Hingede öö”. 15 aastat hiljem. – Eurooplaseks saamine. Kõrvaltkäija altkulmupilk. Artikleid ja arvamusi 1986–2003. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 281–300. </ref><ref name=":6" />Modernism väljendub küll romaani elutundes, täpsemalt mõiste "võõras" käsitluses. Nii peategelane kui ka mõned kõrvaltegelased tunnevad ennast olemuslikult võõrana, majja mittesobivana. Samas on romaani ideaaliks selle võõruse ületamine.<ref name=":6" /> "Hingede öö" modernistlikus maailmas ahistust tundev inimene otsib lahendust kristlikus ligimesearmastuses ja halastuses.<ref name=":7" />▼
Artiklis "Modernism ja "Hingede öö" 15 aastat hiljem" kirjutab Tiit Hennoste, et "Hingede öö" kuulub modernistlikku normaalparadigmasse. Peale teist maailmasõda modernism kanoniseerus, seda tajuti 20. sajandi kirjanduse peavoolu ehk normaalparadigmana. Kuid võrreldes sajandialguse radikaalse modernismiga olid hilisema kanoniseerunud modernismi elutunnetus ja vormid mõõdukamad. "Hingede öö" on kriisiromaan. Romaani keskmes on modernismile omaselt üksikisiku siseilma probleemid, kuid vaatluse all on ka poliitilise ja elupaguluse olemus. Uue maailma kirjeldamine nõudis ka teistsugust vormi. Kuid Karl Ristikivi romaan "Hingede öö" on ainult pindmiselt modernistliku vormi ja sisuga. "Hingede öö" süvavorm pärineb baroksest kultuurist. Tiit Hennoste arvates on "Hingede öö" Karl Ristikivi ainus kirjanduslik katse modernismi normaalparadigmas, kusjuures see katse on poolik, sest autor vaidleb oma tekstiga, õigustab seda, seletab lugejale oma tegelasi. "Hingede ööga" ei suutnud kirjanik oma kriisi lahendada.<ref name=":7" /> ▼
Jaan Undusk kõrvutab "Hingede öös" ja ajaloolises sarjas valitsevat juhuslikkust rüütliromaanide juhuslikkusega, mis on jumaliku plaani väljenduseks. ▼
"Hingede ööd" tajuti eesti pagulaskirjanduses radikaalse teosena, sest eesti pagulaskultuuri jaoks olid modernismi normaalparadigma võtted võõrastavad. Pealegi valitses sõjajärgses eesti pagulaskirjanduses nostalgia ja rahvuslikkus.<ref name=":7" />▼
Jaan Undusk on välja toonud, et nii "Hingede öö" teksti kui ka ajaloolise sarja romaanidesse on põimitud ka Püha Graali müüt. Peategelast võib vaadelda graalirüütel Parzivalina ja Surnud mehe maja Püha Graali lossina, mille peremees on surnud. Graali müüdist lähtudes otsib peategelane Surnud mehe majas ringi ekseldes Püha Graali – kõrgemat tõde. Peategelane tundub jõudvat äratundmiseni, et inimolemine on väärtus iseeneses, mis ei vaja enam edasisi põhjendusi. Surnud mehe maja vapi ühel vapipoolel kujutatud kaks tervitavat kätt ja romaani lõpp rõhutavad ligimesearmastuse olulisust. Kui peategelane lahkub majast, ütleb talle tema teejuht Stanley: "Ära ainult lükka tagasi ühtki väljasirutatud kätt!".▼
Jaan Undusk on oma artiklis "Rüütel, humanist ja eksistentsialist. Sisseminek "Hingede öösse" välja toonud, et Karl Ristikivi "Hingede öös"
"Hingede ööd" ja ajaloolise sarja romaane ühendavad paljud leitmotiivid. <ref name=":1" /><ref name=":0">Keedus, Krista 2018. "Taevase ja maise armastuse motiivid Karl Ristikivi "Hingede öös" ja ajaloolises sarjas". Juhendajad Marina Grišakova ja Eva Lepik. Magistritöö. Tartu Ülikool, maailmakirjanduse õppetool.</ref> Seetõttu on kasulik vaadelda ja tõlgendada neid tekste kui ühtset tervikut. Näiteks läbivad ajaloolist sarja korduvad nimed, mis tähistab nime jumalast antust ja selle saatuslikkust. "Hingede öö" 20. sajandi maailmas valitseb "nimeskepsis, kadunud nime motiiv". Tegelaste nimed on neist võõrandunud – nimed on vahetatavad, neid asendatakse vahel isegi numbrikombinatsiooni, üldnime või vilistamisega. <ref name=":1" /> ▼
▲Ristikivi ideaalid pärinevad minevikust – antiigist ja keskajast.<ref name=":1" /> Keskaja suurimaks kingituseks inimkonnale pidas kirjanik usku.<ref>Ristikivi, Karl 1976. Rooma päevik. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv.</ref> Tänapäeva ilmaliku maailma suhtes oli Ristkivi skeptiline. See väljendub ka infernaalses "Hingede öö" atmosfääris.
