Vabadusrist: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
2. rida:
[[Pilt:Eesti Vabadusrist.jpg|pisi|Eesti Vabadusrist]]
Eesti '''Vabadusrist''' (algne ametlik nimetus ''Vabaduse Rist''; lühend ''VR'') on [[Eesti Vabariik|Eesti Vabariigi]] autasu, mis asutati [[Konstantin Pätsi kolmas ajutine valitsus|Ajutise Valitsuse]] otsusega Eesti Vabariigi väljakuulutamise aastapäeval [[24. veebruar]]il [[1919]] iseseisvuse ja vabaduse võitluse teenuste autasuks<ref name="p2pK5" />.
Vabadusristi võib uuesti välja anda Eesti iseseisvuse kaitsmiseks peetava sõja puhul, alates [[sõjaseisukord|sõjaseisukorra]] väljakuulutamisest.▼
Autasu nimega [[Soome_Vabadusrist|Vabadusrist]] on ka Soomel.
== Kirjeldus ==
=== Liigid ja järgud ===
Vabadusristil on kolm liiki:
* sõjateenete eest (I liik)
9. rida ⟶ 15. rida:
* tsiviilteenete eest (III liik).
Iga liik jaguneb omakorda kolmeks järguks.
=== Kujundus ===▼
[[Peet Aren]]ile olid väidetavalt Eesti Vabadusristi kujundamisel eeskujuks [[Saksa Ordu]] kõrgmeistri lipult võetud [[karkrist]]i-motiiv ja [[Soome Vabadusrist]]ilt ([[Karjala vapp|Karjala vapilt]]) võetud kujund, soomustatud käsi mõõgaga. Kuni 2016. aastani arvati, et Vabadusristi kujunduse autor oli [[Nikolai Triik]]<ref name="gbAqI" />. Vabadusristi iga liigi III järgu rist on 36 mm kõrgune ja 30 mm laiune, II järgu rist 39 mm kõrgune ja 34 mm laiune ning I järgu rist 45 mm kõrgune ja 39 mm laiune.▼
Ristid erinevad mõõtmete, värvi, lindi ja kandmisviisi poolest. Kujunduses on kasutatud rahvusvärvide (sinine, must, valge) kombinatsioone, ainult II liigi autasude südamik on punane ("vererist").▼
Vabadusristi saamisega kaasnes rahaline autasu ning paljudel juhtudel ka [[tasuta maa]] ning [[õppursõdur]]itel tasuta hariduse omandamise võimalus, hilisematel aastatel lisandusid veel mitmed eesõigused, mis olid seotud töö saamisega riigiameteis. See oli Eestis ainus teenetemärk, mis andis selle [[kavaler]]ile ja tema perekonnaliikmeile seaduslikke privileege. 1920. aastail kujunes Vabadusristi kavaleridest välja Eesti rahvuslik aadel, millel olid kõik seisusele omased tunnused (eksklusiivsus, ainuõigus seisuslikele välistunnustele, eesõigused ja privileegid, korporatsioon (Vabadusristi Vendade Ühendus). Reeglina anti Vabadusrist isikutele teenete eest [[Vabadussõda|Vabadussõja]]s. Erandiks on 10 autasu, mis anti 1924. aasta [[1. detsembri mäss|1. detsembri kommunistliku mässukatse]] mahasurumise eest. [[Hannes Walter]]i artikli "Põlvkonnad vabadusvõitluses" kohaselt sai Vabadussõja jooksul Eesti sõjaväest Vabadusristi keskmiselt üks viiekümnest sõdurist, üliõpilastest iga kolmas ja õpilastest iga kaheksas. Umbes 2000 Eesti kodanikele antud Vabadusristist said kooliõpilased 600 ja üliõpilased 150 autasu.<ref name="aHHOJ" />▼
== Ajalugu ==
