Nimisõna: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Märgised: Visuaalmuudatus Mobiilimuudatus Mobiiliveebi kaudu
PResümee puudub
5. rida:
Eesti keeles on nimisõnal kaks [[morfoloogiline kategooria|morfoloogilist kategooriat]]: [[kääne (keeleteadus)|kääne]] ja [[arv (keeleteadus)|arv]]. Käändeid on eesti keeles neliteist ja grammatilisi arve kaks: ([[ainsus]] ja [[mitmus]]).
 
Lauses võivad nimisõnad esineda eeskätt [[Alus (keeleteadus)|alusaluse]]e ja [[sihitis]]ena, kuid ka teiste [[lauseliige|lauseliikmetena]], näiteks [[määrus (keeleteadus)|määrusmäärusena]]ena ja [[täiend (keeleteadus)|täiendtäiendina]]ina.
 
Tähenduse põhjal võib nimisõnu liigitada mitmel viisil. Näiteks märgivad liiki [[üldnimi|üldnimed]] ja individuaalseid asju [[pärisnimi|pärisnimed]], meeleliselt tajutavat [[Konkreetne nimisõna|konkreetsed]] ja meeltega tajumatut [[Abstraktne nimisõna|abstraktsed nimisõnad]].see on nimisõna
 
== Alaliigid ==
=== Üldnimed e apellatiivid ===
Üldnimed märgivad teatud objektide klassi, rühma. Need on kas laiema või kitsama tähendusega üldistused.
 
Üldnimed võib jagada sisu alusel:
 
1)# abstraktsed ja konkreetsed sõnad (nt ''au vs. aken''). Vastandus toimub meelelise tajutavuse või tajumatuse alusel;
2)# elusat või elutut tähistavad sõnad (elus või elutu referentsiga), nt ''loom vs. tool'';
 
3)# jaotatavad ja jaotamatud (loendatatavd ja loendamatud) sõnad, vrd ''vesi vs. laud''. Vastandus toimub sisu homogeensuse alusel – homogeense sisuga on jaotatavad ja mittehomogeense sisuga jaotamatud sõnad. Neid on nimetatud ka aine- ja asjasõnadeks.
2) elusat või elutut tähistavad sõnad (elus või elutu referentsiga), nt ''loom vs. tool'';
Selle eristuse põhiküsimus on, kas osa asjast on veel sama kui asi ise, st kas osa veest on vesi? (on); aga kas osa lauast on laud? (ei ole). <ref name="Sõnaliigi õppevahend">Sõnaliigi õppevahend, TÜ vormiõpetuse kursuse õppematerjal (kasutatud kirjandus "Kirjanduse" all)</ref>
 
3) jaotatavad ja jaotamatud (loendatatavd ja loendamatud) sõnad, vrd ''vesi vs. laud''. Vastandus toimub sisu homogeensuse alusel – homogeense sisuga on jaotatavad ja mittehomogeense sisuga jaotamatud sõnad. Neid on nimetatud ka aine- ja asjasõnadeks.
Selle eristuse põhiküsimus on, kas osa asjast on veel sama kui asi ise, st kas osa veest on vesi? (on); aga kas osa lauast on laud? (ei ole). <ref name="Sõnaliigi õppevahend">Sõnaliigi õppevahend, TÜ vormiõpetuse kursuse õppematerjal (kasutatud kirjandus "Kirjanduse" all)</ref>
 
Osa nimisõnu, arvukategooria suhtes vaegmuutelised nimisõnad, esinevad vaid ühes arvus: [[ainsussõna]]d e ''singularia tantum'' on tavaliselt ainsuses (nt ''kurjus'', ''nohu'', ''katk'', ''ilu'', ''au''), [[mitmussõna]]d e ''pluralia tantum'' mitmuses (nt ''püksid'', ''andmed'', ''leetrid'', ''tangid'', ''kruubid'', ''vuntsid'', ''traksid''). Piirid pole siiski ranged. Ainsussõnu võib vahel kasutada mitmuse vormis (nt ''nohud ja muud hädad''), mitmussõnad esinevad ainsuse vormis aga [[liitsõna]]de koostises ja [[fraseoloogiline väljend|fraseoloogilistes väljendites]] (nt ''püksisääred'').
 