Jaan Unduski väitel järgib "Hingede öö" "Jumaliku komöödia" struktuuri. <ref name=":1">Undusk, Jaan 1988. Rüütel, humanist ja eksistentsialist: Sisseminek “Hingede öösse”. – Karl Ristikivi 75. sünniaastapäevale pühendatud konverentsi materjalid I. Toim Pärt Lias. Tallinn: Eesti NSV Kirjanike Liit, 59–104.</ref> Dante teose struktuuri järgib ka "Hingede ööle" järgnev ajalooline sari. <ref>Keedus, Krista 2010. Gooti katedraal kui Karl Ristikivi ajaloolise sarja esteetiline ideaal. – Acta Semiotica Estica 7: 33–63.</ref> Nii "Hingede öös" kui ka ajaloolises sarjas on otsesed viited "Jumalikule komöödiale". George Duby on nimetanud "Jumalikku komöödiat" "viimaseks katedraaliks". Duby sõnutsi väljendub nii "Jumalikus komöödias" kui ka gooti katedraalis uusplatonistlik-varakristlik valgusel ja eetikal põhinev struktuur, mille osalisteks on Jumal ja loodu.<ref name=":2">Duby, George 1999. Katedraalide aeg: kunst ja ühiskond 980–1420. Tallinn: Kunst.</ref> Jaan Undusk on kõrvutanud “Hingede öö” esimest osa “Surnud mehe maja” “Jumaliku komöödia” põrguga ja kolmandat osa “Seitse tunnistajat” purgatooriumiga. “Hingede öös” paradiisi ei ole. "Hingede öös" tõuseb peategelane liftiga mäe jalamil (vrdl Dante purgatooriumi mägi) asuva Surnud mehe maja katusele, kuid leiab end tõusueelse lähtepunktiga samal tasapinnal. Dante purgatooriumi mäe tipus asetsevat maist paradiisi "Hingede öös" ei esine. Unduski meelest on ilmaliku pahupidise paradiisi vasteks ajaloolise sarja vaheteos “Imede saar”.<ref name=":1" /> "Hingede öös" ei eristu erinevad tasandid nii selgelt nagu ajaloolise sarja kahe esimese triloogia romaanides. "Põrgus" esineb viiteid ka purgatooriumile ja paradiisile. Vastupidiselt "Jumaliku komöödia" üha suureneva valguse filosoofiale liigub "Hingede öö" minategelane järjest suurema pimeduse poole. Rõhutatakse, et Surnud mehe maja "ei vasta enam ammugi oma otstarbele". Dante teispoolse korrapärase maailma hierarhiad on Surnud mehe majas segi paisatud. "Hingede ööd" iseloomustab häire kausaalses mõtlemises, toimub süsteemi autor-tegelane, opositsioonide tunnistaja-süüdistatav, patt-voorus, prokurör-advokaat üksteiseks sulandumine. Seetõttu võib vaadelda "Hingede ööd" ka "Jumaliku komöödia" paroodia või travestiana.<ref name=":1" /> Hierarhiline, valgusest särav ja omavahel armastuse sidemetega ühendatud maailm – gooti katedraal – on kokku kukkunud.<ref name=":0" />▼
▲Jaan Undusk kõrvutab "Hingede öös" ja ajaloolises sarjas valitsevat juhuslikkust rüütliromaanide juhuslikkusega, mis on jumaliku plaani väljenduseks.
