Plastifikaatorid: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: ''''Plastifikaator''' on materjali plastsusomadusi parandav lisand. Plastifitseerivate lisandite kasutamine põhineb nende füüsikalistel ja keemilistel omadustel. Igal lisan...'
 
(Erinevus puudub)

Viimane redaktsioon: 22. detsember 2020, kell 11:25

Plastifikaator on materjali plastsusomadusi parandav lisand. Plastifitseerivate lisandite kasutamine põhineb nende füüsikalistel ja keemilistel omadustel. Igal lisandil on üldjuhul üks põhitoime, mille järgi teda liigitatakse, kuid tal võib olla ka teatud kõrvaltoimeid.

Polümeeride plastifikaatorid muuda

Plastmaterjalides kasutatakse plastifikaatorit plastsuse või elastsuse suurendamiseks materjali valmistamisel ja kasutamisel; niisugust plastifikaatorit nimetatakse ka pehnendiks. Plastifikaatorid võivad tehnoloogiaprotsessis soodustada lisandainete segunemist ja alandada töötlemistemperatuuri, aga ka suurendada materjali külmakindlust ja termilist stabiilsust.

Kõige levinumad plastifikaatorid on estrid, näiteks dimetüülftalaat, dibutüülftalaat, ortofosforhappe liitestrid jt. Kõige rohkem on plastifikaatoreid polüvinüülkloriidis.

Plasifikaatorid ehitussegudes muuda

Plastifikaatorite pindaktiivseid omadusi kasutatakse ehitussegudes. Betoonimördile lisatuna parandab plastifikaator selle töödeldavust ilma vee hulka segus suurendamata või siis võimaldab vähendada vee hulka, ilma et muutuks töödeldavus. Vee hulka on võimalik vähendada umbes 5–10 %, vahel isegi kuni 15 % ehk keskmiselt 10–20 (30) liitrit 1 m³ betooni kohta, kusjuures betoonisegu töödeldavus ei muutu. Plastifikaatorit võetakse tavaliselt 0,2–0,5 % tsemendi kaalust. Lisandi efektiivsus sõltub ka betoonisegu koostisse viimise hetkest (see kehtib kõigi lisandite, eriti aga veevajadust vähendavate lisandite kohta). Praktika on näidanud, et plastifikaatori lisamine segamise lõppfaasis suurendab tema mõjusust ja vähendab veevajadust.

Plastifitseeriva lisandiga betoonisegu on hõlpsam paigaldada, ka suurendab see betooni tugevust ja veetihedust.[1]

Viited muuda

  1. ENE 7. köide, 1994