=== Pärisnimed e proopriumid ===
Pärisnimed märgivad teatud klassi üksikesindajat, üht individuaalset asja või olendit, on konkreetsed. <ref name="Sõnaliigi õppevahend"/>
 
== Nimisõna kokkupuutealad teiste sõnaliikidega ==
=== Nimisõna ja omadussõna ===
Keele väljendusvõimalused rikastuvad selle arvel, et algselt ühte sõnaliiki kuuluvat sõna hakatakse kasutama teise funktsioonis. Selliste nihete kõige iseloomulikumad näited on omadussõna kasutamisest nimisõna funktsioonis: ''ainurakne'', ''haige'', ''hakkaja'', ''punane'', ''armas'', ''blond'', ''tumm''. Võimalik on ka vastupidine protsess, s.t nimisõna kasutamine omadussõna funktsioonis, nt ''siga inimene'', ''koer poiss'', ''pull lugu'', ''sant värk'', ''jama etendus''.
 
Sõnaliigi määratlemisel võivad probleeme tekitada nn käändumatud e [[vaegomadussõna]]d. Need on omadussõnad, mis väljendavad omadust ja esinevad lauses täiendina, kuid millel pole morfoloogilisi vorme ja seetõttu ei ühildu need põhisõnaga nagu tavalised omadussõnad. Need on enamjaolt kas mingid omadust väljendavad kivinenud sõnakujud ('''''katoliku''' usk'', '''''kulla''' mees'') või pärisnimede omastava käände vormid, mida on hakatud kokkuleppeliselt (alates 1919. aastast) väikese tähega kirjutama ('''''prantsuse''' kirjandus'').
Praegune soovituslik suund on kohanimede puhul eelistada taas suurtähelist kuju (v.a keelte ja rahvuste või hõimude nimetused), nt ''soome keel'', ''Rootsi hokimeeskond'', ''Kuuba sigar'', ''Hiina restoran'', ''luteri usk'' jt. Suurtähelised kujud tuleks lugeda nimisõnaks, väiketäheliste puhul võimalik kahetine tõlgendus (omadussõna/nimisõna). <ref name="Sõnaliigi õppevahend"/>
 
=== Nimisõna ja tegusõna ===
''mine-'' ja ''ja-''liitelisi nimisõnu peeti 1950. aastateni [[tegusõna]]deks, kuna teisi tuletisi saab moodustada ainult teatud tüvedest, neid aga kõigist. Praeguse grammatikakirjelduse kohaselt tuleb selliste liidetega sõnad kindlalt nimisõnadeks analüüsida. Sama kehtib ka ''nu-'' ja ''tu-''liiteliste sõnade kohta, mis on nimisõnad, nt ''tulnu'', ''käinu'', ''juhtunu'', ''olnu''. ''tapetu'', ''solvatu'', ''väljasaadetu'' on tuletatud verbivormidest. <ref name="Sõnaliigi õppevahend"/>
 
=== Nimisõna ja (abi)määrsõna ===
Suurem osa määrsõnu on kujunenud nimisõnade käändevormidest ja sõnaliike määratledes selgub alles konkreetsest lauseümbrusest täpsemalt, kummaga on tegemist, nt ''jalule'' 'jalgadele' (vrd ''ta upitas end '''jalule''''' (nimisõna e substantiiv), ''riik tõusis pärast jasõda ennäe imet!taas '''jalule''''' ([[abimäärsõna]] e afiksaaladverb)), ''norgu'' (nimisõna ''norg : noru'', nt ''tema lõputut '''norgu''''' (nimis) ''oli raske välja kannatada''; ''ta vajus sellest saatuselöögist lõplikult '''norgu''''' (abimäärs), ''välja'', ''korraks'' jpt. Sellesse vaherühma kuuluvad ka instruktiivi (viisiütleva) vormid: ''paljapäi'', ''ammuli sui'' ning prolatiivi (kauduütleva) vormid, nt ''käsitsi'', ''meritsi''. Neid peetakse tänapäeva keeles siiski [[määrsõna]]deks.
 
Üks nimisõna ja määrsõna eristamise võimalusi lähtub sellest, et sõna loetakse nimisõnaks, kui tal on olemas [[nimetav kääne|nimetava]] ja [[omastav kääne|omastava]] käände vormid, nt ''kass tõmbus '''kerra''''' (''kera''), ja (abi)määrsõnaks, kui nimetavat käänet pole, nt ''auto läks '''rikki''''' (tänapäeva eesti keeles ei seostata seda vormi enam nimisõnaga ''rikk''). Määrsõnaks analüüsitakse sõna siis, kui tähendusseos lähtesõnaga (nimisõnaga) on kadunud või kadumas ning kivinenud uus adverbiline tähendus on välja kujunenud.
Paarissõnad, nt nagu ''aasta-aastalt'', ''tund-tunnilt'', ''sirakil-sorakil'' on määrsõnad (liidete ''-l'' ja ''-lt'' abil tuletatud).
 