Ristikivi hilisloomingu tegelaste ideaaliks on Kristus<ref name=":4">Neithal, Reet 1994. Karl Ristikivi: arengulooline essee. Tallinn: Koolibri</ref> ja Maarja.<ref name=":3">Lepik, Eva; Heinapuu, Ott 2008. Pärisnimi kui leitmotiiv: nimi ja pagulus Karl Ristikivi ajalooliste romaanide tsüklis. – Nimetamise strateegiatest eesti kultuuris. Toim Ülle Pärli, Eva Lepik. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 187–229.</ref> Sarnaselt Jeesus Kristusele on ka Ristikivi tegelased tihti ümbritsevaga oma eetiliste tõekspidamiste tõttu konfliktis ja nende üle mõistetakse kohut.<ref>Pärlin, Liina 1998. Karl Ristikivi inimese müüt. Juhendaja Rein Veidemann. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, eesti kirjanduse õppetool.</ref> Kohtupidamise motiiv saab alguse "Hingede ööst" ja kandub edasi ajaloolise sarja teostesse. Ristikivi keskseid naistegelasi iseloomustatakse tekstis sageli Maarja sümbolite abil. Maarjat sümboliseerivad liilia, roos ja Ülemlaulu Vulgata tõlkest pärinev vormel ''hortus conclusus'' – suletud aed<ref name=":3" /> on nii “Hingede öö” kui ka ajaloolise sarja leitmotiivid. Ristikivi inimese ilmaliku sfääri kuuluvateks eetilisteks ideaalideks on graalirüütel<ref name=":1" /> ja daam<ref name=":0" />, mis on olulisteks kujunditeks nii "Hingede öös" kui ka ajaloolises sarjas. Rüütlil ja daamil oli religioosse ja kurtuaasse maailma vastastikuse ideeülekande tõttu ühisjooni nii Jeesuse kui ka Maarjaga. <ref name=":2" />▼
▲Jaan Undusk on välja toonud, et nii "Hingede öö" teksti kui ka ajaloolise sarja romaanidesse on põimitud ka Püha Graali müüt. Peategelast võib vaadelda graalirüütel Parzivalina ja Surnud mehe maja Püha Graali lossina, mille peremees on surnud. Graali müüdist lähtudes otsib peategelane Surnud mehe majas ringi ekseldes Püha Graali – kõrgemat tõde. Peategelane tundub jõudvat äratundmiseni, et inimolemine on väärtus iseeneses, mis ei vaja enam edasisi põhjendusi. Surnud mehe maja vapi ühel vapipoolel kujutatud kaks tervitavat kätt ja romaani lõpp rõhutavad ligimesearmastuse olulisust. Kui peategelane lahkub majast, ütleb talle tema teejuht Stanley: "Ära ainult lükka tagasi ühtki väljasirutatud kätt!".
▲== "Hingede öö" ja modernism ==
▲"Hingede ööd" on peetud eesti esimeseks [[Modernistlik kirjandus|modernistlikuks]] romaaniks. Modernistlik tekst vastandub lugeja ootustele ja teadmistele tekstide kohta. Oluline on autori eneseväljendus, side reaalsuse ja lugejaga on teisejärguline. Tiit Hennoste väidab oma artiklis "Karl Ristikivi "Hingede öö" kui tekst", et "Hingede öö" ei järgi modernismi ideaale, sest selle romaani tekstiprojektsioon järgib reaalsust ning on loogika printsiipidega kooskõlas. "Hingede öö" tekst arvestab lugejaga, püüab viimasele selgitada autori meetodit ("Kiri proua Agnes Rohumaale") ja lugejaga dialoogi astuda. "Hingede öö" modernistlikkust eitab ka autor "Kirjas proua Agnes Rohumaale". Tiit Hennoste arvates on "Hingede öö" teksti ülesehitusele omased [[Barokk|barokse]] kirjanduse tunnused. Barokses tekstis olulised allegooria, antinoomilisus, ruumilise aja printsiip, dialoogilisus, emblemaatilisus ja range retooriline tekstiehitus leiduvad ka "Hingede öö" tekstis.<ref name=":7">Hennoste, Tiit 2003. Modernism ja “Hingede öö”. 15 aastat hiljem. – Eurooplaseks saamine. Kõrvaltkäija altkulmupilk. Artikleid ja arvamusi 1986–2003. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 281–300. </ref><ref name=":6" />Modernism väljendub küll romaani elutundes, täpsemalt mõiste "võõras" käsitluses. Nii peategelane kui ka mõned kõrvaltegelased tunnevad ennast olemuslikult võõrana, majja mittesobivana. Samas on romaani ideaaliks selle võõruse ületamine.<ref name=":6" /> "Hingede öö" modernistlikus maailmas ahistust tundev inimene otsib lahendust kristlikus ligimesearmastuses ja halastuses.<ref name=":7" />
