Vagif Sultanli

Vagif Sultanli (Aserbaidžaani keeles: Vaqif Sultanlı; sündinud 26. märtsil 1958, Šahseväni küla, Kürdämiri piirkond, Aserbaidžaan) – Aserbaidžaani kirjanik, kirjanduskriitik, tõlkija ja publitsist, filoloogiateaduste doktor, professor.

Elu

Vagif Sultanli sündis 26. märtsil 1958 Aserbaidžaani Vabariigi Kürdämiri piirkonnas Šahseväni külas.

Ta on lõpetanud Köhnabazari keskkooli (1964–1974). Keskkoolis õppimise ajal õppis ta ühtlasi Kürdämiri piirkondlikus muusikakoolis (1970–1975). Mõnda aega töötas ta Kürdämiri piirkondlikus elektrivõrgus töölisena (1974–1976). Ta lõpetas Aserbaidžaani Riikliku Ülikooli filoloogia teaduskonna kiitusega (1981).

Oma karjääri alustas ta keele- ja kirjanduseõpetajana Galadžigi külas Ismayilli piirkonnas. Seejärel jätkas ta oma kraadiõpet Aserbaidžaani Riiklikus Ülikoolis kaasaegse aserbaidžaani kirjanduse osakonnas.

Ta kaitses oma teaduskandidaadikraadi väitekirjaga "Karakteri probleemid Aserbaidžaani dramaturgias aastatel 1970-1980" (1984), doktorikraadi aga väitekirjaga "Mähämmäd Ämin Räsulzadä elu ja kirjanduslik tegevus" (1997). Alates 1999. aastast töötab ta Baku Riiklikus Ülikoolis aserbaidžaani kirjanduse ajaloo osakonnas professorina.

Ta on järjepidevalt aktiivselt osalenud avalikus elus. 1991. aastal asutas ta Ülemaailmse Aserbaidžaanlaste Assotsiatsiooni ja ta valiti selle esimeheks.

Ta töötas Ameerika raadiojaamades "Vabadus" ja "Vaba Euroopa" kirjandussaadete korrespondendina (1995-1998). Ühtlasi on ta olnud erinevatel aegadel paljude ajakirjade peatoimetaja: ajakiri "Khudafärin" (1995, Poola); "Araz" (1996-1997, Rootsi); "Maailma aserbaidžaanlased" (2000-2012, Ameerika Ühendriigid).

Ta on Türgis tegutseva Küprose, Balkani ja Euraasia türgi keelse kirjandusorganisatsiooni KIBATEK Kaukaasia büroo juhataja. 1999. aastal juunist oktoobrini läbis ta Suurbritannias Edinburghi ülikoolis teadusliku praktika inglise filoloogia ja lääne kultuuri alal.

Ta on pälvinud Häsän bäy Zärdabi auhinna (1995), Küprose, Balkani ja Euraasia türgi keelse kirjandusorganisatsiooni KIBATEK rahvusvahelise auhinna türgi keele arendamise eest (2003), Egiptuse Kultuuriministeeriumi aukirja (2014), Türgi Keele Ülestõusmisliikumise Ühingu auhinna „Ülim teenistus“ (2017).

Ta on valitud erinevatel aegadel toimunud Ülemaailmse Aserbaidžaanlaste Kongressi (ÜAK) juhatuse liikmeks Rootsis (2001), Hollandis (2002), Saksamaal (2004), Belgias (2008) ja Ühendkuningriigis (2010).

Ta on 2012. aastal Pekingis asutatud Rahvusvaheline Eepiliste Uuringute Ühingu (The International Society for Epic Studies) liige.

Aastal 2018 valiti ta Ameerika Ühendriikides asuva Rahvusvahelise Kirjanike Liidu (International Writers Association) liikmeks. Tema loomingut on avaldatud USAs, Inglismaal, Saksamaal, Türgis, Taanis, Egiptuses, Iraanis, Venemaal, Ukrainas jt riikides. Ta on osalenud erinevates riikides toimunud rahvustevahelistel sümpoosionitel, konverentsidel, foorumitel ja seminaridel esindades Aserbaidžaani kirjandust ja kultuuri.

Ta on abielus ja tal on kaks last.

Looming

Ehkki tema kirjanduslik looming sai alguse väga varakult, avaldati tema esimene jutustus „Koirohu lõhn” 1980. aastal ajakirjas „Aserbaidžaani naine”. Sellest ajast alates on ta regulaarselt avaldanud oma lugusid, tõlkeid, teaduslikke ja publitsistlikke artikleid.

Üks autori silmapaistvamaid teoseid on „Surmauni“ (1982), milles jutustatakse surnuaia ümberpaigutamise juhtumist ühiskonnas, mis tekitab tõsise kaose ja paanika. Selle kaudu avaneb võimalus avastada persoonide sisemist vaimumaailma. Kalmistut hävitava buldooserijuhi enesetapuga kulmineeruvas jutustuses järgis kirjanik moraalsete ja kõlbeliste väärtuste hävimist, mis samastub surmaga.