1919. aasta [[Eesti vabariigi valitsemise ajutine kord|Eesti vabariigi valitsemise ajutise korra]] jõustudes muutus Vabadusristi III liigi andmine eraisikuile ebaseaduslikuks, kuigi seda jätkati. Vabadusristi väljaandmine lõpetati Riigikogu seadusega [[19. juuni]]l [[1925]]. Tekkinud olukord, kus Eesti kodanikud võtsid vastu teiste riikide teenetemärke, kuid puudus võimalus anda Eesti Vabariigi nimel riiklikke teenetemärke, tekitas piinlikke momente rahvusvahelises suhtlemises. Tekkinud lünga täitsid poolriiklikud [[Kotkaristi teenetemärk]] ja [[Eesti Punase Risti teenetemärk]]. Alles 1. jaanuaril 1938 kehtima hakanud uus Eesti Vabariigi Põhiseadus seadustas riiklike teenetemärkide andmise. 1938. aasta [[Riigikaitse sõjaaegse korralduse seadus]]e järgi võis Sõjavägede Ülemjuhataja sõja ajal anda Vabadusristi kõigi liikide kolmandat järku (§ 21, p. 8).▼
=== Üldist ===
[[File:Vabaduseristi kavalerid suunduvad Estoniast Vabaduse platsile risti saamisele., AM F 31852.jpg|pisi|Vabaduseristi kavalerid suunduvad Estoniast Vabaduse platsile risti saamisele, 24.2.1922]]▼
16. aprillil 1919. a. võeti vastu seadus Eesti Wabaduse Risti asutamise asjus<ref>[https://dea.digar.ee/article/AKriigiteataja/1919/05/21/8 Nr. 79. Ajutise Walitsuse poolt 16. aprillil 1919. a. wastuwõetud seadus Eesti Wabaduse Risti asutamise asjus.], Riigi Teataja, nr. 30-31, 21 mai 1919</ref>. Reeglina anti Vabadusrist isikutele teenete eest [[Vabadussõda|Vabadussõja]]s. Erandiks on 10 autasu, mis anti 1924. aasta [[1. detsembri mäss|1. detsembri kommunistliku mässukatse]] mahasurumise eest. 1919. aasta [[Eesti vabariigi valitsemise ajutine kord|Eesti vabariigi valitsemise ajutise korra]] jõustudes muutus Vabadusristi III liigi andmine eraisikuile ebaseaduslikuks, kuigi seda jätkati. Vabadusristi väljaandmine lõpetati Riigikogu seadusega [[19. juuni]]l [[1925]].
▲
Vabadusristi liigi ja järgu mainimine kavaleri nime järel on kohustuslik alates 28. märtsist 1935<ref name="F1pBQ" />.▼
▲Vabadusristi võib uuesti välja anda Eesti iseseisvuse kaitsmiseks peetava sõja puhul, alates [[sõjaseisukord|sõjaseisukorra]] väljakuulutamisest.
Vabadusristi kavaleride austamiseks tähistati [[Vabadusristi päev]]a. Algselt langes see kokku autasu asutamise kuupäevaga, kuid kuna 24. veebruar oli ka Vabariigi aastapäev otsustati Vabadusristi aastapäeva alates [[1931]]. aastast tähistada [[3. jaanuar]]il (Vabadussõja lõpu päeval). Alates [[1934]]. aastast võeti Vabadusristi aastapäevaks [[Taevaminemispüha]], mis on [[liikuv püha]] maikuus.
▲Vabadusristi liigi ja järgu mainimine kavaleri nime järel on kohustuslik alates 28. märtsist 1935<ref name="F1pBQ" />.
26. juulil 1940 käskisid sõjaminister ja sõjavägede juhataja muutunud olukorra tõttu loobuda nimede juures Vabadusristi märkimisest ja Vabadusristi kandmisest hoiduda.
Saksa okupatsiooni ajal, 24. veebruaril 1942, kindralkomissar [[Karl Siegmund Litzmann]]i antud määrusega lubati Vabadusristi kavaleridel neile antud aumärgi kandmine<ref name="KsylE" />.
=== Dokumente ===
{{Tsitaat|Seadus Eesti Wabaduse Risti asutamise asjus.
