The Methods of Ethics: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
PResümee puudub
 
16. rida:
Esiteks sellepärast, et moralistil on praktiline eesmärk: me soovime õige käitumise teadmist, et selle järgi tegutseda. Meis on mõistusevastased tegutsemismotiivid, mis on teadmisega vastuolus ja takistavad selle praktilist realiseerimist; see sunnib meid täpsemalt uurima praktilise otsustuse ja tahte vahelist seost.
 
Peale selle, sageli küsitakse: "Miks ma peaksin tegema seda, mida ma näen õige olevat?" Lihtne vastus on, et see küsimus on asjatu, sest sellele saab vastata ainult viidates mõnele muule õige käitumise tunnustatud printsiibile, ning sama küsimuse võib esitada selle printsiibi kohta, jne. Et me aga seda küsimust laialdaselt ja pidevalt esitame, siis on tarvis seletada selle püsivust. Üks võimalik seletus on see, et kuna tegu motiveerivad peale moraaliotsustuse ka soovid ja kalduvused, siis me soovime vastust, mis peale teo õigsuse tõestamise tekitaks meis valdava kalduvuse seda tegu teha. Sidgwick möönab, et see võib mõnedel juhtudel nii olla, kuid leiab, et kui inimene tõsiselt küsib, miks ta peaks midagi tegema, siis ta tavaliselt eeldab endas otsustavust teha seda, mis osutub mõistlikuks, isegi kui see on väga erinev sellest, mida tema mittemõistlikud kalduvused ajendavad. Ja me oleme üldiselt ühel meelel, et mõistliku käitumise peavad määrama printsiibid, mille rakendamisel subjekti kalduvus on vaid üks paljudest asjadest, mida tuleb arvestada, ja tavaliselt mitte kõige tähtsam. Aga kui küsida, mis need printsiibid on, siis me leiame inimeste tavalistest praktilistest arutlustest sellesama lahknevuse, mis on moralistide süsteemides ja alusvormelites. Vahe on ainult selles, et filosoof otsib printsiibi ühtsust ja meetodi järjekindlust, riskides paradoksaalsusega, mittefilosoof aga kaldub pooldavat mitut printsiipi korraga ning rakendama erinevaid meetodeid segases ühenduses. Siis võib püsivat ja rahuldamatut viimse põhjendi nõudmist seletada sellega, et ükski vastus miks-küsimusele ei ole täiesti rahuldav, sest see lähtub ainult ühest vaatest käitumise viimsele mõistlikkusele ning jätab ruumi küsimiseks mõnest teisest vaatest lähtudes. Sidgwick on veendunud, et see ongi põhiline seletus, ja selle traktaadi kava põhineb sellel. Kui kaks meetodit viivad vastupidistele järeldustele, siis tuleb ühte neist muuramuuta või üks neist tagasi lükata. Fundamentaalselt tähtis on aga tunnistada, et tavalises praktilises mõtlemises rakendatakse erinevaid meetodeid.
 
=====§ 4=====