Radasłaŭ Astroŭski: erinevus redaktsioonide vahel

'''Radasłaŭ Kazimiravič Astroŭski''' ([[valgevene keel]]es: Радаслаў Казіміравіч Астроўскі, [[poola keel]]es: ''Radosław Ostrowski'', [[vene keel]]es: Радослав Казимирович Островский; 25. oktoober [[1887]] [[Zapolle]], [[Minski kubermang]], [[Vene impeerium]] – [[17. oktoober]] [[1976]] [[Benton Harbor]], [[Michigan]], [[USA]]) oli valgevene poliitik, Saksa okupatsiooni ajal loodud Valgevene nukuvalitsuse ja tegevust eksiilis jätkanud Valgevene Keskraada president (1943–1945 ja 1948–1976).

Sündis jõuka perekonnapere ainsa lapsena Zapolle linnas [[Slutsk]]i lähedal. Õppis Slutski gümnaasiumis, kust visati välja 1905. a.aasta revolutsioonis osalemise pärast. 1908. a.aastal immatrikuleeriti [[Peterburi ülikool]]i matemaatikateaduskonda. Arreteeriti 1911. a.aastal osalemise eest revolutsioonilises tegevuses, suleti Peterburi ja Pihkva vanglatesse. PealePärast vabanemist 1912. a.aastal astus taasastusuuesti Peterburi ülikooli, kust siirdus edasi [[Tartu ülikool]]i ja lõpetas 1913. a.aastal selle füüsika-matemaatika teaduskonna. Töötas õpetajana [[Poola]]s [[Częstochowa]]s ja [[Minsk]]is. 1915–1917 Minski õpetajate instituudi õppejõud.

PealePärast veebruarirevolutsiooni 1917 nimetas Venemaa Ajutine Valitsus ta Slutski maakonna komissariks. Sügisel 1917 asutas Slutskisse valgevene gümnaasiumi ja sai selle direktoriks. Oponeeris oktoobrirevolutsioonile. Detsembris 1917 valiti 1. Ülevalgevene Kongressi liikmeks, mille bolševikud 18. detsembril 1917 laiali ajasid (pealepärast seda, kui kongress deklareeris Valgevene tulevikku iseseisva demokraatliku vabariigina). PealePärast Valgevene Demokraatliku Vabariigi väljakuulutamist Valgevene Raada poolt 25. märtsil 1918 nimetati Astroŭski Valgevene haridusministriks.

1921. a.aastal asus elama Vilniusse, 1924–1938 Vilniuse Valgevene Gümnaasiumi direktor. 1920ndatel muutis ta korduvalt poliitilisi vaateid. 1926. a.aastal astus Lääne-Valgevene Kommunistliku Partei liikmeks, kureeris oma kooli põrandaalust kommunistlikku noorsooühingut (komsomoli). 14. jaanuari 1927 ta arreteeriti koos 3000 valgevene aktivistiga.<ref>https://web.archive.org/web/20091025235435/http://geocities.com/dudar2000/Bcc.htm</ref> Poola politsei poolt, kohtus tunnistati ta siiski süütuks. 1928. a.aastal muutis ta jällegi suunda ja kutsus valgevenelasi koostöötamakoostööle Poola riigiga, mis leidis Lääne-Valgevene rahvusluse juhtide poolt hukkamõistmist, kes 1934–35 korraldasid tema suhtes ühiskondliku hukkamõistva kohtuprotsessi. 1934. a.aastal valiti Poola Seimiseimi liikmeks. 1936. a.aastal oli sunnitud kolima Vilniusest Lodzi, kus töötas matemaatikaõpetajana.

1940.a. kevadel alustas aktiivset koostööd Saksa okupatsioonivõimudega, kui Einsatzgruppe B eelkommandoeelkomando ülem dr. Franz Six määras ta tulevaseks Minski piirkonna valgevene haldusjuhiks. 1941. aasta sügisel tuli Minskisse, kus formeeris sakslastele kuuleka linnavalituse; hiljem oli Smolenski, Brjanski, Mogilevi[[Mahiloŭ]] (Mogiljovi) linnapea. Alates 1943. aasta detsembrist oli piiratud volitustega Valgevene marionettvalitsuse Valgevene Keskraada (''Беларуская Цэнтральная Рада'') president, mille loomise lubasid sakslased, kes hakkasid idarindel kaotusi kandma ja lootsid võita valgevenelaste poolehoidu, et nad seejärel Punaarmee vastu mobiliseerida.

Suuresti tema initsiatiivil korraldati Minski linnateatris 27. juunil 1944 2. Ülevalgevene kongress (1. oli toimunud 1917.a. detsembris). Kongressil oli 1039 delegaati kõigist sakslaste poolt okupeeritud Valgevene aladelt. Minski linnateater oli kaunistatud valgevene valge-puna-valgete lippudega ja seal olid valvel Valgevene Kodukaitse (BKA, Беларуская краёвая абарона) liikmed. Kongressile saabusid osalema ka Nõukogude vägede poolt juba vabastatud Mogilevi[[Mahiloŭ]], Gomeli, Vitebski, aga ka Smolenski ja Brjanski esindajad; delegaadid Vilniusest, Riiast, Königsbergist, Varssavist ja Berliinist. Kõnega astus üles Astroŭski, kes lõpetuseks teatas oma tagasiastumisest Valgevene Keskraada presidendi kohalt. Kohalolnud delegaadid aga olid selle vastu ja hääletasid ta ametisse tagasi. Kohtumise lõpus võtsid delegaadid ühehäälselt vastu II Ülevalgevene Kongressi resolutsiooni, mis kinnitas Valgevene Rahvavabariigi iseseisvuse, mis kuulutati välja 25. märtsil 1918 ja kuulutas Valgevene Keskraada selle õigusjärglaseks.

Pärast sõda elas Lääne-Saksamaal Langenfeldis, seejärel ArgentiinasArgentinas, aastast 1956 USAs New Jersey osariigis asuvas South Riveris, kus asus sõjajärgne valgevenelaste keskus USAs. Osales aktiivselt valgevene pagulusliikumises, paguluses asuva Valgevene Keskraada peamine ideoloog.

Suri 17. oktoobril 1976 Benton Harboris Michiganis.<ref>https://www.expressnews.by/wp-content/uploads/2007/06/2503-tovarishh-u-i-dvojjnoe-ubijjstvo-7-ijunja-1927-goda.jpg</ref> Maeti South Riveri valgevene õigeusu Polotski Jefrosinija kalmistule.