▲== Kujundus ==
▲[[Peet Aren]]ile olid väidetavalt Eesti Vabadusristi kujundamisel eeskujuks [[Saksa Ordu]] kõrgmeistri lipult võetud [[karkrist]]i-motiiv ja [[Soome Vabadusrist]]ilt ([[Karjala vapp|Karjala vapilt]]) võetud kujund, soomustatud käsi mõõgaga. Kuni 2016. aastani arvati, et Vabadusristi kujunduse autor oli [[Nikolai Triik]]<ref name="gbAqI" />. Vabadusristi iga liigi III järgu rist on 36 mm kõrgune ja 30 mm laiune, II järgu rist 39 mm kõrgune ja 34 mm laiune ning I järgu rist 45 mm kõrgune ja 39 mm laiune.
3. Asutada Eesti “Vabaduse Rist” iseseisvuse ja vabaduse võitluse teenuste autasuks<ref>[https://dea.digar.ee/article/AKriigiteataja/1919/03/03/13 Ajutise Walitsuse otsused. 24. weebr. 1919. a.], Riigi Teataja, nr. 13, 3 märts 1919</ref>. “Vabaduse Rist” põhjusmääruste väljatöötamine anda komisjoni, millest osa võtavad sõja-, sise- ja kohtuministrid. Algatus sõjaministril.}}▼
▲Ristid erinevad mõõtmete, värvi, lindi ja kandmisviisi poolest. Kujunduses on kasutatud rahvusvärvide (sinine, must, valge) kombinatsioone, ainult II liigi autasude südamik on punane ("vererist").
Riigikogu poolt 19. juunil 1925 a. vastu võetud<ref>RT 1925, 109/110, 53</ref>.▼
§ 1. 24. veebruaril 1919 a. asutatud Vabaduse Risti<ref>“Riigi Teataja” nr. 20/21 – 1920 a. seadus nr. 84</ref> annetamine lõpetatakse.▼
§ 2. Käesolev seadus hakkab maksma tema vastuvõtmisega.▼
Algkirjale alla kirjutanud▼
[[Riigikogu esimees]] [[August Rei|A. Rei]].▼
Sekretär [[Johan Holberg|J. Holberg]].}}▼
== Vabadusristi kavalerid ==
=== Üldist ===
Kokku anti välja '''3224''' vabadusristi. Kuna mõnedele isikutele anti ka mitu Vabadusristi on autasu tegelikke kavalere vähem
I liigi 1. järgu Vabadusristi on teiste seas saanud Belgia kuningas [[Albert I (Belgia)|Albert I]], Taani kuningas [[Christian X]] ja Suurbritannia kuningas [[George V]]. [[Itaalia]] peaminister [[Benito Mussolini]] sai III liigi 1. järgu Vabadusristi. Lisaks Eesti kodanikele anti Vabadusriste veel 17 riigi kodanikele.
Kolm vabadusristi on antud üheksale Vabadusristi kavalerile ([[Karl Parts]], [[Anton Irv]], [[Julius Kuperjanov]], [[Oskar Luiga]], [[Nikolai Reek]], [[Johan Schmidt]], [[Aleksander Seiman]], [[Jaan Klaar]], [[Eduard Neps]]). Kaks Vabadusristi on antud 76 isikule (sealhulgas 14 Soome, 4 Poola ja 1 Taani kodanik). Kurioosumina on ühele isikule ([[Voldemar Konga]]) antud kaks VR I/3 ja 12 isikule kaks VR II/3.
[[Hannes Walter]]i artikli "Põlvkonnad vabadusvõitluses" kohaselt sai Vabadussõja jooksul Eesti sõjaväest Vabadusristi keskmiselt üks viiekümnest sõdurist, üliõpilastest iga kolmas ja õpilastest iga kaheksas. Umbes 2000 Eesti kodanikele antud Vabadusristist said kooliõpilased 600 ja üliõpilased 150 autasu.<ref name="aHHOJ" />
Paljud Vabadusristi kavalerid (sealhulgas [[Harri Moora]], [[Mihkel Martna]], [[Eduard Alver]], [[Winston Churchill]]) ei võtnud neile määratud Vabadusristi vastu.