[[Väljendverb]] koosneb käändsõnast ja verbist, moodustades keeles püsivalt kokkukuuluva ühendi, mis on kujundliku, ülekandelise tähendusega, nt ''pähe tulema'', ''arvesse võtma'', ''käsil olema'', ''silma torkama'', ''kaela langema'', ''keelt peksma'', ''punkti panema'' 'lõpetama', ''sotti saama'', ''korda minema'', ''pead kaotama'' jt. Väljendverbil on enamasti oma rektsioonistruktuur võrreldes üksikverbiga, nt ''keelt peksma'' 'laimama' ''kelle/mille üle?'', ''kelle/mille peale?'' (vrd ''peksma keda? mida? millega?'') ning ühendis esinev noomen ei ole tavaliselt laiendatav (''*ta peksis minu peale '''*oma teravat''' keelt''). Lauses käitub selline püsiühend verbiliselt, olles tervikuna laiendatav nagu verb (''ta peksab kõigi üle keelt''). Selline verbiühend on küsimustatav tervikuna, nt mitte ''mida ta peksis?'', vaid ''mida tegi?'' Ka on piiratud sellisesse ühendisse sobivate noomenite valiku võimalus ning noomenivormi arv (ainsus/mitmus) on tavaliselt fikseeritud.
 
Sünkroonilisel määratlemisel võib probleeme tekkida sellega, et osa sõnu on üleminekustaadiumis nimisõna ja määrsõna vahel, nt pole üheselt selge, kuidas otsustada juhtumitel ''maha kukkuma'' (vrd ''maha kirjutama'', mis on juba selgelt algsest leksikaalsest tähendusest eemaldunud ja seega määrsõnastunud), ''tähele panema'', ''pähe tulema'' jt. Küsimus on niisiis piiris ühend- ja väljendverbi vahel, kus mõningatel juhtudel on võimalik kahetine määratlus. <ref name="Sõnaliigi õppevahend"/>
 
=== Nimisõna ja arvsõna ===
Arvsõnu saab kirjutada numbriga. Kui sõna numbriliselt kirja panna ei saa, siis pole tegemist arvsõnaga. Nt vrd '''''paar''' kinnast'' ja '''''paar''' kindaid''. Probleemsed sõnad on ''tosin'' ja ''gross'' 'vanaaegne tükimõõduühik = 12 tosinat'. Nende määramisel on paralleelvõimalus, kuigi nad käituvad siiski enam nimisõnadena. Arvsõnafraasis on nimisõnad ainsuslikud, nt ''tosin meest''; nimisõnafraasis aga mitmuslikud, nt ''tosinaid mehi''.
 
Nimisõnadeks loetakse ka ''kond-'' ja ''ik-''liitelisi sõnu: ''kümmekond'', ''kolmik''. Nimisõna on ka ''pool'' tähenduses 'kaheks jaotatava eseme, nähtuse või toimingu üks osa', nt ''Tabeli alumine '''pool'''''; ''hoidu tee vasemale '''poolele''''', ''võitles sõjas valel '''poolel''''', ''kontserdi teine '''pool''''' jne. <ref name="Sõnaliigi õppevahend"/>
 
=== Nimisõna ja kaassõna ===
Suur osa [[kaassõna]]dest on kujunenud nimisõna (koha)käändevormidest, nt ''kõrval'', ''küljes'', ''juures'', ''seas'', ''käes'', ''najal'', ''peal''. Protsess jätkub pidevalt, nt sõnad ''näol'', ''teel'', ''seoses'', ''sõnul'', ''arvates'' on muutunud ka kaassõnadeks. Nt vrd lauseid ''Minu '''meelest''' on see hea'' (''meelest'' = kaassõnastumas) ja ''Minu '''meelest''' tuleb välja tõrjuda kõik halb'' (''meelest'' = nimisõna).
 
