|
== "Hingede öö" ja modernism ==
"Hingede ööd" on peetud eesti esimeseks [[Modernistlik kirjandus|modernistlikuks]] romaaniks. Modernistlik tekst vastandub lugeja ootustele ja teadmistele tekstide kohta. Oluline on autori eneseväljendus, side reaalsuse ja lugejaga on teisejärguline. Tiit Hennoste väidab oma artiklis "Karl Ristikivi "Hingede öö" kui tekst", et "Hingede öö" ei järgi modernismi ideaale. Modernistlik"Hingede tekst vastandub lugeja ootustele ja teadmistele tekstide kohta. Oluline on autori eneseväljendus, side reaalsuse ja lugejaga on teisejärguline. Romaaniöö" tekstiprojektsioon järgib reaalsust ning on loogika printsiipidega kooskõlas. "Hingede öö" tekstiprojektsioon on üldiselt terviklik, va mõned üksikud hermeetilised tekstilõigud romaanis. "Hingede öö" tekst arvestab lugejaga, püüab viimasele selgitada autori meetodit ("Kiri proua Agnes Rohumaale") ja lugejaga dialoogi astuda. Romaanis kasutatud tekstišabloonid ei ole uuenduslikud, vaid järgivad vanu kaanoneid. "Hingede öös" ei väljendu modernism teksti ülesehituses. "Hingede öö" modernistlikkust eitab ka autor "Kirjas proua Agnes Rohumaale". Modernism väljendub küll romaani elutundes, täpsemalt mõiste "võõras" käsitluses. Nii peategelane kui ka mõned kõrvaltegelased tunnevad ennast olemuslikult võõra, majja mittesobivana. Samas on romaani ideaaliks selle võõruse ületamine.<ref name=":6" />
Tiite"Hingede öös" ei väljendu modernism teksti ülesehituses. Romaanis kasutatud tekstišabloonid ei ole uuenduslikud, vaid järgivad vanu kaanoneid. Tiit Hennoste arvates on "Hingede ööle" omased barokse kirjanduse tunnused. Barokses tekstis olulised allegooria, antinoomilisus, ruumilise aja printsiip, dialoogilisus, emblemaatilisus, range retooriline tekstiehitus leiduvad ka "Hingede öö" tekstis.<ref name=":7">Hennoste, Tiit 2003. Modernism ja “Hingede öö”. 15 aastat hiljem. – Eurooplaseks saamine. Kõrvaltkäija altkulmupilk. Artikleid ja arvamusi 1986–2003. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 281–300. </ref><ref name=":6" />
15 aasta hiljem ilmunud artiklis "Modernism ja "Hingede öö" 15 aastat hiljem" kirjutab Hennoste, et "Hingede öö" kuulub modernistlikku normaalparadigmasse. Modernism oli Euroopaspeale teist maailmasõda muutunud Euroopa kirjanduses normiks,. selleSajandialguse sajandialguseradikaalse modernismiga võrreldes oli sellel mõõdukam elutunnetus ja vormid, mis olid kirjanduses laialt käibel. Samas on "Hingede öö" ainult pindmiselt modernistliku vormi ja sisuga. "Hingede öö" süvavorm pärineb baroksest kultuurist. "Hingede öö" modernistlikus maailmas ahistust tundev inimene leiab lahenduse kristlikus ligimesearmastuses ja halastuses. Seega viitab "Hingede öö" ideoloogia kristlikule maailmapildile ja selle tippajaleleviku kõrgajale ehk keskajale.
"Hingede öö" on kriisiromaan. Romaani keskmes on modernismile omaselt üksikisiku siseilma probleemid, kuid vaatluse all on ka poliitilise ja elupaguluse olemus. Uue maailma kirjeldamine nõudis ka teistsugust vormi.
Tiit Hennoste arvates on "Hingede öö" Ristikivi ainus kirjanduslik katse modernismi normaalparadigmas, kusjuures see modernistlik katse on poolik, sest autor vaidleb oma tekstiga, õigustab seda, seletab lugejale oma tegelasi. "Hingede ööga" ei suutnud kirjanik oma kriisi lahendada.
"Hingede ööd" tajuti eesti pagulaskirjanduses radikaalse teosena, sest eesti pagulaskultuuri jaoks olid modernismi normaalparadigma võtted võõrastavad. Pealegi valitses sõjajärgses eesti pagulaskirjanduses nostalgia ja rahvuslikkus.<ref name=":7" />
| 