▲"Hingede ööd" ja ajaloolise sarja romaane ühendavad paljud leitmotiivid. <ref name=":1" /><ref name=":0">Keedus, Krista 2018. "Taevase ja maise armastuse motiivid Karl Ristikivi "Hingede öös" ja ajaloolises sarjas". Juhendajad Marina Grišakova ja Eva Lepik. Magistritöö. Tartu Ülikool, maailmakirjanduse õppetool.</ref> Seetõttu on kasulik vaadelda ja tõlgendada neid tekste kui ühtset tervikut. Näiteks läbivad ajaloolist sarja korduvad nimed, mis tähistab nime jumalast antust ja selle saatuslikkust. "Hingede öö" 20. sajandi maailmas valitseb "nimeskepsis, kadunud nime motiiv". Tegelaste nimed on neist võõrandunud – nimed on vahetatavad, neid asendatakse vahel isegi numbrikombinatsiooni, üldnime või vilistamisega. <ref name=":1" />
▲Artiklis "Modernism ja "Hingede öö" 15 aastat hiljem" kirjutab Tiit Hennoste, et "Hingede öö" kuulub modernistlikku normaalparadigmasse. Peale teist maailmasõda modernism kanoniseerus, seda tajuti 20. sajandi kirjanduse peavoolu ehk normaalparadigmana. Kuid võrreldes sajandialguse radikaalse modernismiga olid hilisema kanoniseerunud modernismi elutunnetus ja vormid mõõdukamad. "Hingede öö" on kriisiromaan. Romaani keskmes on modernismile omaselt üksikisiku siseilma probleemid, kuid vaatluse all on ka poliitilise ja elupaguluse olemus. Uue maailma kirjeldamine nõudis ka teistsugust vormi. Kuid Karl Ristikivi romaan "Hingede öö" on ainult pindmiselt modernistliku vormi ja sisuga. "Hingede öö" süvavorm pärineb baroksest kultuurist. Tiit Hennoste arvates on "Hingede öö" Karl Ristikivi ainus kirjanduslik katse modernismi normaalparadigmas, kusjuures see katse on poolik, sest autor vaidleb oma tekstiga, õigustab seda, seletab lugejale oma tegelasi. "Hingede ööga" ei suutnud kirjanik oma kriisi lahendada.<ref name=":7" />
Jaan Unduski väitel järgib "Hingede öö" "Jumaliku komöödia" struktuuri. <ref name=":1" /> Dante teose struktuuri järgib ka "Hingede ööle" järgnev ajalooline sari. <ref>Keedus, Krista 2010. Gooti katedraal kui Karl Ristikivi ajaloolise sarja esteetiline ideaal. – Acta Semiotica Estica 7: 33–63.</ref> Nii "Hingede öös" kui ka ajaloolises sarjas on otsesed viited "Jumalikule komöödiale". George Duby on nimetanud "Jumalikku komöödiat" "viimaseks katedraaliks".
▲"Hingede ööd" tajuti eesti pagulaskirjanduses radikaalse teosena, sest eesti pagulaskultuuri jaoks olid modernismi normaalparadigma võtted võõrastavad. Pealegi valitses sõjajärgses eesti pagulaskirjanduses nostalgia ja rahvuslikkus.<ref name=":7" />
▲
▲Karl Ristikivi "Hingede öös" ja ajaloolises sarjas esinevad keskaja kirjandusele omased mallid, tegelaskujundid ja kristlik ideestik. Ivar Grünthal on maininud, et "Hingede öö" teises osas on tunnistajate tunnistuste ees väikesed moraliseerivad proosapoeemid, mis sarnanevad Anjou hertsogi René I teoses "Südame pildid" ("Livre du coeur d'amour épris", 1475) kasutatud laadile.<ref name=":1" />
▲Ristikivi hilisloomingu tegelaste ideaaliks on Kristus<ref name=":4"
==Tõlked==
* "Åndernes nat". Tõlge: Anne Behrndt. Brage, 1993.
| |||