2016. aasta seisuga on teadmata 91 Vabadusristi kavalerist Eesti kodaniku elulugu. Viimane elusolev Vabadusristi kavaler oli [[Karl Jaanus]], kes suri [[6. oktoober|6. oktoobril]] [[2000]].▼
=== Jagunemine liigiti ja riigiti ===
{| class="wikitable" style="text-align:right;"
|-
78. rida ⟶ 111. rida:
| style="text-align:left;" | Kokku || 43 || – || 111 || 136 || 29 || 41 || 582 || 2247 || 35 || 3224<ref name="C6Fo5" />
|}
=== Vabaduseristi Vennad ===
[[23. veebruar]]il [[1923]] asutati [[Tartu Vabaduseristi Vendade Ühendus]]. See oli esimene Vabadusristi kavaleride piirkondlik ühendus, mis järgnevatel aastatel kujunes üleriigiliseks organisatsiooniks: [[1925]]. aasta suvel asutati üleriigiline [[Vabaduse Risti Vendade Ühendus]] (VRVÜ), millega järgnenud aastatel liitusid teised tekkinud piirkondlikud organisatsioonid. Vabadusristi kavaleride esindaja [[Rahvuskogu]] Teises Kojas oli [[Jaan Soots]].
== Privileegid ==
▲2016. aasta seisuga on teadmata 91 Vabadusristi kavalerist Eesti kodaniku elulugu. Viimane elusolev Vabadusristi kavaler oli [[Karl Jaanus]], kes suri [[6. oktoober|6. oktoobril]] [[2000]].
▲Vabadusristi saamisega kaasnes rahaline autasu ning paljudel juhtudel ka [[tasuta maa]] ning [[õppursõdur]]itel tasuta hariduse omandamise võimalus, hilisematel aastatel lisandusid veel mitmed eesõigused, mis olid seotud töö saamisega riigiameteis. See oli Eestis ainus teenetemärk, mis andis selle [[kavaler]]ile ja tema perekonnaliikmeile seaduslikke privileege. 1920. aastail kujunes Vabadusristi kavaleridest välja Eesti rahvuslik aadel, millel olid kõik seisusele omased tunnused (eksklusiivsus, ainuõigus seisuslikele välistunnustele, eesõigused ja privileegid, korporatsioon (Vabadusristi Vendade Ühendus).
▲== Ajutise Valitsuse otsus 24. veebruarist 1919==
▲[[File:Vabaduseristi kavalerid suunduvad Estoniast Vabaduse platsile risti saamisele., AM F 31852.jpg|pisi|Vabaduseristi kavalerid suunduvad Estoniast Vabaduse platsile risti saamisele, 24.2.1922]]
▲3. Asutada Eesti “Vabaduse Rist” iseseisvuse ja vabaduse võitluse teenuste autasuks<ref>[https://dea.digar.ee/article/AKriigiteataja/1919/03/03/13 Ajutise Walitsuse otsused. 24. weebr. 1919. a.], Riigi Teataja, nr. 13, 3 märts 1919</ref>. “Vabaduse Rist” põhjusmääruste väljatöötamine anda komisjoni, millest osa võtavad sõja-, sise- ja kohtuministrid. Algatus sõjaministril.
▲== Vabaduse Risti annetamise lõpetamise seadus ==
▲Riigikogu poolt 19. juunil 1925 a. vastu võetud<ref>RT 1925, 109/110, 53</ref>.
▲§ 1. 24. veebruaril 1919 a. asutatud Vabaduse Risti<ref>“Riigi Teataja” nr. 20/21 – 1920 a. seadus nr. 84</ref> annetamine lõpetatakse.
▲§ 2. Käesolev seadus hakkab maksma tema vastuvõtmisega.
▲Algkirjale alla kirjutanud
▲[[Riigikogu esimees]] [[August Rei|A. Rei]].
▲Sekretär [[Johan Holberg|J. Holberg]].
==Vaata ka==
|