Reaalse ja tavapärase metafoorilise stiili kombinatsioonis kirjutatud romaanil "Inimmeri" (1992) on autori kunstilises loomingus eriline koht. Eelmise sajandi kaheksakümnendate aastate sündmustest rääkivas romaanis käsitletakse võõras linnas tundmatute inimeste sekka sattunud surmanuhtlusest pääsenud inimese salajast elu. Sellega tahab autor lahendada ühiskondliku kasvatuse ja sisemoraali haaranud võõrandumise probleemi.

Ainulaadse esitusstiiliga kirjutatud romaanis „Kõrbesõda“ (2010) kirjeldatud sündmused ilmnevad aja mõranemisega oma tulevikust loobunud ja tagasi minevikku pöördunud kangelase saatuse taustal. Sündmuste selline laialdane kajastamine võimaldab autoril edastada oma filosoofilisi vaateid inimeste ja maailma kohta. „Kõrbesõda“ eristub nii esitusstiiliga kui ka protestivaimuga, mis on suunatud tänapäevast maailma valitseva vaimse kokkuvarisemise probleemidele nagu võõrandumine, mälukaotus, ükskõiksus, tähtsusetuks muutumine ja humaansuse kadumine.

Vagif Sultanli teosed "Valge tee", "Hommikune udu", "Leheta okste roheline laul", "Derviš", "Koobas", "Polaaröö", "Kodumaa", "Saar", "Kangastus", "Tagasivool", „Tumm rõngas“, "Tuhaämber", "Triibuline pesa", "Ristvari", "Savinõidus" jt eristuvad ainulaadse keele ja stiili poolest. Kirjanikul on ka ajaloolisi teemasid käsitlevaid teoseid nagu "Kohtumispaik", "Nävai-Gumru", "Humayun" ja teised.

Ta on samuti paljude lüürilises ja romantilises stiilis kirjutatud miniatuuride autor.

Teadustegevus

Vagif Sultanli on oma loominguliste teoste kõrval tegelenud ka teoreetilisi ja esteetilisi küsimusi hõlmava kirjanduskriitikaga. Sellel teemal on ta avaldanud erinevaid raamatuid: "Mähämmäd Ämin Räsulzadä kirjandusmaailm" (1993), "Raske saatusega teekäija" (1996), "Vabaduse horisont" (1997), "Aserbaidžaani pagulaskirjandus" (1998), "Kirjandusteooria illustratsioonid" (2000), "Elu päästev kallas" (2004), "Kirjanduskriitika õpetamise meetodid" (2007), "Aserbaidžaani kirjanduskriitika" (2012), "Iseseisvuse armastus" (2014), "Aserbaidžaani kirjanduskriitika" (2019). Autori kirjanduskriitika alases tegevuses on esmatähtsal kohal Aserbaidžaani pagulaskirjandusega seotud uurimised.

Ta on paljude ajakirjanduslike artiklite, kirjanduskriitika ja -protsessiga seonduvate teadus-publitsistlike artiklite autor. Vagif Sultanli teadustegevuse oluline osa on rahvusvahelistel konverentsidel, sümpoosionitel, foorumitel ja seminaridel peetud loengud.

Tõlketegevus

Vagif Sultanli on olnud tegev ka tõlkimisel ning tõlkinud aserbaidžaani keelde palju raamatuid, sealhulgas Rešat Nuri Güntekini romaanid "Lehtede langemine" ja "Veski", Sergei Žitomirski ajalooline jutustus "Sürakuusa teadlane", samuti Ervin Strittmatteri, Jaroslav Hašeki, Veri Meri, Gustav Stopka ja teiste jutustusi ning need Aserbaidžaanis avaldanud.

Ta on vene keelest aserbaidžaani keelde tõlgitud Mähämmäd Ämin Räsulzadä teose "Panturanism" kaastõlkija.

Raamatud

• Tuhmunud tähed (jutustused ja lood) – 1988
• Inimmeri (romaan) – 1992
• Mähämmäd Ämin Räsulzadä kirjandusmaailm (õpik) – (1993)
• Raske saatusega teekäija (monograafia) – 1996
• Vabaduse horisont (artiklite kogumik) –1997
• Aserbaidžaani pagulaskirjandus (õpik) – 1998
• Orjaturg (lood, miniatuurid, esseed) – 1999
• Kirjandusteooria illustratsioonid (teoreetilised fragmendid) – 2000
• Surmauni (romaanid, lood ja esseed) -2002
• Elu päästev kallas (dialoog-monograafia) – 2004
• Kirjanduskriitika õpetamise meetodid (õpik) -2007
• Aserbaidžaani kirjanduskriitika (õpik) – 2009
• Olematuse orustik (romaanid ja lood) – 2010
• Aserbaidžaani kirjanduskriitika – täiendatud 2. trükk (õpik) – 2012
• Iseseisvuse armastus (monograafia) – 2014
• Kõrbesõda (romaan) – 2015
• Aserbaidžaani kirjanduskriitika – täiendatud 3. trükk (õpik) – 2019