Nimisõna ja kaassõna eristamiseks on esimene oluline kriteerium tähendus – s.t kas sõna on veel tähenduslikult iseseisev või mitte. Teiseks on võimalik kontrollida, kas kõnesolevale sõnale on võimalik asetada ette omadussõnalist täiendit. Kui see võimalus on olemas, siis on tegemist veel nimisõnaga. Kaassõna puhul pole täiendsõna lisamine mõeldav. Nt ''abil''. Võimalikud on nii ''sinu '''abil''''' kui ka laiendatud variant ''sinu lahkel/ennastsalgaval '''abil'''''. Samamoodi käituvad ka ''toel'' ja ''viisil''. Kolmandaks otsustavaks kriteeriumiks on see, kas sõna võib esineda määrsõnana. Sellisel juhul on alati mõeldav ka kaassõnaline kasutus, nt ''aeg oli '''käes''''' (määrsõna), ''paber on minu '''käes''''' (kaassõna/nimisõna), ''lipp lehvis tuule '''käes''''' (kaassõna). Otsustamisel on põhialuseks süntaktiline kriteerium, konkreetne lauseümbrus. <ref name="Sõnaliigi õppevahend"/>
 
=== Nimisõna ja hüüdsõna ===
[[Hüüdsõna]] võib esineda nimisõna funktsioonis, nt ''kuulsin '''piuksu''''', ''kostis vägev '''hurraa'''''.
Mõni nimisõna on pärit hüüdsõnast, sellised on mitmed linnunimetusd, nt ''sorr'', ''rääk''. Ka lastekeelsed sõnad ''muu'', ''aua'', ''mõmm'' esinevad nimisõnadena, kui tähistavad vastavaid loomi. <ref name="Sõnaliigi õppevahend"/>
 
Mõni nimisõna on pärit hüüdsõnast, sellised on mitmed linnunimetusd, nt ''sorr'', ''rääk''. Ka lastekeelsed sõnad ''muu'', ''aua'', ''mõmm'' esinevad nimisõnadena, kui tähistavad vastavaid loomi. <ref name="Sõnaliigi õppevahend"/>
===Nimisõna ja asesõna===
 
Määratlemisel võib tekkida probleeme üksiksõnadega, nt ''oma''. Vrd ''Ta võttis '''oma''' raamatu'' (''oma'' = asesõna) ja ''Tule edasi, kui '''oma''' oled'' (''oma'' = nimisõna). Nimisõnaks on ''oma'' ka lausetes ''jäi '''omast''' ilma'', ''elu nõuab '''oma''''', '''''omade''' peale koer ei haugu'', ''naabri '''omad''' sõitsid maale''. Tüüpiline asesõna esineb nimisõnana ka lausetes ''Enn Kalmu kaks '''mina''''' (''mina'' = nimisõna); ''Tal on tugevalt väljaarenenud '''ise'''''. <ref name="Sõnaliigi õppevahend" />
=== Nimisõna ja asesõna ===
Määratlemisel võib tekkida probleeme üksiksõnadega, nt ''oma''. Vrd ''Ta võttis '''oma''' raamatu'' (''oma'' = asesõna) ja ''Tule edasi, kui '''oma''' oled'' (''oma'' = nimisõna). Nimisõnaks on ''oma'' ka lausetes ''jäi '''omast''' ilma'', ''elu nõuab '''oma''''', '''''omade''' peale koer ei haugu'', ''naabri '''omad''' sõitsid maale''. Tüüpiline asesõna esineb nimisõnana ka lausetes ''Enn Kalmu kaks '''mina''''' (''mina'' = nimisõna); ''Tal on tugevalt väljaarenenud '''ise'''''. <ref name="Sõnaliigi õppevahend" />
 
== Kirjandus ==
* Erelt, Mati; Erelt, Tiiu; Ross, Kristiina, Eesti keele käsiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2007.
* Erelt, Mati; Kasik, Reet; Metslang, Helle; Rajandi, Henno; Ross, Kristiina; Saari, Henn; Tael, Kaja; Vare, Silvi, Eesti keele grammatika I. Morfoloogia. Sõnamoodustus. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1995.
74. rida ⟶ 72. rida:
* Viitso, Tiit-Rein, Nn vaegomadussõna ja selle taust. – Keel ja Kirjandus 2007, 11, 878–887.
 
== Viited ==
{{viited}}
 
== Välislingid ==
* [http://www.eki.ee/books/ekk09/ Eesti keele käsiraamat]
* [http://dspace.ut.ee/handle/10062/29448 Eesti keele grammatika 1. Morfoloogia. Sõnamoodustus]
* [http://dspace.ut.ee/handle/10062/29437 Eesti keele grammatika 2. Süntaks. Lisa: kiri]
 
[[Kategooria:Sõnaliigid]]