Hüdrauliline erijuhtivus

Hüdrauliline erijuhtivus ($k$; ${\tfrac {kg}{m\times s\times MPa}}$, ${\tfrac {mmol}{m\times s\times kPa}}$) iseloomustab juhtkudede (siin ksüleem) kui poorse materjali veejuhtevõimet. See on võrdeline kindla pikkuse ja ristlõike pindalaga ksüleemilõiku läbiva vee vooluhulga ja voolu tekitava rõhugradiendi (${\tfrac {dP}{dx}}$, ${\tfrac {MPa}{m}}$) suhtega. Seega on $k$ leitav oksalõigu pikkuse ($L$, m) ja vastava hüdraulilise juhtivuse ($K$) korrutamise teel, jagatud ristlõike pindalaga ($A_{s}$):

$k={\frac {KL}{A_{s}}}$

Mida suurem on hüdrauliline erijuhtivus, seda väiksem on tema pöörväärtus - eritakistus ($r$). Praktikas arvutatakse $k$ enamasti vastavalt järgmisele valemile:

$k={\frac {QL\eta }{A_{s}\Delta \Psi }}$

kus $k$ on hüdrauliline erijuhtivus ($m^{2}$), $L$ - transporditee pikkus ($m$) ja $A_{s}$ – maltspuidu ristlõikepindala ($m^{2}$), $\Delta \Psi$ - veepotensiaalide vahe ($Pa$) ja $\eta$ - vedeliku dünaamiline viskoossus (ingl. k. dynamic viscosity; $Pa\times s$).

Vedeliku viskoosus

Hüdrauliste mõõtmiste puhul tuleb kindlasti arvestada vedeliku viskoossusega, mis sõltub lahutunud ainete sisaldusest. Näiteks kontsentreeritud suhkrulahus on üsna viskoosne ja aeglustab märkimisväärselt voolu.

Ksüleemimahla lahustunud ainete sisaldus on kaduvväike ja seetõttu ei mõjuta viskoossust. Vee viskoossus sõltub aga tugevasti temperatuurist: temperatuuri varieeruvusest tingitud hüdraulilise juhtivuse muutusi saab seletada vee viskoossuse muutustega apoplastses kompartmendis.