Erinevus lehekülje "Sonokeemia" redaktsioonide vahel

Ultrahelilainete läbi vedeliku levimist ning selle mõju kirjeldasid esimesena [[Robert Williams Wood]] (1868–1955) ja [[Alfred Lee Loomis]] (1887–1975) 1927. aastal. Nad uurisid oma eksperimendis, millisel sagedusel tungiksid helilained läbi veebarjääri. Wood ja Loomis jõudsid järeldusele, et [[heli]] liigub kiiremini vees kui õhus, kuid kuna vee [[tihedus]] võrreldes Maa [[atmosfäär]]iga on erinev, oli äärmiselt raske helilaineid vette saada. Pärast pikka uurimist leidsid nad selleks efektiivsema mooduse. Selleks tuli koos valju heliga tekitada ka väikseid mullikesi, mis justkui transportisid helilaineid vette. Teisalt oli üheks lihtsaimaks viisiks heli vettesaamisel karjumine. Kuna sonokeemia oli tol ajal üsna tundmatu valdkond, siis jäi ka nende samal teemal avaldatud artikkel märkimisväärse tähelepanuta.<ref name="ajalugu" />
 
1933. aastal avastati [[SonoluminesentsSonoluminestsents|sonoluminestsentsi]] nähtus. Kuna kavitatsioonimulli kollabeerumine on laetud väga suure hulga energiaga, siis võib mull lühiajaliselt emiteerida hästi nõrka ja heledat valgust, mis on sähvatusena nähtav ka inimsilmale.<ref name="punane" />
 
Sonokeemia muutus aktuaalseks 1980. aastatel, kui saabusid odavamad ja usaldusväärsemad suure võimsusega ultraheligeneraatorid.<ref name="teineraamat" />